Kool on läbi!

Ülikooli lõpetamine on siinmail ikka päris pidustusterohke. Esimene aktus toimus teatrihoones, kus värsked arstid said punase-sinisega "kapuutsi" ning õhukese puust plaadi, millele trükitud nende nimi ning värske tiitel MD (meditsiinidoktor).

Kõik tähtsamad asjapulgad olid lavale istuma pandud ja nägid oma talaarides päris naljakad välja. Lõpetajad pidid samuti talaari kandma ning selle peale sai igaüks ürituse käigus "kapuutsi". Igal talaari- ja kapuutsivärvil on oma tähendus ja kui mul nüüd mingi hetk peaks rohkem aega olema, võiks selle kohta täpsemalt uurida. Matt rääkis, et see õppejõud, kes neile kõne pidas, olevat nii vahva kirurg, et kui ema kõhus oleval lapsel on süda arenenud väljapoole keha, oskab ta selle raseduse ajal lapse sisse opereerida, et ta hiljem ühes tükis sünniks. Müstika. Ma poleks osanud arvata, et sellist asja üldse teha saab, aga nüüd olen oma silmaga näinud inimest, kes on seda teinud. Ma ei tea, kas selliste teenete eest antakse uut värvi talaar ka...

12 aastat ülikooli ja unistus saigi täidetud. Nüüd võib natuke vabamalt hingata, sest lõpuks ometi hakkavad eksisteerima sellised nähtused nagu reede õhtud, sõprade sünnipäevad ning magamine, mis eelneva dekaadi vältel suures osas vahele jäid.

Kõigele vaatamata oli 288 lõpetaja seas aga näiteks ka kaks sellist oivikut, kes lisaks meditsiinidoktori (MD) kraadile korraga ka filosoofiadoktori (Phd) teadustöö ära kaitsesid. Peab ikka huvi olema, ma ütlen! Neil olid musta asemel sinise-punasega talaarid ja "kapuuts", mis sinna peale pandi, seest kuldne.

Teatrihoones toimunud aktusel koheldi neid veel enam-vähem võrdsena, lasti kaaslõpetajate hulka istuma ja puha, aga järgmisel päeval toimunud ametlikumal aktusel, mis toimus ülikooli saalis, sätiti nad lavale, teiste asjapulkade taha tühja nurka. Võib-olla on see aklimatiseerumise suhtes hea, sest ega nad pole vist viimastel aastatel väga raamatukogust välja, inimeste sekka juhtunud. Las kohanevad jupphaaval, mis siin liigselt traumeerida.

Pärast teise päeva aktust oli väljas telk, kuhu talaarid jätta ja Matt marssis otsejoones sinna, et saaks oma hõlstist lahti. Müts jäeti mälestuseks ja selle sain mina endale, sest Matt'i vanemad vaatasid mind kui vaest õnnetut kui kuulsid, et mulle ei antudki ülikooli lõpus siukest mütsi.

Pärast eelmise päeva vaidlust, kus Matt'i ema nõudis, et läheksime kuskile mäe otsa peenesse restorani tähistama ja Matt ohkas, et kas me ei võiks lihtsalt kuskil kiire burgeri süüa ja koju tagasi minna (vaidluse võitis muidugi ema), sai seekord lõpuks ometi lõpetaja ise valida, kus ta süüa tahab ja korraldas kõigile kiired burgerid.

Selles mõttes läks hästi, et vähemalt ei kulunud järjekordset kolme tundi, et kõhtu täis saada, sest meid ootas õhtul ball ja ma ei kujutanud üldse ette kui kaua meigi tegemine aega võiks võtta. Mul polnud ju alguses mingeid vahendeidki, tavaliselt kasutan ainult ripsmetušši-põsepuna. Eelmisel nädalal ületasin ennast ja sukeldusin kosmeetikaosakonda, ise tähtsat nägu tehes nagu teaks, mida otsin. Küsida ka ei julgenud, sest tahtsin ainult ühte kreemi, mis jume kenasti ühtlaseks tõmbaks ja üritasin vältida agarat müüjat, kes kukuks seletama, et alla seitsme kihi ei ole üldse võimalik.

Lõpuks valisin täiesti huupi mingi BB kreemi ja lisaks ostsin oma elu esimese huulepulga. Küll ainult läikiva, aga ikkagi päris huulepulga. Olin enda üle väga uhke.

Püüdsin siis hästi hoolikas olla, et midagi totaalselt nässu ei keeraks ja maru kaua läks aega, et valmis saada. Enne ripsmete värvimist kutsusin takso, et õigeks ajaks juuksurisse jõuda. Veerand tundi hiljem kui ajaga hakkas juba kriitiliseks minema, helistasin uuesti ja küsisin, kus mu takso on?

"Ma ei ole teile veel midagi leidnud, 15-30 minutit võib aega minna."

Taksondus on täielik õudus! Ma jubedalt vihkan kui peab kuskile taksoga minema, sellega on alati mingi kamm. Aga noh, aeg oli otsas, juuksurisse olin juba nagunii hiljaks jäänud ja kohe päris kindlasti ei tahtnud ma riskida rasvase peaga ballile ilmumisega. Tõmbasin tennised jalga, haarasin muud kodinad kaasa ja tormasin oma autoni. Kuna kleit oli tenniste jaoks liiga pikk ja takerdus talla alla, tuli joostes meelde, et kingad jäid maha. Tormasin tagasi, rabasin esikust kingad. Napikas!

Juuksur asus kesklinnas, mis on ühtlasi ka tuntud kui parkida-pole-kuskile-piirkond. Tiirutasin salongi läheduses ja läksin üha enam närvi, sest ma ei saanud ju autot lihtsalt keset teed jätta (hommikuni!). Eelmisel päeval aktusele kiirustades sain juba parkimistrahvi, sest jätsin selle nahaalselt sinna, kust kontsades lihtsam joosta oli. Töötu inimese kiire (ja kulukas) elu...

Salong oli nii tore! Iiri tüdruk, kes mu enda hoole alla võttis, tõmbas oma mõnusa olekuga kohe kõik pinged maha. Solistas tükk aega veega ja tegi mõnusa peamassaaži. Küsis, kas eelistan veini või mimosat? Mis juhtus tavapärase teed-kohvi-või-vett pakkumisega? Pärast pokaalitäit mimosat olin juba täiesti uus inimene. Kõige naljakam oli see, et kaks erinevat juuksurit käisid küsimas, kus ma meigi lasin teha, nii ilus olevat! Algaja õnn.

Poolteist tundi hiljem astusin Matt'i uksest sisse, arvates, et oleme totaalselt hiljaks jäänud ning olles talt eelnevalt küsinud, et kas tal üldse valge särk on? Matt seisis bokserite väel keset tuba ja ütles rahulikult, et me ei pea enne tundi sinna jõudma ja koht ise on enam-vähem nurga taga. Tõmbas mul tatise näpuga mingi püstiturritava juuksetuti soengu külge kinni ja ütles, et ma näen päris uhke välja.

Seejärel selgus, et ta oli valge särgi soovitust tõsiselt võtnud ja smokingu ostnud! Laenutus oli kolmandik smoge hinnast ja ta arvas, et äkki läheb seda mõnikord veel vaja ning hoopis ostis. Jeesus! Matt smokingus! Läikivast lakknahast kingad olid ka, täiskomplekt! Kursakaaslased, kes teda viimased neli aastat ainult hallis dressipluusis olid näinud, said samuti šoki.

Ja pidu oli nii vägev, et sellel ma parem pikemalt ei peatugi!