29 aprill, 2020

Mure on mure

Käisin täna mulda ostmas. Nädala suursündmus, noh. Värvisin ripsmed ära ja panin natuke parfüümi peale. Dresside asemel retuusid. Teksasid ei ole julgenud proovida, ma ei usu, et need pärast kaht kuud igapäevast küpsetamist enam jalga mahuvad.

Ja kui ma juba väljas olin, käisin toidupoes kah ära. Nägin oma silmaga, kuidas iga käru ja korv pärast kasutamist ära desinfitseeriti. Lausa mitu inimest oli selleks tarbeks palgatud. Ma pole senise elu jooksul nii puhtaid kärusid vist veel näinudki!

Ükspäev tankisin autot ja maksin täpselt POOLE vähem kui tavaliselt - 57 eurosenti liiter! Sõita pole praegusel ajal muidugi suurt kuhugi.

Hea uudis on see, et suveks tehakse ilmselt natuke rohkemad kohad lahti ja lubatakse inimesi kodust välja, sest koroonaviirus paistab ikkagi hooajaline olevat ning suvel vähem levivat. Halb uudis on see, et suure tõenäosusega käitub ta nagu sadakond aastat tagasi levinud hispaania gripp, mis algas täpselt samamoodi aasta alguses, vaibus suveks ja lajatas sügisel kümnekordse jõuga. Hiljem vaibus jälle ning tuli veel kolmandatki korda tagasi, kestes kokku pea kolm aastat.


Suured rahvakogunemised nagu kontserdid ja spordivõistlused on ilmselt pikemaks ajaks välistatud. Ilmselt pole paremas seisus ka kinod ja teatrid. Uusi filme ei saa nagunii mõnda aega toota, nii et kinodel poleks midagi näidatagi.

Carolin kirjutas hiljuti oma tööst ja lõpetas postituse soovitusega mitte kunagi teha ühtegi protseduuri kellegi teise pärast. Vot selle üle olen ma viimasel ajal palju mõtisklenud. Et kui suures osas me ikkagi teeme asju teiste pärast? Kui maailmas poleks mitte ühtegi teist inimest, siis kas me päriselt meigiks end iga päev, kannaks kõrgeid kontsi ja unistaks silikoonrindadest? "Iseenda jaoks" pädeb ikka ainult sotsiaalses kontekstis - et teiste inimeste keskel iseennast hästi tunda.

Ma lugesin hiljuti kaht väga erinevat raamatut. Üks rääkis koonduslaagrist ja jõudis järeldusele, et mugavustsoon sõltub paljuski sellest, millega võrrelda, sest alati on kuskil hullem. Ja kui oled hullemat kogenud, oskad ka väikeseid võite hinnata. Teine raamat rääkis nõustamisest ja teraapiast, sellest, kuidas ühelt patsiendilt teisele ümber lülituda. Et kui oled tund aega töötanud kliendiga, kes on värskelt abiellununa ja enne kolmekümneseks saamist lootusetult vähki suremas, on keeruline olla empaatiline järgmise patsiendiga, kelle suurim probleem on midagi pealtnäha tühist. Mispeale toob ta välja, et tegelikult ei ole päris probleemi ja mitte-nii-päris probleemi. Mure on mure.

Objektiivselt võttes saame muidugi aru, et arvestades seda, et käed-jalad-silmad-kõrvad on töökorras ja surm niipea ei ohusta, on kõik hästi. Aga see ei tähenda, et ei teeks haiget kui keegi sind halvasti kohtleb või kui pead muretsema, kuidas söök lauale ja arved makstud saavad.

Nii et mõnes mõttes ongi tõsi, et pole meil viga midagi. Istume mugavalt diivanil, nett töötab, sööki ja vetsupaberit jagub. Teisalt on raske ka - kellel vähem, kellel rohkem.

Aga mulle tundub, et laias plaanis loksutab see koroonakogemus maailma kuidagi paremini paika. Natuke hakkas juba kuskile äärmusesse minema kogu see "olen seda kõike väärt" stiilis planeedi hävitamine. Koertele kleitide-kingade selga panemine. Mingid sellised asjad, noh. Võib-olla oskame pärast praegust kogemust paremini hinnata neid inimesi, kes päriselt vajalikku tööd teevad. Ühtlasi õpime ise süüa tegema ja kodumaist kraami tarbima. Oma lähedasi rohkem märkama.

Ega suurt rohkemat ei olegi vist hetkel teha kui püüda positiivset näha... Kas teil on praegu okei või mitte nii väga? Kuidas läheb?

30 kommentaari:

  1. Anonüümne29/4/20 20:47

    Selline hind kütusel o.O
    Eestis jäämegi sellest unistama vist.

