13 veebruar, 2018

Oscari sünnilugu

Oleks ma teadnud, et lapsi on nii lihtne (enda seest välja) saada, võiks neid juba kümme tükki olla! Ja oleks ma teadnud, et oma laps lausa nii nunnu on, poleks ainult kümnega piirdunudki.

Keisripäeva hommikul läksime haiglasse ja polnud erilist ärevust ega midagi. Osakond oli hästi vaikne, hämar ja rahulik - alati on tegelikult. Ma iga kord imestan, et mismoodi nad seal sünnitavad kui keegi ei karju? Osakond oli täis ja hommikul pidid paljud välja minema, nii et õed pakkusid, et lähme alustuseks hoopis vastuvõtutuppa ja pärast oppi kolime su oma tuppa ümber. Matt ütles, et sünnitajad pannakse tavaliselt sellele poolele, mis on õdede station'ile lähemal, siis on neil lihtsam edasi-tagasi joosta. Plaanilised keisrid lähevad tavaliselt vaiksemasse ossa, sest need emad on seal ainult taastumiseks, õed ei pea vahetpidamata juures passima.


Vastuvõtutoas on kolm voodit, kõik kardinatega eraldatud. Kedagi teist seal esialgu ei olnud, ainult mina, Matt ja meie õde. Mulle anti kohe haiglariided selga, pandi erinevad käepaelad, küsiti uuesti allergiate kohta ja paigaldati kanüül. Oot, ei - kõigepealt keerati soe rätik ümber käe ja öeldi, et niimoodi on lihtsam kanüüli sisse panna. Eriti mugav! Siis pandi esimene kotitäis vedelikku tilkuma, mingi antibiootikum, et põletikke ja asju ei tekiks.

Seejärel saabus üks sünnitaja. Päris sünnitaja. Ta ei teinud üldse väga kõva häält, aga appi kui valus tal tundus olevat! Ja kui hoog üle läks, rääkis täiesti normaalselt. Kõik sünnitajad käivad vastuvõtutoast läbi, seal kontrollitakse avatust ja otsustatakse, kas jäetakse sisse või saadetakse koju. Nii et viimase veerandtunni, mis seal oma oppi ootasin, kuulasin tema piinasid. Matt muigas minu kohkunud nägu vaadates ning ütles, et see on alles täitsa algus, mil nad valuhoo ajal rääkida suudavad. See ei ole isegi päris sünnitus veel!


Hetk hiljem tuli teine õde, tõi ultrahelimasina ja mainis, et kirurg vaatab korra veel lapse täpse asendi üle. Ning lisas lootusrikkalt, et kes teab, võib-olla on beebi end vahepeal ümber pööranud ja saad hoopis koju tagasi minna! Kui julm see tol hetkel tundus!!! Ma õnneks teadsin, et ei ole.

Samal ajal inises teine rase sellise intensiivsusega nagu saeks keegi tal elusast peast mõlemat jalga korraga maha. Ja korrutas: "It hurts, it hurts, it hurts!" Tal oli ikka tõesti valus! Ise-sünnitamise-võimas-ja-imeline-kogemus, millest kõik räägivad ja mis mul saamata jäi. Üldse polnud kahju ka.

Järgmiseks jalutasime opitoa eesruumi. Seal oli suht külm ja natuke tuli vist ärevus ka. Õed tõid jälle eelsoojendatud tekid ja mähkisid mind sisse, siis läks uuesti toredaks! Ajasime kirurgiga juttu, ta on enam-vähem minuvanune ja hästi vahva. Kõik oli kuidagi nii tšill, ta jõi kohvi ja ütles, et teine kirurg jääb nats hiljaks, aga see on okei, meil ju kiiret pole. Mingi hetk läksime opituppa, istusin lauale, padi anti kaissu, et oleks lihtsam ennast seljasüsti tarvis küüru tõmmata. Öeldi, et alustuseks tehakse torkekohale tuimestus ja see olevat kogu opi kõige ebamugavam osa. Tuimestussüsti ma vaevu tundsin ja juba hetk hiljem öeldi, et võid nüüd pikali heita. Ma hakkasin naerma, et oot, see oli kõige ebamugavam osa? Aga millal see jäme nõel läbi selgroo jõudis minna?

Jalad muutusid soojaks ja keha muutus tuimemaks, aga seda tunnet üldse ei tekkinud, et keha ära kaoks (paljud räägivad, et kaob). Järgmiseks määriti kõht steriliseerimisvahendiga sisse ja paigaldati kateeter. Ma ei tundunud mitte midagi! Kogu aeg seletati, mis toimub. Siis tuli kirurg tagasi, kohv oli joodud, kindad käes, kõik valmis. Ajasime veel nats juttu. Küsis, mis lapsele nimeks saab ja kas oli raske nime leida? Ütlesin, et ei olnud raske - Matt ütles, et võiks Oscar panna ja kuna ma midagi paremat ei leidnud, tulebki Oscar. Terve toatäis rahvast naeris mürinal. Enamikel inimestel olevat ikka mingi kauge ajaloo ja tähendusega lugu. Ja kui eesnimel ei ole, siis keskmisel nimel kindlasti on. Oscari keskmine nimi on lihtsalt suvaline Norra nimi - Thorsten. Leidsime, et poisil võiks tugev nimi olla ja Norra nimed kõlasid tugevalt.

Opi ajal läks mul kahel korral süda pahaks. Kohe kui ütlesin, et hakkas halb, lisas anestesioloog mingit rohtu ja hetkega oli jälle hea. Drugs are great!

Ahjaa, enne tuimestuse tegemist ütles kirurg, et opi ajal tunnen "umbes midagi sellist" ja mudis õrnalt sõrmedega mu kõhunahka. Mõtlesin, et jajaa, kindlasti tunnen ainult midagi sellist. Kõik räägivad, et see kõhus sobramine on suht ebamugav ja lõpuks vajutatakse tugevalt, et last välja saada, mis on veel ebamugavam. Ma ei tundunud mitte midagi! Ainult seda nagu keegi oleks natuke kõhu peal sõrmedega sudinud.

Matt istus kõrval ja hoidis käest kinni, mul polnud ärevust ega hirmu, ainult mingi tobe värin oli sees, mis pidavat rohtudega kaasas käima. Mingi hetk ütles anestesioloog Matt'ile, et nad hakkavad nüüd last välja võtma, võib-olla tahad vaadata - Matt siis tõusis püsti ja nägi, kuidas kõigepealt tulid jalad, siis keha ja lõpuks pea. Pea jäi korraks natuke kinni.


Ja siis ta nuttis. Natuke kähedalt, aga nuttis. Pediaater näitas mulle last ja seejärel pandi ta minu kõrval olevale lauale soojenduslambi alla. Kummaline oli vaadata, päris hästi ei jõudnud kohale, et see ongi minu beebi. Matt küsis, kas tahan teda rinnale või eelistan, et tema hoiab? Ma ei tahtnud rinnale, ma poleks teda niimoodi väga hästi näinud. Matt hoidis, kuniks mind kokku õmmeldi ja opilaualt voodisse tõsteti. Seejärel sain pambu oma kaissu ja sõitsime palatisse.

Ahjaa, kirurg küsis, kas tahan platsentat endale? Appi! Vastasin, et jätku omale.

Mõõtudest: ultraheli ennustab kaalu +/- poolekilose eksimisvõimalusega ja tagantjärele vaadates mahtus meie titt suht nendesse numbritesse, mida toona mõõdeti (oligi kuskil pool kilo kergem).

34nda nädala ultrahelis oli kaaluks 2800g ja 37ndal nädalal 3500g. Oscar sündis täpselt nädal enne tähtaega ehk 39ndal nädalal, kaalus 3575g, oli 53cm pikk (pikkade vanemate laps, noh) ja pea ümbermõõt 37,5cm.

See viimane oli mõlema ultraheli andmetel viis nädalat ees (mis meid sulaselgelt murelikuks tegi) ja suur see pea ka on, aga tuharseisu arvestades normaalne, pealegi sündis Matt ise suure peaga. Nädal hiljem (ehk 40ndal) või sealt isegi edasi, poleks ma seda pead mingi nipiga ise välja pressinud, eriti arvestades, et see on täiesti ümmargune, mitte kergelt piklik nagu enamasti neil lastel, kelle pea on viimastel kuudel/nädalatel ema vaagnas istunud.

Esimesed kaks keisrijärgset tundi seisid kaks õde pidevalt mul kõrval, mõõtsid iga natukese aja tagant vererõhku ja temperatuuri, küsisid valu kohta ning kontrollisid kogu aeg lapse näitajaid ka. Beebi oli kogu selle aja minu kaisus. Terve esimese päeva tegelikult oli.

Valu ei olnud ega tulnudki! Iga mõne aja tagant küsiti, et kui palju on 10-palli süsteemis ja mul oli vahelduva eduga kas üks või null. Pärast esimest tundi läks üks õdedest ära, aga teine oli enam-vähem kogu aeg pildis. Matt rääkis hiljem, et mu vererõhk olevat nii madal olnud, et seda pidi jälgima. Ma ei tea, kas madalast rõhust või millestki muust, aga esimese päeva jooksul läks mul korduvalt süda pahaks. Iga kord põhjusega, näiteks tõusin istukile, võtsin midagi voodi kõrval olevalt laualt... ja see oli nii suur pingutus, et kohe hakkas paha, kohe oksendasin ja kohe oli jälle hea ka. Vahepealsel ajal ei iiveldanud üldse. Mitte midagi ei tundnud, täiesti normaalne oli olla. Istusin voodis ja kaisutasin oma uhiuut beebit.

Ahjaa, iga kord anti pärast oksendamist tilguti kaudu iiveldusvastast rohtu (mis teeb muhulgas uniseks), see ilmselt aitas heale enesetundele kaasa! Mingil hetkel olin juba nii üleväsinud, et pilt hakkas silme ees laiali vajuma ning jäin lõpuks magama. Kaks tundi hiljem ärgates oli juhtunud ime - laps, kes niigi iga tunniga üha nunnumaks muutus, oli korraga sada korda armsamaks saanud! See peab küll puhtalt mingi hormooni-värk olema, kuidas emaarmastus peale tuleb!

Ärgates sain aru, et olin end ise kramplikult üleval hoidnud, sest noh, päevane aeg ja mul on last vaja silitada ja toita ja küll öösel magame... ainult et... ei maga ju! Ei ole enam nii, et magamine toimub mingil kindlal ajal. Selles mõttes läks järgnevatel päevadel lihtsamaks, et kui väsisin, siis tukkusingi natuke, ei oodanud enam, et silmad täiesti kinni kukuks. Samas oli uni esimesel kolmel päeval nii pinnapealne, et kuulsin kõike, mis ümberringi toimub.

Püsti aidati muuseas juba esimesel õhtul. Kõndides oli haav kergelt hell ja pea käis ringi, aga muidu polnud midagi viga. Ja pärast väikest kraani all värskendamist ja hammaste pesemist oli kohe palju parem olla ka.

Ja siin ta ongi - meie väike Oscar!

25 kommentaari:

  1. Palju õnne teile! Beebi on imearmas ja tunneni ka siin oma arvuti tagasitudes seda mõnusat magusat beebilõhna! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vigade parandus: Arvuti taga istudes ikka. :)

      Kustuta
  2. Väga armas beebi ja suured õnnesoovid!

    VastaKustuta
  3. Palju-palju õnne! Nii tore, et kõik hästi läks!

    VastaKustuta
  4. Anonüümne13/2/18 21:42

    Üks viiekuune Oskar tervitab teist Oscarit! Kusjuures üsna sarnaste ilumõõtudega - 3580g ja 52,5cm, sündis 2 ndl enne tähtaega. Pea oli küll väiksem (35cm) ja sündis ise.
    Igatahes - nunnud on need beebid küll. Isegi siis, kui oled temaga öösel 3 ajal tunnikese mööda maja ringi jalutanud (sest muidu ei suvatse magada) ja ise juba väsimusest ümber kukkumas - kui siis ta lõpuks magama jääb ja läbi une õrnalt naeratab... oeh, ei raatsigi kohe sülest ära panna...
    Jõudu ja jaksu! Vastsündinud muuseas magavadki hästi ja nendega ongi üsna lihtne. "Huvitavaks" läheb nii teine-kolmas elukuu, kui tulevad gaasid-koolikud-maailmavalu-misiganes. Muidugi ei pruugi, mõni laps ongi ideaalne, aga jõudu ja jaksu ikkagi.

    VastaKustuta
  5. Õnnitlused! Imearmas! Lugesin seda sünnituslugu ja seal oli lause "Ja siis ta nuttis" ... Mõtlesin, et tulen kommenteerin, et meil ei nutnud peale lapse kätte saamist (mõlema keisri korral) mitte ainult mees, vaid mina ikka ka, aga siis sain aru, et sa vist rääkisid lapsest :D Tervitasime mõlemad oma esimest kohtumist mõlema uue titaga õnnepisaratega :)

    VastaKustuta
  6. Palju, palju õnne teile! Ja Oscar on nunnu ka kõrvaltvaatajale.

    Avastasin su blogi hiljuti ja olen selle nüüd algusest peale läbi lugenud. Väga mônus lugemine, parem kui nii mônigi raamat. Ja no mis seal salata, eks huvi Kanada vastu suurenes oluliselt. ��

    Igatahes nii tore, kui toredatel inimestel hästi läheb �� Palju ilusaid hetki uue lemmikinimese seltis!

    VastaKustuta
  7. Ilusat kooskasvamist teie perele!! ��

    VastaKustuta
  8. Nii -nii väga palju õnne teile kolmele!

    VastaKustuta
  9. Jaksu ja suurt rõõmu teile pisikese ime kasvatamisel. Hoidke, hellitage, kaitske ja kallistage!

    VastaKustuta
  10. Väike uus ime ❤
    Palju 6nne teile m6lemale, jaksu ja j6udu minime kasvatamisel :)

    VastaKustuta
  11. Palju õnne ja rahulikke öid :)!

    VastaKustuta
  12. Palju palju õnne teile imearmsa pisipoja sünni puhul :)! Ja nii tore, et operatsioon nii kergelt läks.

    VastaKustuta
  13. Palju õnne! Ongi nunnu. Minu oma oli alguses nagu väike tulnukas.

    VastaKustuta
  14. Palju palju palju õnne!!!! :) Esimesed 30 aastat on pisut keerulisemad, siis läheb lihtsaks! Jõudu ! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. :D Palju õnne perele! Ilmselgelt ei saa märkimata jätta.. et vaevalt nad nii ilusaid sünnitajaid seal tihti näevad ka.

      Kustuta
  15. Palju, palju õnne värsketele vanematele selle pisikese ilmaime puhul!!!

    VastaKustuta
  16. Anonüümne15/2/18 09:05

    Toredat kooskasvamist! Tahtsin kirjutada sünnikaalu pikkuse osas, et mul on kaks täiesti erinevas mõõdus last sündinud. Üks väike päkapikk 3200/49 ja teine 3800/54. Mõlemad on nüüd klassi pikimad ja üldse on olnud kasvukõvera ülemises osas, kuigi sündides oli üks palju väiksem. Ise olen keskmist kasvu, aga mees on pikk. Lapsed siis temasse pigem.

    VastaKustuta
  17. Aga loomulikult soovin minagi Palju-palju õnne, õnnestumisi, tervist ja kindlasti Jumala õnnistusi, see on ju nii suur ime, kui sünnib LAPS siia maailma!!!! Igatahes me kõik oleme kaasa elanud nendele möödunud aegadele ja jätkame ka edaspidi. Olge tublid ja hoitud :)

    VastaKustuta
  18. Palju õnne, nii tore, et kogemus oli positiivne☺ Oscar on imeilus beebi!

    VastaKustuta
  19. Palju ōnne & mōnusat kooskasvamist!

    VastaKustuta
  20. Aitäh kõigile kaasaelajatele, te olete nii toredad! :)

    VastaKustuta