12 oktoober, 2019

Lähen mehele

Me oleme juba mõnda aega kihlatud olnud ja kui selliste asjade puhul vahel küsitakse, et noh, kas on ka teistmoodi tunne, siis mul küll on! Kanadas ei ole kombeks väga pikalt ilma abiellumata koos elada, asjad käivad pigem traditsioonilisel moel. Ja kuna ma teadsin, et see hetk millalgi tuleb, lootsin sisimas kaht asja - et sõrmus oleks ilus ja ettepanek tuleks ootamatult. Õnneks läks mõlemaga kümnesse!

Kanadas on kogu see sõrmusevärk hästi traditsiooniline. Nii kihla- kui abielusõrmus käivad alati vasaku käe eelviimases sõrmes ja seal ei kanta mitte iialgi midagi muud (ja mõlemad jäävad elu lõpuni sõrme). Nii et lihtne pilk kätele annab alati teada, mis värk on.


Aga pulmad... Ükskõik kummas riigis need korraldada, jääks paratamatult teisest mitmed olulised inimesed tulemata. Ei ole niisama lihtne (ega odav) teisele poole maakera lennata, et korra pittu saaks. Lisaks peaks kõik asjad kahes keeles tegema, mis oleks pehmelt öeldes tüütu. Kahte pulma ma kindlasti ei tahaks, nii et see ei ole lahendus. Jäin siis mõtlema, et mida ma üldse tahan?

Ilusat kleiti, lilli ja paari viisakat fotot mälestuseks. Õhtusöögile võiks ka minna. Aga ma ei taha korraldamisega seotud stressi, ma ei taha saalitäit inimesi, kellega suhelda ei jõua, ma ei taha päev otsa tähelepanu keskpunktis olla ja muudkui esineda. Mul ei ole vaja portsu inimesi vaatama, kuidas ma paberile allkirja panen. Ma ei taha teiste ees tantsida ega kooki lõigata. Ma ei taha ilusaid kõnesid, sest ma ilmselt töristaks kogu selle aja nutta, hahaa! Ja ma ei taha kulutada hunnikut raha millelegi, mis on mulle vastumeelne.

Mida vanemaks ma saan, seda vähem erinevatest tähtpäevadest hoolin. Ja mida me siis praegu nii hirmus suurelt tähistaks? Koos oleme elanud juba mitmeid aastaid. Laps on kah olemas. Ainus, mis muutub, on minu perekonnanimi (ja seegi muutub ainult kahe tähe võrra, hahaa). Samas ei ole mul otseselt midagi tähistamise vastu, aga seda võib ju iga seltskonnaga ka eraldi teha?! Aja jooksul ja vaikselt. Ei pea eestlasi-kanadalasi-sõpru-sugulasi-töökaaslasi kõiki ühe laua taha kokku panema.

Ainus, mille osas ma selgusele ei ole jõudnud, on pulmakleit. Ühest küljest võiks selle ju korra elus selga panna, aga teisest küljest oleks see oluline ainult pildi peal. Kui pilt tehtud ja näiteks õhtusöögile minek, siis vot süüa pole küll minu jaoks tähtis mingis spetskleidis. Ja mida ma sellega hiljem teeks? Võib-olla otsiks hoopis mõne muu pidulikuma kleidi, mida teoreetiliselt saaks kunagi veel kanda. Ei pea isegi valge olema, võib-olla roosakas hoopis?

Millised teie pulmad olid? Või oleks kui kunagi tuleks?

42 kommentaari:

  1. Me abiellusime Eestis aga oli sama lugu et mehe poolne pere poleks saanud tulla (ta ema ei saanud lennata ka sel ajal) nii et otsustasime lihtsalt perekonnaseisuametis kahekesi ära käia. Paar kuud hiljem tegid mu sõbrad meile üllatuspeo, veel mõned kuud hiljem tähistasime perega ja Kanadasse jõudes oli plaan siinse perega tähistada aga see on siiani (18 aastat) tegemata :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hahaa, ma arvan, et meil läheks samamoodi, et "tähistame hiljem" kujuneks sujuvalt "ups, vist ei juhtunudki" olukorraks. Võib-olla teeks näiteks kümnenda aastapäeva puhul suurema peo, aga väga vabalt võib olla, et selle aja peale läheb mulle erinevate asjade tähistamine veel vähem korda :)

      Kustuta
  2. Kui raha oleks nagu muda, siis imeline pidu Eesti lossis oleks päris vinge olnud. Aga... reaalsus on teine ja tahtsin ka vältida kogu stressi ja lähedaste teisele poole maakera lendamist, nii et läksime lihtsamat teed.

    Abiellusime Colorados. Kui Eestis ei oleks ooteaega, oleksime Eestis abiellunud aga paberimajandus oli Colorados lihtsam. Külalisi oli kaks (minu isa, abikaasa ema), pulmatordiks oli Eestist kaasa toodud martsipanist pruutpaar ning "registreemiskohaks" valisime vaateplatvormi mägedes. Colorados ei ole vaja tunnistajat ega mingit tseremoonia läbiviijat, nii et võtsime lihtsalt paberi endaga kaasa, kirjutasime alla ja siis viisime nn vallamajja tagasi.

    Kleidi osas oli mul suht sama mõte, et hiiglaslikku vahutorti kappi seisma ei taha. Leidsime õnneks küllaltki lihtsa disainiga valge põlvini kleidi, mida saab edukalt ka tulevikus kanda. Plaan on Eestis ka väike tähistamine teha, aga seda teeme siis, kui abikaasa uuesti Eestisse jõuab. Hetkel oleme üle kahe aasta abielus olnud, Eesti pidu on veel tegemata :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kanadas peab olema kaks tunnistajat, nii et päris kahekesi nagunii ei saa. Aga see olekski ideaalne, sest nii väikese kambaga on tore sööma minna või midagi koos teha või siis hoopis kuskile paradiisisaarele lennata ja seal abielluda.

      Meil sõbrad ütlesid, et nemad on mõelnud, et kutsuks sõbrad-sugulased niisama külla ja teeks üllatuspulma, siis jõuavadki kohale ainult need, kes sinuga koos veedetud aeg päriselt oluline on, kes ei tule ainult pulmapeo pärast. Ja kes välja jäävad, ei saa kobiseda, sest nad tegid selle valiku ise. Aga meie jaoks läheks selline üritus ikkagi liiga suureks ja Eestist ei saaks ma niimoodi kedagi kutsuda.

      Kustuta
  3. Me abiellusime kahekesi (minu töökaaslased olid kuupäeva välja nuhkinud ja kolmekesi tulid kohale). Mu abikaasale ei meeldi tähelepanu ja eesti pulmaga kaasnev jant. Jah, mina unistasin valgest kleidist ja kirikust...valge kleit oli ;) Järgmisel aastal täitub 25 aastat...ja sedapuhku on plaanis üllatus, ent ka see piirdub oma perega, st meie ja lapsed. Imestan isegi, kuidas lapsepõlves unistasin "printsist valgel hobusel" ja suurest-uhkest pulmapeost ja imelisest kleidist...ent lõpuks ei olegi see oluline, kõige tähtsam on armas inimene ja koos käidud tee.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Noh, aga prints on ja valge kleit oli ka, tühja sest hobusest :)

      Kustuta
    2. Inimene ikka ei oska näha seda, mis on käega katsutav ja olemas. Tagasimõeldes printsil oli hõbedane 4-rattaline. ;)

      Kustuta
  4. Mul oli sama mõte, koos elasime, laps ka ja muutus ainult minu perekonnanimi. Aga tegime ikka pereringis peo ära ja selle üle on väga hea meel. Oli 21 inimest ja seal oli ainult lähim perering vanavanematest mõne onu-tädini (kõiki ei olnudki). Samas päev oli sama tihe nagu suure pulma puhul: varahommikul juuksur, meik, siis pildistama, registreerimine ja õhtusöök. Kõik oli väga armas ja täpselt nii nagu me tahtsime ja jäime väga rahule. Ilusad pildid on ka mälestuseks. Ja kleit oli valge, esimene mis selga proovisin ��
    Teie päev, täpselt nii nagu teile meeldib, ongi õige.

    VastaKustuta
  5. Me ju tegime ka Veikkoga salaja. Mu vend oli kaasas pilte tegemas ☺, a ja Mai oli ka. Ja siis võtsime tordi ja läksime mu ema poole. Ta rohis põllul just kartuleid. Mul oli HMst ilus selline valge kleit, mida saab niisama ka kanda. Mõtlesime sama, et kunagi teeme sõpradele ka peo, kui maja valmis ☺☺☺ 10 oleks ilus nr ☺

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jääme kutset ootama! Teil pole õnneks kümneni nii väga kaua aega ka enam!

      Kustuta
  6. Anonüümne12/10/19 08:46

    Olime abikaasaga hommikupooliku tööl. Jõudsime ca 13 paiku koju, sättisime end valmis ja istusime trammile. Sõitsime õnnepaleesse, ootasime oma aega ja kahekesti abiellusime. Seejärel sõitsime trammiga koju, kirjutasin valmis teavituskirjad perekonnale meie abiellumise kohta ja välja minnes panin postkasti. Sellele järgnes tähistamine erinevates istumiskohtades, imeline õhtusöök. Koju jõudsime varahommikul. Kleidiks olin ostnud vintage kleidi, mida tol päeval kandsin esimest korda, aga pärast olen korduvalt veel kandnud. Parim päev üldse! Meie päev, meie emotsioonid, ainult meie. Selleks ajaks olime koos olnud 13 aastat - perekonnad tunnevad üksteist, sõbrad samuti. Seega ei ole vaja korraldada pidu üksteisega tutvumiseks vms. Ei ole hetkegi kahetsenud ja kui telekast näen mingit suurt pulmapidu, siis alati ütlen abikaasale, et ma ikka nii õnnelik, et me kahekesti selle triki ära tegime ��

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Minu meelest on pulm külalistele lõbus, aga pruutpaarile pigem väsitav. Mulle endale küll oleks väsitav. Sellepärast äkki peakski kahekümneselt abielluma, siis ma oleks küll suuremat jämmi veel tahtnud.

      Kustuta
  7. Meil oli registreerimine Eestis, kus olid kohal minu vanemad ja vanaema ja siis tegime stuudios pilte ja käisime restoranis söömas. Paar kuud hiljem oli teine pulm LAVis (nn paaripanek ja siis korralik pidu kuid siiski väike, max 30 külalist), kus siis kohale lendasid lähimad sõbrad ja isa koos vendadega. Kaks pulma sellepärast, et nii ema kui vanaema lennata ei saanud LAVi tervise pärast ja samuti poleks abikaasa sõbrad Eesti lennata saanud finantsi pärast. Eks ma minu sõpradele oli see korralik välja minek, aga ma arutasin nendega seda juba rohkem kui aasta ennem pulmi ja küsisin neilt et kas neeil üldse oleks võimalik tulla. Samuti majutasime nad kõik ära meie juures/mehe vanemate juures, et säästis neile palju raha ja said LAVis ringi reisida.
    Pulma kleidiks oli mul valge ja väga ilus kleit, mida ma nüüd alles hoian, et tütrele kunagi anda (eks tema otsus kas lannab seda või ta võib sealt ka tükke välja lõigata ja kasutada enda kleidis, nii kuidas ise soovib). ��
    Eks need pulmad suur laristamine oli, aga meie jaoks oli see tõenäoliselt ainuke kord kus mõlema poole sõbrad/pere kokku said.

    VastaKustuta
  8. Ma olen superrahul meie otsusega teha pulmad kahel päeval. Esimesel päeval oli pildistamine, siis registreerimine Harju Maavalitsuses (maksime ca 20 eurot, õnnepalees oleks läinud 200), kuhu kutsusime vanemad ja õed-vennad, kellega läksime pärast kohvikusse kohvile-koogile. Siis sõitsime kahekesi ühte ilusasse mõisa, kus sõime õhtust, kuulasime kontserti, jalutasime mõisaaias, no selline mõnus romantika.

    Järgmisel päeval oli suvine aiapidu maal vanaema juures, kus olid ka vanavanemad, tädid-onud peredega ja mõned sõbrad. Rentisime telgi ja mööbli, cateringist võtsime buffee ja toidunõud, ise ostsime veinid ja lasime pruulida pulmaõlle, tordi tellisime kohvikust. Oli selline mõnus lihtne istumine, ei olnud meil bändi ega pulmaisa ega mingeid kohustuslikke tegevusi. Järgmine päev tegime sauna, sõime jääke, jõime õlut ja koristasime jõudumööda asjad kokku. Ei tea mina, mis see pulmastress on. :D

    Aa, kleidi asemel ostsin valge pitsilise seeliku (Monton, 70 eurot) ja pluusi (Stockman, 30 eurot), mõlemat olen pärast eraldi kandnud. Soengu ja meigi lasin profil teha, ma ise fotomeiki teha ei oskaks. Abielusõrmused lasime ümber teha meie mõlema emaemaema sõrmustest, klassikaline kuldne rõngas.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Pluusi ja seeliku idee on hea, neid vist kannaks tõesti hiljem suurema tõenäosusega uuesti kui kleiti.

      Kustuta
  9. Me abiellusime 14a tagasi Eestis kahekesi perekonnaseisuametis, kellegile ei öelnud.
    Peale seda s6itsime restorani. Valget pulmakleiti polnud, m6lemad olid mustas :P
    Pidu peredele me ei pidanud.
    See aasta lahutasime Soomes :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mustas oleks päris stiilne! Te olite igapäevaselt mustas või kuidagi pidulikult?

      Kustuta
    2. Mehel oli mustad viigipyksid, triiksärk ja kuldne lips.
      Mul pikk must seelik ja must pluus. Lisaks värviline lillekimp, punased kyyned ja huuled :D

      Kustuta
  10. Anonüümne12/10/19 12:00

    Meie olime abielludes koos olnud 10 aastat. Ei näinud mõtet suurel ja kallil peol kõikide tulede ja viledega. Käisime registreerisime salaja kahekesi ära, mustapõhjalises lilledega kleidis, mida nii enne kui pärast kandnud olen. Koju saime saatuse tahtel õnnepaleest Teslaga, mis uberina maja ette veeres, seega oli ka uhke pulmaauto olemas��. Kodus saime kokku fotograafiga, kes meist väljas pilte tegi ja kellele moka otsast poetasime,et võiks paar pilti olla,kus sõrmused ka peal, et me abiellusime �� (ei meikar ei fotograaf teadnud broneerides,milleks neid vaja). Pärast pildistamist läksime spasse mõnulema. Järgmiseks päevaks olime kutsunud lähimad sõbrad ja pere, et tähistada meie 10.aastat koos. Toit selveri köögist, tort samuti. Kusjuures väga maitsev ja ilus tort oli. Kui kõik olid lauas, võtsime minu kleiditaskust sõrmused ja tegime tembu avalikuks. Ei stressi ei pikka planeerimist. Mais otsustasime, et teeme tembu ära, oktoobris olime rõngastatud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, kümnenda aastapäeva puhul tahaks mina ka pidu. Siis on ikka miskit tähistada juba.

      Kustuta
  11. Elan Austraalias, mees uusmeremaalane. Kummalgi siin peret pole. Abiellusime Tasmaanias 2015 sügisesel märtsikuu hommikul kahekesi imeilusas pargis Fairy Dell orus kell 9. Mul oli Aliexpressist $100 kleit, mehel renditud ülikond. Jalas olid mul $10 Kmarti kingad haha. Kogu pulm läks äkki $1000 kokku,millest 80% kulus celebrandile ja fotograafile. Kokku läks tseremoonia ja pildistamisega 2h ja lõunaks olime lennukil et mesinädalatele minna :) Pärast sai nii eestis kui uus-meremaal pere ja sõpradega vaikselt tähistada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ja kogu potentsiaalse pulmapeoraha saite mesinädalatele kulutada! Ideaalne!

      Kustuta
  12. Anonüümne12/10/19 13:53

    Mul pole põhimõtteliselt abielu vastu midagi, ainult nime ei taha vahetada (harjunud teisega ja mehe nimi pole ka eriti ilus ning kes jõuab neid dokumente ümber teha?!), sõrmuseid ei kanna ja pidu ei taha ühegi valemiga. Nii et seni pole nagu leidnud põhjust abielluda...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Meil pole kummalgi Kanadas elamiseks liiga hea nimi, aga Matt'i oma on natuke lihtsam ja kõlab veidi paremini. Kui minul oleks ilusam nimi, oleksin lapsele enda oma pannud ja abielludes nime ei vahetaks.

      Kustuta
  13. Mina teadsin, et vahetan perekonnanime. Meil oli teada, et peo teeme mehe vanemate koduõuel - tegid nemad oma pulmad seal ja ka isa vanemad tegid pulmad sel õuel. Kutsusime lähedasemad - pereliikmed, sõbrad. Tädid-onud jäid nimekirjast välja ja ausalt ka paljud, kes on justkui sõbrad, aga kellega siiski igapäevaselt ei suhtle. Registreerisime end notari juures koos kolme pealtvaatajaga (minu sõbranna, mehe õde ja õemees), tegime lossipargis ilupildid ja sõitsime aga õuele. Sõime, jõime, veetsime lõbusasti aega. Ei olnud sunnitud mänge, ei olnud õhtujuhti ega asju.
    Ostsin lihtsa pika valge kleidi, ei plaaninudki seda rohkem kanda. Ja valged high-top Converse'id, sest teadsin 10-15 aastat tagasi juba, et abiellun valgetes Converse'ides.
    Oleme ainult aastakese abielus olnud, varsti-varsti saame esimese tite. Siiani on kõik kes käisid me pulmaga rahule jäänud. Meie ka!
    Lõppude lõpuks on see teie pidu. Kahekesi või kahesaja inimesega. Puhvis kleit või tossud ja dressid. Mäki happymeal või seitsmekäiguline catering... Võimalusi on tohutult. Ise peate õnnelikud olema. Kes solvub, solvub niigi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aa, sõrmused on hõbedased, sest kulda me ei kanna. Inimesed ööbisid aitades-telkides. Kõik teadsid, kuhu tulek ja mis pidu ees ootab. Järgmisel hommikul sõime seljankat ja nautisime sauna. Päris mõnus oli. Mul oli pärast kaks nädalat hääl ära. :D :D

      Kustuta
    2. Ma alati imestan, et pruudid enamast ülikõrgeid kontsi kannavad, sest kleiti alt pole neid ju nähagi! Kui on maani kleit.

      Kustuta
    3. Ma olen videotes näinud, et need kontsad ja slepid-värgid on ainult nö ettenäitamiseks ja pildistamiseks. Tantsu ajaks kas võetakse slepp või pikk osa ära (mõni vahetab terve antsuhti välja) ja kingad vahetatakse ka madalamate ja jalasõbralikumate vastu, millega ikka tantsida ka saab. No esimene tants tehakse ehk veel paraadmundris, et oleks ilus vaadata, aga sealt edasi, juu nõu.

      Kustuta
  14. Oi, mis armas uudis! Õnnitluseeeeed!!
    Ja no küsimus on ka ahvatlev, kes ei tahaks endast rääkida, eks ole =)

    Mu esimese abielu pulm oli väga tüüpiline, samas väga tore nõuka-aja rahvarohke süldipidu mingi asutuse banketisaalis, pikk valge kleit pluss muud kohustuslikud kellad-viled. Vanemad korraldasid, sest noortel loomulikult raha polnud. Tol päeval muide külastas Tallinna Indira Gandhi, lihtrahva jaoks oli liiklus külmutatud, mistõttu kogu peoeelne logistika pöördus pea peale, alates juuksuriskäigust lõpetades registreerima ja pidumajja jõudmisega.

    Oma praeguse abikaasaga seisime samade küsimuste ees mis sina ja Matt. Et kummas riigis ja kui paljudele pidu korraldada. Bürokraatiline pool toimus USAs anyway, minu viisavärgi tõttu. Nagu sinagi, ei ole me kumbki tähtpäevade-inimesed, aga esialgu plaanisime kahte pidu, üks kummagi kodumaal. Eesti oma langes lõpuks siiski ära – asjaolude tõttu lükkus Eesti-visiit muudkui edasi, kuni pulmateema polnud enam aktuaalne.

    Ühesõnaga, me abiellusime kõrgel New Mexico mägedes, vapustava vaatega kohas, jahedal päikeselisel jaanuaripäeval. Kaudselt põlisameeriklaste traditsioonidel põhinenud lihtsa tseremoonia viis läbi Pauli sõber, kel vastav luba olemas. Kahele tunnistajale (siinmaal nõutav nagu Kanadaski) lisaks mõniteist külalist, kõige lähedasemad. Pruudil valge pikk linane seelik, valge pitsiline kampsun, valge kasukas, valged nöörsaapad, kontsata loomulikult, sest mäed, noh =) Aga kogu casualist hoolimata kandsin sukki ja sukapaela, ja "something old, something new, something borrowed and something blue" olid täitsa olemas. Peigmees oli samuti saabastes ja asukohaga sobivas riietuses.
    Pidu pidasime omaenda kodus, söögiks Pauli kuulus chili con carne, muusikat tegid külalised ise. Mina edeva inimesena vahetasin muidugi rõivaid, peokleit oli ehtsast Missoni kangast, meenutas mõneti Eesti rahvariiet, teenib mind edukalt siiani. Ahjaa, ja pulmakutsed tegime täitsa ise.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tseremooniast rääkides - siinkandis on ju väga popp vandeid anda, kas teil see osa oli? Vannete osa on üks kindel, mis meil ära jääb, sest esiteks ei kujuta ma ette, mida põhjapanevat ja südamlikku ma niimoodi kohustuslikus korras välja oskaks tuua ja kindlasti ei tahaks seda teiste inimeste ees teha. Mu sõbranna mees ütles selles osas muuhulgas, et toob talle alati lilli ja ostab sushit :) Nii armas oli. Aga ei pidavat väga tooma, hahaa :D Mulle sobib väga vabalt see haiguses ja tervises, blablaa, kuni surm meid lahutab osa, aga midagi isiklikku küll ei tahaks pajatama hakata.

      Kustuta
    2. Epp ütles ...

      Seda, mida me teineteisele tseremoonia käigus ütlesime, võib vist kohalikus mõistes vannetena klassiftseerida küll. Kumbki luges ette paar eelnevalt hoolega läbimõeldud lauset, aga ei olnud mingit „kuni surm meid lahutab“, sest noh, sellist asja on kergekäeline lubada. Paneb justkui ahela kaela. Suures plaanis lubasime teineteisele kooselus toetavad, innustavad, hoolivad partnerid olla.

      Ma olen siin muide ühes pulmas käinud, kus kirikliku tseremoonia ajal pandi pruutpaari õlgadele neid „ühendav“ kett. Sihuke toekamat sorti, päris lehmakett küll polnud, aga midagi sinnakanti. See oli nii jube mu meelest! Abieluahelad!

