20 juuli, 2019

Potitäitja

Juba ammu olen tahtnud kirjutada uuematest sisustustrenidest (õigemini ühest konkreetsest), aga kogu aeg läheb meelest ära. Nimelt paigaldatakse nüüd kõigile uutele majadele potfiller'id ehk kraanid, mis käivad pliidi kohale. Et oleks mugavam potti vett lasta. Teie kasutaks sellist asja või?

Ma muidu kokkan täitsa palju, aga potfiller'ist ei ole küll puudust tundnud. Kui oleks kümneliikmeline pere, siis võib-olla, jah, ei jõuaks pada tulele tõsta. Aga mul ju pole. Enamikel pole. 


Teine asi, millest olen tahtnud ammu kirjutada, on selline lehekülg nagu meal train (söögirong). Sõbrad saavad valida etteantud kuupäevade vahel ning sobivate taha kirjutada, mida nad selle päeva õhtuks süüa toovad. Hiljuti koguti niimoodi toetust meie tuttavale, kes saab hetkel keemiaravi. Väga huvitav oli lugeda, mida keegi plaanis sellele perele söögiks viia, hästi erinevaid asju oli kirjas. Me tahtsime kah õla alla panna, aga järgmiseks päevaks, mil retsepte hakkasin sirvima, olid kõik kuupäevad juba võetud.

Kui Oscar sündis, helistasid esimestel nädalatel mitmed sõbrad ja andsid teada, et toovad meile õhtuks süüa. Mõned kokkasid ise, teised ütlesid, et õhtusöök on nende kulul, andku me teada, mis restoranist ja mis kell see peale korjata. Sel juhul tellisime ise, aga sõber tõi koju kätte. Hästi armas! Need olid väga diskreetsed külaskäigud, sellised poolsosinal ja lühidad. Toodi toit, kiideti titte, sooviti jaksu ja mindi. Kuigi saime kokkamisega kohe algusest peale ka ise täitsa edukalt hakkama (Matt oli esimese kuu meiega kodus), oli selline abi väga tore. Rohkem vist isegi emotsionaalne toetus kui kõhutäis.

Ilmselt selle sooja tunde pärast jäigi tuttava "söögirongi" postitus silma ja oleks tahtnud aidata. Kui peres on keegi raskelt haige, on sellisest ettevõtmisest kindlasti kuhjaga abi.


Oscar tegi täna sellise söögimaratoni, et ilmselt ärkab homme paar numbrit suuremana. Seda on ennegi juhtunud, et riideid jäävad üleöö väikseks. Alustame pärastlõunast, mil talle lasteaeda järele läksin. Nad parasjagu sõid. Ja mitte vähe. Koju jõudes avastasin, et ta oli lõuna ajal osa puuvilju järele jätnud (tema head isu arvestades saadangi alati varuga), panin need laua peale ja minu üllatuseks pistis selle karbitäie mängimise kõrvale käbedalt nahka. Seejärel läksime sõpradele külla ja kuniks õhtusöök valmis, pandi lastele diivani peale snäkitaldrik. Oscar jättis kohe mängu katki, istus taldriku kõrvale ja asus sööma.

Noh, okei, kreekereid me tõesti niimoodi kausiga kodus ette ei anna, selles mõttes oli tal uus ja huvitav, aga nende kõrvale sõi ka kurki ja õuna. Siis sai toit valmis, istus koos meiega lauda ja pani kõik etteantu nahka. Liha tõstsin isegi natuke juurde. Kui taldrik tühi, libistas end toolilt maha ja kadus kuskile. Leidsin ta diivani pealt multikaid vaatamast ja õuna söömast. Nagu oleks nädal aega näljas olnud.

Koju jõudes pani veel pudelitäie piima hinge alla ja alles siis läks magama. Ma ei tea, kuhu see tal kõik mahtus?!

12 kommentaari:

  1. Meal Train on päris huvitav idee! Kui abikaasa detsembris jalaluu murdis, siis üks töökaaslane oli väga suureks abiks. Tegi meile portsu süüa ja kui tööl kohtusime, siis ütles, et külmkapis on kotitäis süüa, võtku ma vaid kaasa. Eks neid, kes abi pakkusid, oli teisigi, aga väga veider oleks olnu eraldi küsida, et kas nüüd võiksid nad aidata :D Meal Train oleks hea lahendus, aga muidugi, loodetavasti ei tule järgmist õnnetust ja oppi, mis sunniks sellele ise mõtlema. Aga teisi aidates võiks küll kasutusele võtta.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See söögilahendus on selles mõttes ka hea, et kui on tugev iiveldus (nt keemiaravi puhul), siis on parem kui kodus ei ole söögilõhnu, mis asja hullemaks võiks teha. Aga kuidas sa ilma lõhnata kokkad, eksole. Eks söögi ülessoojendamisega kaasneb samuti lõhn, aga vähemaks ajaks.

