14 september, 2020

Pulmapildid

Sain lõpuks fotograafilt pildid kätte! Esimene mälupulk tõrkus töötamast, järgmisel päeval saime uue. Mul pole põnevate asjade puhul üldse kannatust, nii et andis ikka oodata need 24 tundi! Seejärel selgus, et hea hulk pilte on mustvalgena. Ma ei tea, kas see on mingi kohalik komme või lihtsalt fotograafi laiskus, aga mina neis mingit lisaväärtust ei näe. Jah, mustvalge võib olla ilus kui see on lihtne, selgete piirjoontega ja kunstipärane. Aga mitte grupifoto.

Igatahes valisin mustvalgetest välja need, mis mulle rohkem meeldisid ja palusin fotograafil neist värviline versioon saata. Tegelikult oleks kõiki värvilisena tahtnud, aga kuna ma seda eelnevalt ei maininud, otsustasin, et las jääb. Valiku üle nagunii nuriseda ei saanud.


Iseenda pulm tundub muidugi nii tore, et ma hea meelega laoks siia kõik 160 fotot. Ma ei teagi, kuhu see piir tõmmata, esimesest kümnest sekundist tuli juba viis pilti, aga kaks tundi on ju veel minna...

Aia dekoreerimisega läks lihtsalt, sest lilled olid mul pottidega omast käest võtta. Paberite allkirjastamiseks oli väike ümmargune laud kah olemas, sellele leidsin taaskasutusest pitsilise lina ja olin ise tulemusega igati rahul.

Kitarrist tahtis end tingimata kuskile olulisse kohta sättida, aga tema saatsime selle punase puu taha, mis külaliste selja tagant paistab. Ma ei tahtnud, et hiljem piltide peal mingi täitsa võõras mees oleks kui selle ürituse juba nii väikeselt ja intiimselt otsustasime teha.


Ma olin alguses kavandanud ka ametliku osa pargis teha, kuhu hiljem pildistama läksime, aga tagantjärele peab tunnistama, et oma aed andis meie endi jaoks lisaväärtust. Näiteks need puud istutasime neli aastat tagasi koos ja toona olid nad lihtsalt väikesed põlvepikkused rootsud. Senist kasvamise kiirust arvestades vaatame ilmselt aastaid hiljem oma pulmapilte ja imestame omakorda, et kuidas nad seal meist ainult natuke kõrgemad on.

Tantsimine polnud tegelikult üldse plaanis. Kitarrist mängis allkirjade panemise ajal Ukuaru valssi (mõlemad tunnistajad peavad samuti oma nime paberile kribama, nii et ajaliselt sobis hästi), aga me ise ei jõudnud muusikasse tol hetkel teab kui sügavalt süveneda. Veidi hiljem kui saime megarabeleva ja põgeneda püüdva Oscariga pildi tehtud (ärge laske end eksitada kui koostöövalmis ta sel ainsamal õnnestunud pildil paistab) ja hakkasime auto poole sättima, palusin korra uuesti Ukuarut mängida. Sõbranna ütles, et tantsige ikka ka ja me siis tantsisime. Ohh, romantika!


Park oli peaaegu inimtühi. Looduskaunis kohas elamise võlu - ilusaid parke on iga nurga peal, ei pea kambakesi ainult selles ühes passima. Tegelikult valisin kolme erineva vahel. Neist esimene, mis lookleb mööda randa, on abiellujate ja fotograafide üks suuremaid lemmikuid, aga seal on mõnikord tuulisevõitu. Teine asub mäe otsas, kust paistab ookean, mäed ja pool linna. Vaade on lummav, aga kartsin, et jääb liiga üheülbaliseks, pluss seal oleks pidanud arvestama lõõskava päikesega (niigi oli 26 kraadi sooja). Kolmas, mis lõpuks sõelale jäi, on alati varjuline ja ainus mure oli, et kui peaks pilviseks minema (mida siin enne oktoobrit üldiselt ette ei tule), võib natuke hämaraks jääda. Aga seal on tiigid, sillad, looklev jõgi ja väike kosk, seega mitmekesine taust garanteeritud. Pildid tulid isegi paremad kui ette olin kujutanud.

Ma olen oma perfektsionismis kohati veidi obsessiivne, nii et kartsin, et võib-olla läheb pulmas miski untsu või kukub teisiti välja kui ma tahtnud olin, aga kõik laabus nii kenasti, et kripeldama ei jäänud küll absoluutselt mitte miski. Jäi hoopis ilus soe mälestus ja hunnik häid emotsioone. Nii oligi vaja.