      Kustuta
    3. Huu, see ketivariant on päris kõhe :)

      Kustuta
  15. Ahjaa, ja need paar lauset loeme teineteisele uuesti ette igal pulma-aastapäeval, mida tähistame alati mõnes tseremooniapaigale sarnases kohas, in the middle of nowhere, soovitavalt merepinnast tükk maad kõrgemal =)

    VastaKustuta
  16. Anonüümne12/10/19 22:36

    Otsustasime abielluda nii, et ainsad tunnistajad olid lapsed, kõik oli nö päris, ainult külalisi ei olnud. Pean silmas seda, et registreerija looduskaunis kohas, fotograaf, pulmakimp, õhtusöök, pulmakleit, fotosessioon enne jah sõna ütlemist, pulmaöö hotelli sviidis. Võiks ju arvata, et nii väikese päeva puhul üldse organiseerimise stressi pole, siis ikkagi oli :) aga olen väga rahul, et nii tegime. Mulle ei meeldi olla tähelepanu keskpunktis. See päev oli nii privaatne ja ainult meie. Teisi teavitasime alles mitu päeva hiljem.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma arvan ka, et stressi jaguks organiseerimisega ikka, aga seda oleks oluliselt vähem kui suurt portsu külalisi ei kutsu.

      Kustuta
  17. Tekkis küsimus, et milliseid pulmi sooviks üleüldse sinu Matt? Kui Kanada nii traditsiooniline on, kas ei kuulu mitte korralik pulmapidu sinna juurde? :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tema ka ei taha suurt pidu, korraldamist ja stressi. Ütleb, et see võiks natuke pidulikum olla kui lihtsalt allkirja panemine, näiteks võiks Hawaiile minna sõpradega vms. Korralik pulmapidu kuulub igati Kanada traditsioonide juurde, selles osas on sul õigus. Ja sellepärast oleme viimase paari aasta jooksul juba kolmes hiigelsuures ja uhkes pulmas käinud. Kõigis kolmes oli pruutpaar stressis ja kõik kolm paari ütlesid, et ei jõua ära oodata, et pidu läbi saaks :) Siin on veel see asi ka, et kuna enamasti maksavad vanemad suure osa sellest üritusest kinni, siis ühtlasi kutsuvad nemad omalt poolt külalisi ja neist osasid nägid sa võib-olla viimati lapsepõlves. See on üks põhjus, miks see kõik nii suureks paisub.

      Kustuta
  18. Palju õnne!
    Meie tahtsime mõlemad suurt pidu uhke laulatusega kirikus, lõpetades suure peoga koos sõprade ja perega ja selle ka tegime. Ühtlasi tähistas pulmapäev ka me koosolemise 10. aastapäeva. Oleme siiani väga õnnelikud, et tegime suure peo koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Kõige ettenägelikum ja targem kulutus oli pulmakorraldaja palkamine, kes võtab vähemalt kolmveerand stressist enda õlule, mis tahes-tahtmata suure pulma korraldamise juurde kuulub. Saime oma päeva 100% nautida ja ei pidanud ühegi detaili pärast muretsema.
    Ma olen seda meelt, et abiellumine ja selle tähistamine on nii isiklik teema, et seda tulekski teha täpselt nii, nagu endale kõige õigem tundub. Teete ju seda vaid korra elus ja kahju oleks hiljem kahetseda, et ei teinud sisetunde järgi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Novot, siis teil kohe oli, mida tähistada kui nii ümmargune aastapäev!

      Kustuta
  19. Aprillis abiellusime kahekesi ja tegime täiesti kahekesi päeva endale. :) Mõlemad olime paarile inimesele öelnud, aga ütleks, et see oli saladus, pere ei teadnud. Meil oli IMEILUS päev kahekesi. Ilm oli fantastiline! Veetsime päeva koos ja järgmise päeva õhtul teavitasime mehe perekonda (elavad lähedal) ja edasi saatsime info pildiga teele. Ideaalne!
    Kleit oli väga minulik! Aga ei olnud tegelikult pruutkleit, lihtsaltr valge, pikk ja ma tundusin end imeliselt. Lasin teha meigi ja soengu (lihtsalt pidulik)ja käisime ilupilte tegema. Fotograaf oli ka registreerimisel.
    Kunagi unistasin tõesti suurest pulmapeost, aga mida aeg edasi, seda rohkem sain aru, et ma tahan seda päeva nautida stressita ja pidu pole üldse oluline. See päev on MEIE kahe päev ja teiste arvamus ei ole oluline.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, vot midagi sellist ma tahakski!

      Kustuta