26 november, 2013

Naabripoiss

Siin me nüüd siis istume ja sööme piparkooke. Päris piparkooke. Eestist! Sain emalt sünnipäevapaki, mis sisaldas kalendrit, ajakirju, komme, pähkleid, värsket piparmünti... Emad ju ikka tahavad, et lapsed vahetpidamata sööks. Huilgasime rõõmust ja toppisime põsed kommi täis. Magusalaari peab kahe päeva jooksul nahka pistma, siis on vähem asju kolida.

Uue kodu võtsime tegelikult juba mõne kuu eest plaani. Korterinaaber on muidu päris okei (eriti neil nädalatel kui pruudi juures pesitseb ja end näole ei anna), aga üldises plaanis hakkab see olukord siin vaikselt ammenduma. 

Marc'i korteri leidsime kuulutuse peale, mis väitis, et ta on väga puhas, armastab kokata ja tegeleb näitlemisega. No kevadel umbes nii oligi. Välja arvatud kokkamine, sest kiirnuudlid ja Nutella saiad ei eelda erilisi oskusi ja muud ta üldiselt ei tee. Meie õnneks! Sest kui Marc kokkab, haiseb see nagu praetud okse ja me oleme sunnitud kodust põgenema. Kusjuures ilma igasuguse liialdamiseta, sest nii lihtsalt juhtub kui kasutada toiduks keemiast pungil aineid (näiteks juustumaitselist peekonit...)

Puhtuse osa peab mõnes mõttes paika. Ta küll ei korista kunagi, aga see-eest istub päevade kaupa diivanil ja mängib GTA-d, seega pole mahti segadust luua. 8 kuu jooksul on umbes 10 korda nõusid pesnud ja täpselt 2 korda prügi välja viinud. Praeguseks hetkeks oleme jõudnud juba nii mugavasse faasi, et kui prügikasti tühjendan ja uut kilekotti asemele ei pane, viskab ta oma sodi lihtsalt ämbrisse! 

Nõusid laob 3-4 nädalat järjest kapi peale hunnikutesse ja ühel ilusal päeval hakkab kraanikausis leotama. Aga ta pole aru saanud, et kui rasvased taldrikud üksteise otsa laduda, võiks neid ka altpoolt pesta... Ja kuna kuivanud toitu on päris tülikas lahti kraapida, võib pottide ja kahvlite pealt hiljem ikkagi terve menüü välja lugeda. 

Kõige hullem osa on aga palavalt armastatud videomäng GTA. Oiged, karjed, tulistamine, pussitamine, vägistamine. Ja hüsteeriliselt naerev Marc, sest lõbusamat asja kui kellegi tapmine ei ole lihtsalt olemas! Ühel hetkel palusime tal klappidega mängima hakata, sest ajud tahtsid lärmi peale välja kukkuda. Naermise probleemi see muidugi ei lahendanud, sest GTA-d saab koos teiste hulludega üle interneti mängida ja valjuhäälne lõbus arutelu, kui vägevalt kellelgi kõri sai läbi tõmmatud, ajab meid lihtsalt iiveldama.

Hakkasime uut kodu otsima, aga peab ütlema, et kui naaber kõrvale jätta, on meil siin igati mugav ja seetõttu eriti ei kiirustanud. Ühel hetkel saime aga kõne sõbra emalt Caroline'lt, kel on meie praegusest kodust 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel kolmetoaline korter, mis seisab tühjana, kuna ta poeg (meie sõber) kolis teise linna. 

Jeff sai emalt kõne, et tal on detsembris koertele hoidjat vaja. Meenusid eestlased, kes kevadel Gibsonsis külas käisid, kui ta ise järjekordsel reisil oli ja poeg koeravalves istus. Kustav tegi tookordsest käigust filmi ja emale oli see väga meeldinud. Noh ja teine asi veel, et äkki tahaksid eestlased uut kodu ka? Ta ei taha sinna päris võõraid võtta ja üüriks sobib sama summa, mida praegusele omanikule maksame. Nii juhtuski, et saime ühe toa hinnaga terve isikliku korteri. 

Nüüd on võtmed käes ja osa asju viisime juba täna kohale. Caroline'i mees on paariks päevaks Vancouveris ja peatub koos koertega seal, pärast seda on elamine meie päralt. Nad on ülimalt hoolitsevad, teatasid, et aitavad oma autoga kolida, et me ei peaks liigselt vaeva nägema. Ja toovad kaks jalgratast, et oleks mõnus ringi vurada. 

Täna käisime koeri jalutamas, sest Wayne (Caroline'i mees) oli päev otsa võistlustel. Väga mõnusad kutsad on. Väga vanad ja sõbralikud. Kõndisime, kummalgi oma peni näpus, korraga jäi minu loom keset kõnniteed seisma ja lihtsalt sittus. Ma olin sõnatu! Kustav ütles, et koertega on vist sama nagu inimestega, et kui oled juba väga vana, siis on täiesti suva, kuhu oma hädad lased...

Küsisin Kustilt, kas ta mäletab, kas mõlemad koerad on isased? Vastas veendunult, et ei-ei, emased ikka! Mõtlesin siis natuke ja pakkusin, et Felix on vist ikka isane? Kustav pidi nentima, et mul võib isegi õigus olla. Aga Asia on ilmselgelt emane, sest kui Felix lasi hiljem teisegi junni keset kõnniteed, siis Asia nii madalale ei lasku, ta on tõeline daam. Isegi ei pissinud! Ainult ühe korra kui üle lombi kõndis, jäi justkui muuseas seisma ja soristas lompi. Umbes nii, et see pole minu loik, see oli juba enne siin!

Aga tegelikult tahtsin hoopis jõulutuledest kirjutada! Nimelt paistab meie praeguse kodu aknast kohalik kiirabihaigla, mille jõulukaunistused on nii vägevad, et kõrvalasuv hotell kahvatub oma hädiste lambikestega täielikult. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar