07 jaanuar, 2018

Keisriema

Käes on ajalooline hetk - ma võtsin nabaneedi välja. Pikkuse poolest oleks isegi võinud veel sisse jääda, aga kuna nahk on nii pingul, siis ta lihtsalt ei mahtunud enam sellesse auku. 

Saapanöörid saan muuseas veel ise kinni, küll aga hakkan kuidagi aeglasemaks ja kohmakamaks muutuma.

Kirsiks tordil on tekkinud mingid imelikud valusööstud, mis tulistavad mööda reit põlveni välja. Mõnipäev ei ole üldse, teinekord jälle nii tihedalt, et ei saa kõndidagi. Tuleb hästi korraks, aga on rämedalt valus. Ebamugavatest asjadest on teisel kohal see, et laps peksab aegajalt niimoodi, et ma võiks vanduda, et tal on mõni jäse juba otsapidi väljas. Ma olen paar korda isegi käe ette pannud, et ta üleni välja ei kukuks. Siiani pole kukkunud.

Ja ega kuku ka, sest ultraheli tegi kindlaks, et tema mõõtmed ja minu mõõtmed ei käi juba praegu enam hästi kokku, rääkimata siis veel kuu aja pärast, mil ta ilmavalgust peaks nägema. Ja otse loomulikult on ta tagurpidi ehk pea üleval. Mulle endale muidugi ka ei meeldiks pea alaspidi hängida, selles mõttes ei saa teda väga süüdistada.

Tuharseisu on kolme tüüpi, minu oma passib varbad vastu nina (mis tekitab omakorda küsimuse, et millega ta mind seal allpool siis peksab?):


Igalt poolt võib lugeda, kuidas rasedad üksteist lohutavad, et rasedusdiabeet ei tähenda sugugi, et laps liiga suureks kasvab ja kui ikka toitumist kontrolli all hoida, ei kasva ta kuhugi. No mul on suhkrunäitajad igati ilusad olnud ja ise olen normi alumisest piirist vähem juurde võtnud, aga laps on hiiglane. Jah, ultraheli poolt ennustatav kaal ei ole lõpuni täpne, aga lisaks kaalule on ka lapse mõõdud suured, nii et mingit mannatera siit loota ei ole. 

Sellest tulenevalt on plaaniline keisrilõige nüüdseks juba fakt, mitte enam valik. Muideks, kui ta poleks suur, vaid lihtsalt valepidi, oleksin pidanud ise otsustama, kas tahan proovida välist keeramist või valin vabatahtlikult keisri. Ja kes end ikka vabatahtlikult lõigata tahab lasta. Aga...

Välise keeramise kohta ütlevad mõned, et see on natuke ebamugav ja võtab aega vähem kui kümme minutit. Teised väidavad, et oli täiesti väljakannatamatult valus ja aega võttis tund-kaks. Igaühel erinevalt. Täpselt nagu rasedus ja sünnituski.

Siin tehakse välist keeramist ainult opisaalis - olenevalt sellest, kuhu nabanöör jääb ning kui kiiresti beebi südamelöögid taastuvad (või ei taastu), võib tekkida vajadus laps kohe välja saada ja seetõttu sealsamas keiser teha. Tundub kuidagi... traumaatiline.

Ja teate, mis on kõige nõmedam? Statistika kohaselt õnnestub väline keeramine vähem kui pooltel kordadest. 

Ütleme, et teen selle piina ja ebamugavuse läbi ning olen üks õnnelikest, kelle puhul protseduur õnnestub. Järgmiseks murekohaks on, et osad lapsed keeravad end hiljem tuharseisu tagasi. Sünnitähtajaks on õige asendi lootus seega veel väiksem kui 50%. Ning loomulikult alanud sünnitus ei garanteeri, et laps ise välja tuleb, vahel peab lõpuks ikkagi keisri tegema. 

Ja kui ta tuleb ise välja, on laias laastus kaks võimalust: 1) kõik läheb kenasti 2) midagi läheb nihu.


Nihuminekutest võin ainuüksi oma tutvusringkonnast tuua näiteid, kus läks vaja vaakumit või tange või kus tekkisid sellised rebendid, mida hiljem narkoosis kokku õmmeldi (neljanda astme rebend tähendab, et osa pärasoolt on ka ribadeks) või kus laps murdis väljumisel ema sabakondi.

Mu esimene eelistus oleks olnud, et laps on õigetpidi ja sünnib ise, sest loomulikust sünnitusest taastumine on kahtlemata kiirem ja valutum kui keisri puhul. Ja arme ei jää. 

Aga nüüd läks hoopis nii, et valikut õieti polegi. Mis seal ikka... Keisril on ju positiivseid külgi ka ja õnneks pole mul kunagi kategoorilist eelistust olnud, mil viisil see beebi välja peaks pääsema. Minu meelest pole kumbki variant ülemäära meeldiv, aga noh, üks neist tuleb ju läbi teha.

Igal juhul on tegemist ainult lühiajalise ebamugavusega, oluline on hoopis see, et lapsega kõik korras oleks.

NB! Kui USA-s saab keisrit ka vabatahtlikult valida, siis Kanadas peab näidustus olema. Samas vaginaalse sünnituse osas on lõppsõna alati emal. Kui ikka väga tahad proovida ise sünnitada ning veenduda, et ta tõesti ise välja ei mahu, on see võimalus olemas. Kõikide võimalike riskide osas arst muidugi hoiatab, aga keisrit otseselt peale ei suruta.

41 kommentaari:

  1. Ehh, terve laps on kõvasti tähtsam kui kellegi arvamus, et "keiser pole sünnitus". Ja kui nii siis nii. Eks piirangud ole opijärgselt ilmselt rohkem kui tavasünnituse järel aga kui Matt ka veidikeseks koju jääb siis küll taastute ja saate oma rütmi :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oo, sellest "keiser pole sünnitus" mõtteviisist pole ma kunagi aru saanud! Minu olukorra puhul oleks vanadel hallidel põllul sünnitamise aegadel ma koos lapsega ära surnud, sest ta pea lihtsalt ei mahuks minu luude vahelt välja. Aga noh, tavasünnituse puhul oleks ma kõiki olemasolevaid valuvaigisteid kasutanud ja see pole ka paljude meelest päris "õige" sünnitus.

      Kustuta
  2. Mulle oli ka rasedusdiabeet. Öeldi ka umbes kuu enne tähtaega, et oi-oi,nii suur laps on. Sündis 4 päeva enne tähtaega ise, kaalus 3200gr ja oli 50 cm pikk. Täiesti keskmiste mõõtudega beebi. Loodetavasti on Kanadas need mõõtmiseks mõeldud masinad rohkem arenenud :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma loodan ka sellele, et tegelikult on ta väiksem kui kardetakse. Samas pidid mõõdud täpsemad olema kui kaal ja nii pead kui jalgu mõõdeti ikka kohe mitu korda. Üks ultraheli tuleb paari nädala pärast veel, siis saab võrrelda. 20nda nädala ultrahelis oli ta ka pigem suuremapoolne, kuid toona siiski veel normi piires.

      Kustuta
  3. Anonüümne7/1/18 10:12

    Ma olen kõike kogenud v.a. plaaniline keiser ja tõesti igal omad plussid ja miinused. Esimene laps sündis erakorralise keisriga, sest tal oli nabanöör lihtsalt nii lühikene ja ümber kaela, et ta ei ulatunud välja. See oli paras šokk, sest ma polnud kordagi isegi mõelnud, et võib juhtuda, et pean sünnitama keiserlõikega. Teine laps sündis ludinal ise ja kolmandal võeti tangid appi. Kõik kolm aga tragid lapsed ja ei saa tõesti öelda, et üks sünnitusviis märksa meeldivam oleks olnud kui teine :D

    Küll aga peab paika minu jaoks ütlus, et kui laps juba käes, siis ununeb see valu, mis oli (noh, et see sünnitusvalu on ainukene mõtestatud valu elus). Keisriga sünnitates see päris nii ei olnud muidugi aga tutikat pampu vaadates ei tule kahetsus hetkekski pähe ;)

    Mõnusat veeremist lõpu suunas!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Plaanilise keisri suur eelis on minu meelest see, et kuupäev on eelnevalt teada ja saab end igakülgselt valmis panna. Haiglasse minnes juba tean, et sealt lahkudes on mul haav ja et ma ilmselt ei liigu eriti ringi sellele järgneval nädalal. Matt teab täpselt, millal end töölt vabaks võtta ja ilmselgelt langeb talle alguses lapse eest hoolitsemisel suurem koormus. Lapse tulekule ei eelne valusid ega teadmatust, kas kogu protsess võtab mõne tunni või lausa mitu päeva jne. Ebameeldiv osa algab alles taastumisega, mis saab ilmselgelt vaevarikas olema. Aga vähemalt on mul siis laps ja see teadmine lohutab.

      Plaaniline keiser tehakse siin tavaliselt 39ndal nädalal, aga kuna mul on nii suur laps ja tuharseisus ka, siis loodan, et võib-olla isegi nõks varem. Ma ei jõua enam rase olla ja lapse pärast on ju ka mure kui ta niimoodi minu sees paisub.

      Kustuta
    2. Anonüümne7/1/18 17:14

      See ei pruugi olla eelis :) minu plaanilisest keisrist sai erakorraline keiser, sest ma ei vedanud plaanilise ajani välja lihtsalt. Jõudsin 10 minutiga haiglasse. Seal uuriti ja puuriti ning tehti koheselt öösel keiser ära. Kuna see polnud mul esimene plaaniline keiser, siis see oli ekstra hirmutav. Sest kõik läks teisiti kui plaanitud oli. Võõras linnas ilma haiglakotita :)

      Eestis muideks ei lasta poisse tuharseisus sünnitada.

      Kustuta
    3. Anonüümne7/1/18 17:51

      Keisriga sünnitades on jah isadel kohe hea koolitus käes ja ei saa vabandada, et sul/emal tuleb loomulikumalt lapse hoidmine/pepu pesemine/magama panemine jne :D

      Isad visatake ikka kohe täiega vette ja ujuvad nad kõik :D

      Kustuta
    4. See oht on küll, et plaanilisest saab erakorraline keiser kui ise varem sündima hakkab ja seda ma kohe üldse ei tahaks! Keiser tehakse siin üldiselt 39ndal nädalal, aga kirurg võib selle ka natuke varasemaks planeerida. Kirurgi saan õnneks ise valida ja Matt tunneb neid kõiki, eks varsti siis kuuleb, mida otsustatakse.

      Kustuta
  4. Minul oli plaaniline keiser, sest tähtaeg oli möödas ja ultrahelis ennustati lapse kaaluks 5(!) kilo. Olin opi ajal ärkvel ja seljasüsti tegemine oli valutu. Kõigest jäi väga meeldiv mälestus. Laps on nüüd juba 5 aastane :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No näed! Võib-olla läheb mul ka hästi!

      Kustuta
  5. Mul esimene laps ka plaanilise keisriga kuna oli tuharseisus. Ausalt, see oli täiesti valutu ja 30min tehtud. Taastumine oli ka valutu, sest soovitati pidevalt valuvaigistit võtta. Hoiatati, et kui ootad kuni valutama hakkab, siis ei saa enam valu nii hästi kontrolli alla.

    VastaKustuta
  6. Anonüümne7/1/18 12:13

    Ära muretse, see pole üldse nii hull. Mulle tehti erakorraline keiser, kuna sünnitustegevus oli ebaregulaarne ja midagi ei toimunud isegi medikamentidega. Rõvedad valud olid lausa 1 min vahedega, kuid laps oli ikka samamoodi kõhus edasi. Peale 36 h tuhutamist tehti erakorraline keiser ja tead, ma lausa nautisin seda haavavalu intensiivis. Kõlab ehk kummaliselt, aga see oli palju talutavam kui 1 min vahedega tunde kestvad tuhud ilma sünnitegevuseta. Taastumine oli ka täitsa ok. Sõbranna oli mind nii ära hirmutanud selle haavavaluga, aga minu arvates ei olnud see varasemate kannatustega võrreldes suurt miskit.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mu sõbrannal oli samamoodi 36h sünnitust, jubedad valud ja lõpuks ikkagi erakorraline keiser. Matt rääkis, et kui laps juba nii kaugele jõuab, on ta tihti natuke kinni ja kirurgid ei saa teda hästi kätte. Siis paneb õde keisri käigus käe alt sisse, et last üles lükata ja see polevat üldse nii haruldane. Sel juhul on lisaks keisrihaavale muud ebamugavused ka, tavaliselt küll mitte rebendid, aga natuke paistetust ikka. See paistab esialgu olevat üks asi, millest ma nüüd pääsen.

      Kustuta
  7. Mul oli üheksa kuud tagasi erakorraline keiser. Plaaniline on igal juhul etem. :D

    Varu paratsetamooli, võrkpükste asemel riidest püksikuid (kuhu esimese nädala hiidsidemed ära mahutada) ja armi jaoks silikoongeeli või -plaastreid (mul oli nt Contratubex).

    Mu arust polnud keisrist taastumine hullu midagi. Ei tasu lihtsalt kangelast mängida ja taastumist ise pikemaks venitada. Esimestel nädalatel krõbista aga valuvaigisteid, ära midagi tõsta ega pikemaid jalutuskäike tee. Haav tuleb puhas hoida ja ise palju puhata. Rebendid tunduvad mulle endale palju hirmsamad kui üks konkreetne sirge haav!

    Igal juhul edukaid viimaseid nädalaid ja komplikatsioonivaba sünnitust!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Haava eest hoolitsemise jätan täielikult Matt'ile, talle meeldivad sellised asjad, hahaa. Aga valuvaigisteid kavatsen küll mõnuga süüa. Siin antakse vajadusel morfiinitabletid ka kui väga jube peaks olema ja haiglas oleku ajaks jääb epiduraal sisse (kui just ise ei palu ära võtta) ja seda saab nupust juurde vajutada, millal iganes peaks tundma, et vaja on.

      Mulle tundub ka, et rebendid võivad teinekord hullemadki olla, kuigi nende eelis on see, et enamasti saavad kiiremini korda kui keisrihaav.

      Kustuta
    2. Mul oli kuu tagasi erakorraline keiser. Plaaster kästi haavalt u 24h hiljem ära võtta ja ainsaks hoolduseks määrati seep ja vesi kord päevas...
      U kolm päeva sõin valuvaigisteid, nii et suurt valu ei tundnudki ja hiljem polnud ka vaigisteid vaja. Ehk et keisri järel taastumine ei pruugi tingimata väga vaevaline olla.

      Kustuta
    3. Kolm päeva kõlab väga hästi!

      Kustuta
  8. Minu esimene laps sündis ise aga teine rasedus lõppes erakorralise keisriga, laps oli nabanööri sees kinni, 3 x ümber kaela ja südame toonid hakkasid kaduma. Op tehti Tallinna keskhaiglas epiduraaliga, 4 tundi hiljem läksin omal jalal juba intensiivpalatis wc sse ja pesema ning veel 4 tundi hiljem kõndisin perepalatisse. Tean, et Pelgulinna polikliinikus ei lubata terve opijärgne ööpäev liikuda aga mulle unustati seda vist öelda :) Pea ja seljavalud olid mõne nädala ja piim ei tulnud õigel ajal aga ei midagi hullu. Minul oli tavalisest sünnitusest taastumine ikka märksa hullem. Jah, väike arm on kõhul ja kõhulihased lõigati läbi nii et ilusat lamedat kõhtu ei ole enam aga kui enda tõeliselt käsile võtaksin ja 4 x nädalas pilateses käia jaksaksin, siis arvatavasti saaks ka selle.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mulle öeldi ultrahelis, et mõnikord ei keera laps end sellepärast ümber, et nabanöör on ümber kaela ja ta lihtsalt ei saa. Selgus, et minu omal ei ole, ta lihtsalt otsustas, et ei keera.

      Kuna mul on siin üks, kes ka keisrilõikusi vahel assisteerib, siis küsisin, et mismoodi neid tehakse, sest olin ka kuulnud, et kõhulihased lõigatakse risti läbi. Aga tegelikult ei lõigatagi! Esimene lõige, mis nahale läheb, tehakse risti, seejärel kõhulihaste keskelt pikkupidi (ehk lihased ise jäävad terveks) ja emakale jälle risti. Kui laps on kinni vms, võib olla vajadus emakale lisaks ristlõikele vertikaalne juurde tõmmata, et last kätte saada, aga see on harvem juhus.

      Kustuta
  9. Anonüümne7/1/18 15:30

    Nii tore, et saad inimlikult plaanilise keisri, mitte nii nagu Eesti paljudel on olnud, et proovitakse ikka enne loomuliku sünnitusega ja kui ikka kuidagi ei mahu, siis alles tuleb erakorraline keiser. :(

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mulle rääkis ka arst alguses, et kindlasti peaks proovima last keerata ja eks keisri puhul on ikkagi rohkem riske, pikem taastumine, hiljem see, et kui veel lapsi tahad, jääb oht, et arm võib hilisema rasedusega rebeneda jne. Aga kui mõõdud saabusid, helistas ja ütles, et puhtfüüsiliselt ei ole kuidagi võimalik, et ta mõne nädala pärast ise välja mahuks.

      Siin pidavat olema nii, et kui ikka mingi näidustus on, nt suurevõitu laps ja ise ikka üldse ei taha proovida teda välja pressida, siis arvestatakse ema soovidega ja tehakse keiser. Ja teistpidi samuti - isegi nii lootusetu juhtumi puhul nagu mul võin öelda, et tahan ikkagi proovida ise sünnitada ja veenduda, et ta tõesti ei mahu. Aga ma ei näe sellel mõtet, nii palju saan ikka numbritest aru. Viimane sõna jääb alati emale.

      Kustuta
  10. Postituse teemal kaasa ei räägi, kuid hoian kõvasti pöialt.

    Aga see maapähkli-pilt. No ma ei või. Kust sa küll sihukesi pärleid võtad?! =) Arstide koomiksid?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hahaa, ma ei tea, kuskilt internetist leidsin täitsa juhuslikult. Hea pilt on jah!

      Kustuta
  11. Anonüümne8/1/18 00:02

    Tead et puharseisus olevaid lapsi peetakse eriliseka kuna nendes olevat suurem empaatia vôime? :)
    Minu empaatiline kutt keeras nädal enne synnitust pea ise alla ära. Ma poleks iialgi nõustunud välise keeramisega. Pigem keiser. Ja lapsel on mingi põhjus, et selles asendis on.
    Ja tôesti need rebendid on jubedad!!! Ma olin mitu nädalat autoroolis nii, et 2 patja oli kannikate all :D ja siis ka istusin kuidagi yhe kintsu peal viltu.
    Kôik läheb hästi! Kallid Viimsist