17 kommentaari:

  1. Väga ilusad. Mõni sobiks lausa mingiks promofotoks. Mis Mattil seal kosega pildil see kandiline taskus on - telefon?

    VastaKustuta
  2. Haha, tuleb meelde, kui ma ükskord täiesti pahaaimamatult pärast fotostuudios pildistamist sain tagasi pildid, millest pooled olid mustvalged ja pooltele oli mingi raam külge keevitatud... Õudne :D Palusin kõiki värvilisi ja töötlemata faile. Stuudiost imestati, et oi, enamik kliente eelistab just selliseid... APPI noh!

    Minu jaoks on ok, kui värvilisele lisaks on mõni pilt ka mustvalgena, kui fotograaf arvab, et on äge, aga ma tahaks siiski originaali ka... Sest ma nii värvilemb :)

    Aga sinu pildid on absoluutselt IMELISED ja minu arust võiks sa südamerahuga siia neid kordi rohkem riputada :D Vaataks hea meelega :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, ma mõtlesin sama, et las olla osad mustvalged, sest mõnele võib-olla meeldib, aga ole inimene ja pane samast pildist kaks versiooni - värviline ja mustvalge.

      Teine asi, mis mulle silma jäi fotograafi otsides - ma jällegi ei tea, kas see on mingi kohalik trend või mis, aga enamik töötleb pildid mingi pruunika filtriga, et värvid nagu on, aga üldmulje on pruun. Mulle jällegi üldse ei meeldi.

      Kustuta
  3. Olete väga ilus paar�� Veel kord palju, palju õnne!

    VastaKustuta
  4. Imeilus!!! Palju palju õnne veelkord!

    VastaKustuta
  5. Anonüümne14/9/20 15:20

    See "saatsime ta puu taha" on hea :D Kõlab nagu saatsime ta kukele. Aga väga ilusad pildid muidugi ja tegelikult saite ju kiiresti kätte, Eesti fotograafidega on mu teada tihti ooteaeg mitu kuud.
    Ps. ma poleks kindlasti julgenud sellise kleidiga trepist alla astuda nii, et käega eest igaks juhuks natuke kõrgemal ei hoia. Eriti kui väike ärevus sees ja raske kimp veel ka käes.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kitarristile panime alguses tooli sinna puudest vasakule, et tekiks kaar - kitarrist, meie, laud, külalised. Tema tuli kohale ja teatas, et tahab varjus istuda. Hakkas ennast sinna meie ja laua vahele sättima ehk ta oleks igal pildil olnud. Nii et sai puu taha saadetud :D Ta mängis ju ainult enne ja pärast registreerimist, nii et ta polnud keskne inimene, kes peaks kõige nähtavamal kohal olema.

      Kõikide nende kohtade planeerimine oli tegelikult üllatavalt keeruline. Ma olin alguses plaaninud laua panna nende roheliste puude ette vasakule poole ja me ise oleksime seisnud veidi diagonaalis paremal, et taustaks oleks natuke puid ja natuke aeda jäänud (ja laual ainult roheline taust). Aga päev varem proovisin täpselt samal kellaajal ja sain teada, et üks meist peaks otse päikesesse vaatama, mis ei läinud kohe mittee. Nii ma tõstsin sada korda kõike ringi ja lõpuks leidsin hea lahenduse, nii et kui kitarrist tuli ja mossitama hakkas, siis ma olin sõna otseses mõttes täitsa valmis teda puu taha saatma :D

      Aga kleidiga trepist alla polnud mingi kunst minna, me läksime nii aeglaselt ju ka. Hiljem üles tagasi oli küll paras tegemine, sest esiteks takerdusid jalad sinna kuidagi sisse ja siis hüüdis sõber, et OOTA, SUL ON KLEIDI SEES HERILANE! Ja noh, teate, kuidas ma herilasi kardan, eksole! Õnneks oli kahe pealmise läbipaistva kihi vahel ja sai tiimitöö tulemusel kiirelt välja.

      Kustuta
  6. Anonüümne14/9/20 17:11

    Aitäh, et jagasid neid kauneid pilte meiega! Teil on ilus koduaed ja kõik selle päeva head emotsioonid heljuvad seal jäädavalt ringi. H Saaremaalt

    VastaKustuta
  7. Väga ilusad pildid!

    VastaKustuta
  8. KUI ilusad pildid!! Pole ka ime. NII ilus pruutpaar!
    Ning koduaed on teil tõesti kaunis.
    Palju, palju õnne veelkord!
    P.S. Kas tohib küsida, kes on see härrasmees, kes teid paari pani?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ametlik paaripanija. Terve Nanaimo peale on neid 5-6 tükki, mul oli kinnisidee, et see võiks mees olla ja mehi oligi vist ainult üks või kaks. Hästi meeldiv inimene juhtus, me saime korra enne pulma kokku ka.

      Kustuta
  9. Väga ilusad pildid! Palju õnne! Kas võtsid Matt'i perekonnanime või kuidas seal need asjad käivad?
    Mis sinu ja tema vanemad arvasid, et ei saanud osaleda?

    VastaKustuta