02 veebruar, 2013

Cheey

Neli päeva tagasi jätsime oma pagasi hotelli hoiule, pakkisime hädavajaliku väikesesse seljakotti ja asusime teele, et saarele ring peale teha. Eelnevalt valisime välja suurima ja võimsaima krossika, mis siinkandis saada on. Asjaolu, et sel puudus esituli, suunatuled, peeglid, spidomeeter, kütusenäidik ja muu taoline, ei teinud sest sugugi kehvemat masinat. Sõitsime ainult valges, taha ei vaadanud ja teeolud kiirust ületada nagunii ei lubanud.


Teed olid vihma poolt osaliselt minema uhutud, aga muidu polnud väga vigagi. Ainus raskem osa oli pidev mäest üles-alla ronimine. Ühest eriti järsust mäest õnnestus kolm korda üle sõita, sest peale esimest arvasime, et tulime mööda vale teed (kuna meri oli valel pool), sõitsime tagasi, saime teada, et olime õigel teel (mere asukohale pole vaja väga tähelepanu pöörata) ja sõitsime uuesti tagasi. Kolmandal korral juba eriti vilunult.

Kõige keerulisemaks osutus sihtkohas Cheey's õige maja leidmine. Paul ütles, et lihtsalt küsige külaelanike käest, aga Cheey's on esiteks mitu väikest küla ja teiseks pole majal nime, see on lihtsalt Pauli perele kuuluv valdus, kuhu nad lubavad oma linnas asuvas hotellis peatuvatel turistidel puhkama minna (ja ma kahtlustan, et mitte just paljud ei võta seda käänulist teekonda ette).

Aga asjata. Cheey on imearmas turistide poolt rikkumata koht, kus pole mobiililevi ega elektrit. Tegelikult levi on, aga ainult ühe koha peal, seal käivad kõik külaelanikud vajadusel oma asju ajamas. Elekter on samuti olemas, aga ainult õhtuti kell 18-22, mis tähendab, et sisuliselt käib elu ikkagi elektrivabalt. Liha ostetakse ainult nii palju kui korraga on kavas ära süüa (poodnikul on oma generaator ja seega ka külmik rikneva kraami säilitamiseks) ning jäätist ei müüda. Terve küla peale on kolm arvutit (õpetajatel), internetti loomulikult ei ole.

Saabudes leidsime tänavalt tädi, kes müüs grillitud seapeki vardaid (10 peesot ehk 20 eurosenti tükk), neid närides astusime poodi, et osta mõned banaanid. Banaanidega oli mõningane segadus, sest me ei saanud aru, mis hinda küsitakse. Poolteist peesot (3 eurosenti) ühe banaani eest tundus ulme, aga kui tädi kinnitas, et kaks banaani maksab 3 peesot, saime lõpuks hinnale pihta ja ostsime terve kobara (ja paari tunni pärast veel ühe kobara). Ahjaa, maapiirkondades pudelivett ei müüda, sest allikast ju saab! Väga hea vesi on muuseas.

Suitsu müüdi ka, pakk maksis 15 peesot (30 eurosenti), aga sai ka ühekaupa kui nii suurt summat korraga välja käia ei olnud. Mark oli "Spordimees" ja peal hoiatus, et suitsetamine võib kahjustada sinu lapsi. Mitte sind ennast. Ainult lapsi.


Lapsi oli külas ohtralt, harv polevat juhus, et ühes peres on rohkem kui 12 järeltulijat. Appi! Sel noorel perel, kes meie ööbimiskohas elasid, et majal silma peal hoida ja vajadusel külalisi võõrustada, oli 10-kuune tütretirts Sophia Deniel ja lapsel oli täpselt üks mänguasi - suur roosa pall. Sellest täiesti piisas.


Et kellelegi ei jääks muljet, et Sophiat diskrimineeritakse, mainin ära, et ka tema vanematel polnud rohkem asju. Kindlasti palju vähem kui meil reisil kaasas. Sest milleks? Pealegi pole midagi peale hädavajaliku saada ja elatustase on nii madal, et osta neid nagunii ei jõuaks. Näiteks pilet Coroni linna maksab 80 peesot (umbes poolteist eurot) ja see on nende jaoks nii kallis, et taoline kauge reis võetakse ette ainult loetud korrad aastas, kuigi Coronis elab terve naise suguvõsa.