      Kustuta
  2. Ma olen ka piltide peal seda kraani näinud, aga pole kunagi selle peale tulnud, et see SEE võiks olla, mõtlesin, et mis pagana toru see on, gaasikraan või mis?
    Aga Ossu ilmselt hakkabki nüüd ekstra kasvama, eks lapse organism ise tunneb, et vot tal on nüüd vaja. Lapsed kasvavadki sedasi hüppeliselt või tsükliliselt.

    VastaKustuta
  3. Ja väga ilusad hortensiad on. Vanasti öeldi, et kui tahad sinist hortensiat saada, siis tuleb teda kasta vasevitrioli (või oli see maarjajää) lahusega. Samamoodi võis värvida siniseks valge roosi, nelgi, krüsanteemi, isegi nii, et pool lille oli sinine ja teine pool valge. Aga tänapäeval ongi vist sinised sordid olemas, vähemasti krüsanteemidel, nelki ja roosi nii sinist pole näinudki, need on ikka "reservatsioonidega".

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Selle hortensia ostsime paar aastat tagasi üsna pisikesena toidupoest ja istutasime peenrasse. Talle vist väga meeldib seal, sest kasvanud on väga palju ja no need õied!!! Eriti ilusad on need, millel lilla roosaks üle läheb, nagu keegi oleks pintsliga joonistanud.

      Kustuta
  4. See Meat Train on tõesti kuldne mõte. Just selles kontekstis, et nt peale sünnitust tuuakse delikaatselt õhtusöök mitte ei sätita igapäevaselt end perede kaupa "seltsiks". Ja leina või raskete haiguste puhul sama, toidu näol üks stressor vähem.
    Aga see kraan tundub mulle küll mõttetu. Kuna potti mineva kraami loputan enne keema panekut ju üle siis on lihtsam seda teha ning pott täita ikka kraanikausis. Võibolla kasutaks seda kui regulaarselt nii 10-liiteise potiga spagettide jaoks vett keedaks... Aga samas kurnamiseks tuleb ju potti ikka tõsta...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma mõtlesin ise sama, et hiljem pean seda tulise veega täidetud potti ju nagunii tõstma, asi seda siis alguses ka külma veega teha. Aga oota natuke, ju paigaldatakse varsti mingi imur (nagu hambaarsti juures), mis vajaduse korral ka kuuma vee ära tõmbab :)

      Kustuta
  5. Ma olen mitu korda mõelnud, et kuidas vanasti sööklate ja laagrite ja haiglate köökides süüa tehti - ma mäletan, seal olid sellised suured pliidid ruumi keskel koos, kaks või kolm selgapidi vastamisi reas, ja nendel siis suured, ikka no vähemasti 15-liitrised potid. Pudrud ehk keevad veetuks, aga no kartulid ja makaronid, need tahavad ju kurnata - kuidas seda siis tehti? Või tehti umbes 8-10-liitriste pottidega, sest neid jaksab veel kuidagi tõsta, ka täidetult? Krt see ju eluohtlik töö (kuigi ega keegi tollal sellest ei küsinud).
    Olid sellised suured alumiiniumist potid, mul endalgi üks selline alles, ema kasutas seda kunagi pesu keetmiseks ja vahel sai seal moosi tehtud, kui toorainet väga palju oli. Mina keetsin seal sees moosipurke, et neid steriliseerida.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nõukogude naine oli ju tubli tööhobune, tõstis igasuguse suurusega potti nagu nalja!

      Kustuta
    2. Eestis sööklaköökides olen näinud padasid, millel all "kraan" mille kaudu siis nt kartulikeeduvesi välja lasta. Kuigi Nõukogude naine omal ajal ilmselt kasutas oma musklijõudu (või tõstsid kahekesi).

      Kustuta
    3. No et üks siis tõstab-valab ja teine hoiab kaant peal, et toit välja ei kukuks (raske ka ju).

      Kustuta