    VastaKustuta
  12. Ka keisriema8/1/18 00:18

    Minu esimene laps sündis erakorralise keisriga ja teine enda soovil plaanilisega. Esimene oli üldnarkoosis, teine seljasüstiga. Erakorralise keisri järgselt lubati voodist tõusta 36 tundi hiljem. Plaanilise keisri järgselt tõusin jalgadele ja hakkasin liikuma 7 tundi hiljem. Tallina haiglas selgitas arst, et mida kiiremini liikuma hakkad, seda kergem on taastumine. Ja nii oligi, kui võrdlen kahte keisrit. Valuvaigisteid kasutasin kahel esimesel päeval ja seda ka ainult sellepärast, et õlg hakkas kohutavalt valutama. Ja eks need siis aitasid ka haavavalu vastu. Võib-olla Matt oskab sulle kuidagi paremini selgitada, mis täpselt günekoloogiliste operatsioonide ajal toimub, aga igatahes on midagi tegemist kõhuõõnde lastava õhuga ja see koguneb hiljem kuhugi vahelihase/diafragma juurde nii, et tekib surve ja see teeb meeletu õlavalu ning hingata on ka raske. Kõigil seda ei teki. Minul esimese keisriga ka ei tekkinud, aga teisega tekkis. Suurest valust poetasin pisara ka.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma õhu kohta pole küsinud, küll aga rääkis ta, et need valuvaigistid, mida keisrijärgselt antakse, tekitavad kõhukinnisuse, nii et kindlasti peab selle vastu kohe muud ravimit juurde võtma, sest kinnist kõhtu ja gaase olevat opijärgselt eriti paha taluda.

      Kustuta
    2. Huvitav, et kogemused nii erinevad. Ma olin pärast üldnarkoosist ärkamist u tund või äkki paar hiljem jalul. Käisin pesus jne. Kusjuures keegi ei öelnud, et peaksin veel pikali olema. Huvitav, millest need asjad sõltuvad...

      Kustuta
    3. Ma küsisin nüüd üle, et mis värk selle surve ja valuga on esimesel opijärgsel päeval. Ta ütles, et õhku kõhuõõnde ei lasta, aga kui muidu sooled kogu aeg liiguvad, tõmbuvad kokku ja lõdvestuvad, et nende sisu saaks liikuda, siis mõnda aega pärast kõhuõõne operatsiooni, sh keisrit, on see häiritud. Seetõttu tekibki ebamugavustunne. Ja nagu iga valuga, võib see lambikohtadesse kiirata, mitte ainult ühes kohas tunda anda.

      Kustuta
    4. Ka keisriema9/1/18 00:44

      Uurisin tuttavalt operatsiooniõelt, et mis selle õlavalu ja gaasiga siis ikkagi on. Selgus, et üldiselt kasutatakse CO2 gaasi laparoskoopia ajal, et tagada kõhuõõnes parem nähtavus. Keisri ajal kasutatakse ka vajadusel. Ja need gaasi jäägid siis kogunevad pärast ja tekitavad valu.
      http://www.elitekliinik.ee/elite/viljastamine/laparoskoopia/

      Kustuta
    5. Laparoskoopia puhul kasutatakse, jah, seal ilma ei saa.

      Kustuta
  13. No ma ei tea... Alati võib kõik viltu minna, aga milleks olla nii negatiivne? :) Välisel pööramisel ei tehta midagi mingi ülima sunni või jõuga. Kui nähakse, et pööre ikka ei õnnestu, jäetakse asi katki. Ses suhtes ma ikka prooviks. Ma muidugi üks neist, kel see on kunagi õnnestunud ja ilma probleemideta. Aga kui esmaeelistus on ise sünnitada, siis ma ikka prooviks anda sellele variandile võimaluse. Isegi, kui laps end uuesti tuharseisu keerab (mida ta üldse ei pruugi teha), mis siis sellest? Vähemalt on proovitud.
    Mitte, et ma kedagi hukka mõistaks, et keisri kasuks otsustab, aga lihtsalt. Väga kerge on kõiksugu himrsamaid stsenaariumeid peas ette mõelda, kuid tegelikkuses on ju ka tõenäosus, et kõik õnnestub ja läheb hoopiski hästi. Et miks nende inimeste kogemused on kaalukamad, kel asjad nii kenasti pole laabunud? Et liiga traumeeriv või? Tegelikult väline pööramine ei ole lapsele traumeeriv ega liigne sekkumine. Keisrilõige ise (kui seda tehakse ootamatult), on seda küll. Tõenäosus, et välise pöörde tagajärjel vallandub sünnitegevus on väga väike. Noh ja siis see mõte, et ok, lased pöörata, sünnitad ise, aga lõpuks ikkagi äkki läheb midagi valesti ,ei saa ise sünnitada ja tuleb keiser... Absoluutselt ei pruugi nii minna ju :) Ja kui tuleb, siis tuleb. Need siis minu mõtted.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei otsustanud keisri kasuks, vaid lapse pea on nii suur, et võrrelduna minu luustiku mõõtmetega ei mahuks ta välja. Luude vahele jääv avaus on igaühel natuke erineva suurusega, samuti on erineva suurusega beebide pead, minu puhul siis pigem suurevõitu. Seda, et välist keeramist pole selles olukorras mõtet teha, ütles mulle arst.

