30 september, 2019

Ununenud lemmikud

Mu hambaarstil on kolm poega ja tema ütles kunagi, et kõige hullem iga on poolteist. Rääkida eriti ei oska, energia keeb üle - pole just parim kompott. Noh, Oscar sai mõni kuu tagasi poolteist ja oli endiselt igati tore! Aga möödus veel paar nädalat ja...

...oh jeesus. Ma saan nüüd aru, mida ta silmas pidas. Esimene tundemärk oli see kui laps keeldus meie käest piima vastu võtmast. Piim on muidu täiega lemmik! Kuni ma seda külmkapist välja otsin, topsi valan ja soojendan, seisab kõrval ja tatsub kannatamatult ühe koha peal. Kui topsi talle ulatan, viskub nutta röökides põranda peale pikali.


Esimesed paar korda sattusin segadusse, et appi, mis juhtus... aga siis panin tähele, et kohe kui tassi kuskile lauale või kapile poetan, toimub iseeneslik tervenemine ja seda piima, mis hetk tagasi hüsteeriliselt nutma ajas, juuakse mõnuga. Nagu misasja?! Ja nüüd ongi nii, et ignoreerin kannatamatult ootavat Oscarit, jalutan temast mööda (aga pooltel kordadel piisab juba sellest, et nuttes põrandale viskuda) ning panen tassi lihtsalt laua peale. Parimal juhul läheb kohe jooma, halvimal juhul kordub pikali viskumine uuesti ja uuesti. Sealsamas piima kõrval. Vaatab eemalt tassi, nutab nii, et pisarad voolavad ning muudkui langeb vaibale. Kuniks lõpuks läheb jooma ja paneb ühe sõõmuga põhjani nagu poleks midagi juhtunud.

Teine muutus saabus küünte lõikamisega. Mitte, et ta seda varasemalt otseselt nautinud oleks, aga sai ilma erilise probleemita tehtud. Nüüd on võimatu! Võiks arvata, et püüan tal ükshaaval varbaid maha saagida! Isegi multikad ei aita. Maiustused ei aita. Mitte miski! Hakkan vaikselt aru saama, miks mõned vanemad seda une pealt teevad.

Üleüldse on iga asjaga hakanud kaasnema mingi arusaamatu draama, protesteerimine lihtsalt protesteerimise pärast. Ma saan aru, et vaja iseseisvuda, aga no iseseisvu siis! Mis sa lärmad?


Kas keegi veel vaatab Handmaid's Tale'i? Mulle muidu väga meeldib, aga paljud stseenid venivad nagu tatt. Kui keegi ikka hakkab risti üle põllu minema, võid vahepeal rahulikult köögis ära käia, võileiva teha, teed keeta ning tagasi jõudes ta ikka veel läheb... ja läheb... ja läheb.

Võileivast rääkides - mul on aegajalt nii, et kõik toidud viskavad kopa ette. Tuhnin siis netis ja toidugruppides, et ideid leida, aga mitte miski ei isuta. Eks söönuks ikka saab, aga seda ossa-raks-kui-hea-efekti ei teki. Sellist kui suvel esimest korda värskeid kartuleid saab... Värskehapukurgiga, näiteks. Või kukeseenekastmega. Huhh.

Novot, ükspäev tegin kohupiimapalle. EBAREAALNE kui head! Täna praadisin kartulikotlette ja sama! Sealsamas panni kõrval pistsin pooled nahka. Millega ma ennast homme üllatan?

4 kommentaari:

  1. Kas sul on see pallimasin või sa frittisid?

    VastaKustuta
  2. Oojaa, tuntud ka kui kohutavad kahesed (kellel varem, kellel hiljem). Läheb paremaks, kui keeleline eneseväljendus järgi jõuab, aga siis hakatakse vastu vaidlema :)
    Mulle tuletab see iga meelde rasedusaegset hormoonide möllu, kus ise saad ka aru, et lähed täiesti mõttetu asja pärast närvi ja see ajab veel rohkem närvi ja no siis ongi, et valet marki jäätise pärast nutad pool tundi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hahaa, see viimane lause raseduse kohta - puhas kuld!!!

      Kustuta