07 mai, 2014

Eesti Maja

Seltsielu on nii tihedaks läinud, et pole aega blogidagi. Vahepeal käivad meil kodus külalised, siis käivad basseinis külalised, siis käime ise külas ja korra sattusime isegi Eesti Majja.

Näiteks laupäeval oli täielik maraton. Alustasime hästi rahulikult, enne südapäeva ei saanud kodust väljagi. Siis läksime Annaga kohvikusse. Mõne aja pärast korjas ta välja vaatamisväärtuste vihiku, mille töö kaudu sai - sellega on diil, et kui kuu aja jooksul vähemalt 12-st kohast läbi käid ja templid kogud, saad terveks aastaks tasuta vaatamisväärsuste passi. Pole paha. Seda enam, et ka sõber saab alati tasuta kaasa. Ma olin see sõber siis seekord.

Alustasime Kunstigaleriist. See oli noh... okei. KuMu on palju vingem. Küll aga näidati super-lahedat dokumentaali ja viimase korruse fotonäitus oli kah tore. Seejärel seadsime sammud Teaduskeskusesse. Kui juba eelmine kord leidsin, et see on maailma kõige mõttetum koht, siis seekord veendusin veelgi enam. Merisiga, kelle puuri väiksuse aasta aega tagasi südant valutasin, oli vahepeal lihtsalt ära surnud ja tema asemele oli pandud siil. Samasse puuri.

Kolmandaks läksime Queen Elizabeth parki, mis on mu lemmikkoht terves linnas! Seal plaanisime otsad kokku tõmmata, aga mulle meenus, et rong, mis meid pargist kesklinna viib, viiks meid ühtlasi otse vaatetorni, seega tegin ettepaneku ka seal ära käia, et neljas tempel kirja saada. Mõeldud-tehtud. Anna küll ohkas, et päris sellist hasarti ei osanud ta oodata, aga templite üle oli muidugi hea meel.

Ülesanne täidetud, omadega täitsa läbi, saabusin koju. Kustav teatas juba uksel, et Kadri, kes lubas kooki teha, seda ei tee. Joonas olevat öelnud. Jäi mulle kurvalt otsa vaatama, et noh... ilma koogita ei saa ju kuidagi! Küpsetasin siis koogi. Vahepeal helistas Kadri ja ütles, et tema ei tea, mida need mehed ajavad, muidugi tuleb kook! Topelt ei kärise, kõik söödi viimse tükini ära. Matt, kes toimeka arstitudengina praegusel pingelisel eksamiteajal ainult kiirnuudlitest ja end külmikusse poonud hiirtest toitub, sai paar viilu koju kaasa ka.

Pühapäeval oli Eesti Majas kontsert, kus esines meie teine Kadri. Juba kuu aega varem saatis kutse ja rõhutas, et Anu peab end kindlasti kohale vedama! Et tema olevat kõik rasked laulud ilusti ära õppinud ja... Lõppkokkuvõttes vedas meid kohale hoopis Matt, sest temal, vaesele Kanada tudengile kohaselt, on vähemalt auto.

Peab tunnistama, et meie kõigi kolme eelhäälestus oli mõneti skeptiline. Eestlaste järeltulijad, kellest enamik eesti keelt üldse ei oska, eestikeelseid laule laulmas... Mõtlesime, et isamaaline värk, Eesti Maja ja puha, ju võivad seal kõik leelotada, kes vähegi tahavad nokka lahti teha. Eks ta siis üks paras kassimatus ole... Aga juba esimeste nootide kõlades pidime kogu oma skeptilisuse alla neelama ja vaimustunult kuulama jääma, sest no tõepoolest laulsid super-hästi! Ja aktsenti polnud üldse! Ainult "õ" kõlas rohkem nagu "ö" - justkui tüüpiline Saaremaa ansambel.

Pärast pidu oli väike koogisöömine ja kohalikel eestlastel oli hea meel "päris" eestlasi, mind ja Kustavit, näha. Ütlesid, et nad tahaksid Vancouverisse saabuvate kaasmaalastega kohtuda ning üleüldse teada, millega nad siin tegelevad, aga keegi ei andvat endast märku.

Kohaliku Eesti kogukonnaga on see häda, et enamik tegevusest keerleb ümber kiriku, rahvatantsu ja koorilaulu. Kellele need valdkonnad hingelähedased ei ole, see kontakti ei otsi. Panime juba Kustaviga mõttes äriplaani kokku, et kuna Eesti Majas on tegelikult väga palju ruumi, võiksid nad sinna väikese hosteli rajada - kõik, kes Vancouverisse maanduvad, saaksid esimesed päevad/nädalad seal veeta ja olekski tutvus sõlmitud. Nii eestlastel majaga kui majal eestlastega.

1 kommentaar:

  1. Õige... Mina ka ei otsinud kogukonnaga kontakti, kuna kirik, rahvatants ja koorilaul ei tundu eriti atraktiivsed. Muidu oleks ikka hea meelega kõigi eestlastega suhelnud :)

    VastaKustuta