      Kustuta
    2. Anonüümne9/1/18 00:27

      Ma olen see nö kangelasema, kes on kaks last loomulikult, suurema sekkumise, epiduraalita jne sünnitanud. Teise, 4,2 kg kaalunud beebiga ei kasutanud valuvaigisteid ja jäin ise terveks (hea, et enne sünnitust lapse kaalu ei teadnud, kõht oli kusjuures keskmisest väiksem).

      AGA.. suurt tuharseisus last ei sünnitaks mina ka. Nõup, nii julge ma ei oleks, vaid valiksin ilma igasuguse häbitundeta keisri. Ema ja laps peavad elu ja tervisega sünnituse üle elama, põhimõtted võib muude olukordade jaoks hoida.

      Kustuta
  14. Anonüümne8/1/18 06:51

    Mul on olnud erakorraline keiser ja planeeritud keiser. Ja planeeritud keisril kasutati ka vaakumit. Aga mul pole keisrilõike kohta küll midagi paha öelda. Pikali olin 6 tundi, nii kaua, kui intensiivis olin. Palatis jalutasin juba ise voodisse ja olin terve päeva jalul juba. Taastumine läks kiirelt.

    VastaKustuta
  15. Mul olemas mõlemad kogemused. Sünnitasin esimese, kiire sünnitus aga peale sünnitust olin ikka väga läbi. Päev pikali, verd kaotasin palju ja tagatipuks läksid mingid õmblused ca nädal hiljem lahti ja sain narkoosis need uuesti peale. Kaksikud plaanilise keisriga, samal päeval sain püsti. Valu oli suhteliselt vähe ja tegutsesin aktiivsemalt kui peale tavasünnitust. Ometi ei eelista ma üht sünnitust teisele, mõlemad omamoodi kogemused :)

    VastaKustuta
  16. Anonüümne9/1/18 07:56

    Olen 3 last sünnitanud vahemikus pea 5-11a, aga ma ei mäleta üldse, et beebi pea suurust oleks kunagi hinnatud. Minu kogemus aga on, et beebi pea suurusel ei ole beebi kaaluga suuremat pistmist. Mul kõik lapsed pigem pisemad olnud (2,8kg ja 3,2kg), kuigi üle viimase tähtaja läinud 5-8päeva. Kahe esimese lapse kehakaaludel oli vaid 2g vahet, peaümbermõõtudel aga 5cm (32cm ja 37cm). Minu arust ei allu loogikale :D Aga põhiline on terve laps, kui ise sünnitada ei ole ohutu, siis milleks ülemäärane risk.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Siin mõõdetakse pea ümbermõõtu, pea läbimõõtu, reieluu pikkust, jalatalla pikkust... hm, ma ei mäletagi, mida veel, mõned asjad olid igatahes veel. Tulemused antakse kolmes variandis, kõigepealt mõõt ise, siis see, et mis rasedusnädalale see mõõt vastab ja kolmandaks protsentiil (mis näitab, et kuhu ta kõikide teiste lastega võrdluses langeb). Ja kaalu mõõdetakse muidugi ka. Ja lootevee hulka. Kõiki neid asju võrreldakse omavahel, et tõest tulemust saada ja ühtlasi ka selleks, et näha, kas laps areneb normaalselt (kui mingid teatud mõõdud on omavahel oluliselt nihkes, viitab see kõikvõimalikele häiretele, aga mõnevõrra nihkes võivad vabalt olla).