Linnast teele asudes pandi meile nii hotellis kui motorendis südamele, et kogu toit tuleb kaasa võtta, kohapealt pole pea midagi saada (hea õnne korral ehk vaid kohalikelt veidi riisi). Meie võtsime lemmikküpsiseid ja lootsime, et linnarahvas eksib. Tegelikult oli poes mitut sorti konserve, kiirnuudleid (loomulikult!), banaane, tomateid (maitsevad natuke ploomi moodi), maisikrõpse ja isegi Colat (17 peesot pudel). Värvipliiatseid pole - viige neile kui sinna satute. Kommi müüdi ühekaupa, 1 peeso tükk. Sellist läänelikku lahmimist nagu meil, et õhtul piima järele minnes rabad kolm pakki kommi, kahed küpsised ja natuke jäätist, sest ei suuda poes otsustada, mida tahad (ja loomulikult pistad nad samal õhtul kõik nahka), Cheey's ei ole.

Külake asus mere ääres. Turnisime mööda kive ka nurga taha ja leidsime sealt veel ühe ranna, täiesti privaatse ja maalilise. Kohe esimesel suplusel avastasime meritähe. Kui vähe me ikka loodusest teame - ma pean hakkama nüüd meritähe hingeelu guugeldama. Miks tal sellised täpid on? Mida ta sööb? Loodetavasti ei saanud ta viga kui ta korraks kaldale fotosessioonile tõime. 


Õhtul olime nii väsinud, et kui pärast voodisse ronimist korraks küsimus tekkis, et mis kell võiks olla, selgus, et alles pool seitse. Öö oli huvitav - esiteks saime teada, et kuked ei alusta kiremisega sugugi mitte päikesetõusul, vaid teevad seda ööpäevaringselt. Üks alustab, ülejäänud liituvad ja igaüks peab kirema vähemalt 5 korda järjest. Nahkhiired lendasid ringi. Toko häälitses iga mõne aja tagant. Keegi elas katusel - siblimine käis kogu aeg, aga vahepeal oli suurem müdin ja kahtlus, et elanik sajab läbi lae sisse. Häälte järgi ei tahaks ainult lindudele panustada, pigem väikestele dinosaurustele. Tegelikult magasime aga väga hästi. Esimest korda reisi jooksul ei olnud toas konditsioneeri ega ventilaatorit, aga see-eest oli kaks akent (ilma klaasideta muidugi) ja nii mõnusat õhku kogesime esimest korda. Ärkasime alles kaheksa paiku hommikul.

Pesemistingimused olid pehmelt öeldes askeetlikud - kopsik ja suur kauss külma veega. Pott oli, prill-lauda polnud ja vesi tuli kopsikuga ise peale valada. Öösel istus WC nurgas konn. Öko.

Hommikul ootas meid kohv ja Bernadith'i küpsetatud pannkook (2 cm paksune). Lõunat sõime ühe tädi juures, kes putkat pidas ja soovijatele kokkas. Kala, riis, juurviljad ja banaan - hind kahepeale 86 peesot (veidi üle euro). Õhtusöögile olime kutsutud ühe kohaliku noormehe poole, kellega juba esimesel päeval tutvusime (pakuti kahte erinevat kala, riisi, juurvilja ja äsja puu otsast korjatud mangosid). Võin juba ette ära öelda, et nuudlid, mille igaks juhuks esimesel poeskäigul valmis ostsime, on meil siiani kotis.

Külake oli võluv. Kanu rohkem kui kukkesid ja pea igal kanal tibukari sabas. Väike roosa põrsas jalutas rannas ringi (ta elas seal lähedal), ülejäänud põssad bambuspuurides. Sõbralikud õnnelikud inimesed. Ja kui vähe on tegelikult õnneks vaja... 

2 kommentaari:

  1. Anonüümne2/2/13 21:40

    Vägev! Pean seda küla kindlasti nägema järgmisel Filipiinide reisul! Need öised dinod katusel võisid ehk olla Fruitbats? ehk siis meeletult suured nahkhiired, kes söövad kookost, banaane ja kõike muud mis puude otsas süüa kõlbab. kustav kohtas neid minu juures külas käijes Bagasbasis

    VastaKustuta
  2. Super kirjutised ja vägevad lood! Nagu filmis noh.

    VastaKustuta