      Ja erinevaid ultrahelisid võrreldakse omavahel ka, mul tuleb kahe nädala pärast järgmine, siis on näha kui palju mõõdud-kaalud muutunud on ja kas muutuvad proportsionaalselt. Eelmine tehti alles 19ndal nädalal, sellega on juba liiga kauge võrrelda, aga ka siis oli laps pigem suurevõitu, kuigi normi piires.

      Eesti rasedad oskavad ilmselt paremini kommenteerida, mis mõõtudest neile räägitud on. Ma kahtlustan, et kõiki mõõte võib-olla isegi ei mainita kui midagi väga mainimisväärset ei ole. Öeldakse lihtsalt, et normaalne ja kaal on umbes nii-ja-nii palju.

      Peaümbermõõt ei vastagi loogikale, pea ei ole alati kehaga proportsioonis. Mõnel lapsel on suurem, mõnel väiksem pea. Mul ongi see variant, kus laps on suur ja pea on veel suurem. Ma võib-olla kunagi kirjutan numbritest täpsemalt ka kui on järgmine ultraheli ja siis lõpuks reaalne laps kõrvale panna.

      Kustuta
  17. Välismaal pakutakse üldse kuidagi lihtsalt keisrit, mitte et sul seda vaja poleks, vaid üleüldiselt.
    Aga Eestis on lapse alt poolt õõnsusi sünnitamine justkui musterema näidis.
    Kuid ausalt, olen mina kaks last loomulikul teel sünnitanud, kuid kui keegi oleks pakkunud või tulevikus järgnevate lastega pakuks välja keisrit, ei kahtleks ma hetkegi ja oleksin kahe käega poolt.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Otseselt ei pakuta, aga kui ise väga tahta, siis ilmselt saaks. Arstid räägivad ikka seda, mis näidustus on. Kui kõik on okei, soovitatakse ise sünnitada, keisriga on riske rohkem ja seda nad alati rõhutavad. Lõplik otsus jääb alati emale, isegi mulle öeldi, et kui väga tahan, võime proovida teda pöörata, aga kuna ta nii suur on ja mul üleliigset ruumi ei paista kõhus olevat, on pööramise õnnestumise tõenäosus väga väike. Aga võime proovida kui tahan. Ja kui peaks õnnestuma, võin proovida ka sünnitada, kuigi jällegi, tõenäosus, et ta välja mahuks on üliväike (olenevalt sellest, millal sündima hakkaks; tähtajaks on see väike tõenäosus juba täiesti kadunud).

      Epiduraali ja muid valuvaigisteid saab ka oluliselt lihtsamalt kui Eestis. Austatakse raseda soove, keegi ei hakka ümber veenma, mis iganes need soovid siis oleks. Põhimõte on, et sünnitaja on kuningas, teiste asi on teda lihtsalt toetada.

      Kustuta
  18. Anonüümne10/1/18 15:14

    Mine neid lapsi tea! minu omal oli jalgseis ja arstil oli vaid üks küsimus - kas tulete plaanilisele keisrile homme või ülehomme. Valisin ülehomse päeva. Öö enne haigalsse minekut käis kõhus kõvem pidu ja kui hommikul arstide juurde jõudsime, siis selgus, et neiu oli end ise ümber keeranud, kuigi arsti sõnul nii suure lapse puhul on see pea võimatu. Saadeti koju õiget aega ootama. Kaks päev hiljem pandi jälle suurem pidu püsti. Kolmandal päeval tulid veed ja läksime haiglasse ja oh seda imestust, kui ülevaatusel avastati, et on teine end jälle ringi keeranud ja ikkagi tuleb keiser, aga nüüd siis erakorraline. Nii et midagi pole kindel enne sünnitust.

    VastaKustuta