    Minna

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, rääkisin just emaga ka ja ta ütles, et Eestis on vb kümmekond senti odavam, kooritakse ikka täie rauaga. Samas õli hind on praegu miinustes, makstakse peale, et see ära viidaks, nii et tegelikult peaks igal pool kütuse hind kõvasti all olema.

      Kustuta
    2. Anonüümne30/4/20 08:57

      See õli mis USAs tankerites seisab on nii halva kvaliteediga, et sellest kannatab pea ainult plastikut teha. Seega kütusehinda eriti ei loksuta. Oleneb riigist muidugi.

      Aga Norras hakkab elu vaikselt paika loksuma jälle. Meil sellest nädalast kogu kollektiiv kontoris tagasi. Sellest nädalast ka juuksurid ja iluteenused lahti. Järgmisest tohib restoranides uuesti alkoholi serveerida.

      Aga kuna ma olen kogu selle aja kontoris käinud siis minu elu eriti ei muutu. Need asjad mida igatsen on endiselt kinni :D Jõusaal, lennujaam ja kontserdid. Ümberringi on ka väga palju sõpru kes koondatud. Aga loodan väga, et neid numbreid suudetakse all hoida ja saan korraks Eesti külla. Ma pole harjunud nii kaua eemal olema.

      Kustuta
    3. Õlikvaliteedist ei tea ma õnneks midagi. Kütus paistab igatahes poole väiksema hinna juures täpselt sama hästi toimivat kui vanasti kallimalt ostes. Eile sain autokindlustuselt kirja, et nad langetavad järgnevaks kolmeks kuuks tasusid, kuna kõigil on läbisõit vähenenud. Kena!

      Kustuta
  2. Ma lugesin su mõtteid, ennetasin küsimust, postitasin, KUI OK mul on.
    Aga see koerameem on kümnesse =)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, ma juba kirjutamise ajal vaatasin, et sa oled põhjaliku inimesena juba enne küsimist ära vastanud :) Ja see vaade teil seal...

      Kustuta
  3. Osasid asju jah enese pärast ei teeks, kuigi ma just mõtlesin, et peaks ükspäev kodus meikima, lihtsalt end jaoks. Ja juuksed vajavad värvimist - samuti, teistest ei ole vähemalt kuu aega veel lugu, aga endale ei meeldi see pilt, mis peeglist paistab.
    Ma ei ole nii optimistlik ses osas, et maailm kuidagi paremini paika loksub - väline sund ei pruugi seda teha, kui vaid ajutiselt. Kui sult on enda tahte vastaselt midagi ära võetud, siis kui avaneb vähegi võimalus teed selle pigem kordades tagasi.
    Isiklikult raske on, aga mis teha - loota, et see õudus lõppeb võimalikult kiiresti. Ja samas välja mõelda, mis oleks see töö mida kindlasti igas kriisis vaja oleks ja samas ma seda oskaks ning tahaks teha. Kui välja mõeldud, siis loota, et keegi mind sellele müstilisele tööle tahab ka.


    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma arvan ka, et ajutiselt, aga see ajutine võib sellevõrra omajagu aega kesta, et ressursid võivad aastateks piiratumaks muutuda ja siis on inimestel vaja päris probleemidega tegeleda selle asemel, et neid endale ise välja mõelda. Ja kui näiteks mitu aastat ei saa reisimas käia, tundub Rootsi kruiis ka kohe jälle väga äge, ei peagi tingimata kuuks ajaks Balile minema.

      Kustuta
    2. Mina idealistina tahaks, et maailm ja inimesed muutuksid ilma välise sunnita. Mure on mure ju, ja mis on päris probleemid ja mis väljamõeldud? Minu jaoks reisimisvõimaluse kadumine on päris probleem - kaob sissetulek ja ise reisida ei saa ka. Ja kui vähegi võimalik, reisin tulevikus rohkem, kasvõi selle teadmisega, et kunagi ei tea millal jälle saab.

      Kustuta
    3. Ma ka tahaks! Ükspäev just mõtlesin, et vanasti tehti suurte kampaaniatega autovabasid päevi, aga näha küll ei olnud, et autosid vähem liiguks. Nüüd on mitu kuud järjest täielik vaikus, keegi ei liigu kuskile. Käin niimoodi lapsega jalutamas, et kõnnime keset autoteed siin ümbruskonnas, sest tunni aja jooksul näeb ehk viit autot ainult.

      Kustuta
    4. Autode kohta ei oska väga öelda kuidas Eestis, sest liigun teistel aegadel kui tavaelus, aga mulle tundub, et Eestis nii palju vähemalt linnasiseselt muutunud ei ole. Jah kesklinna ei trügita, aga muidu tundub liiklus suht tihe olema. Läheks sõidaks kusagil rattaga, kus kergliiklusteed ei ole, no ei saa - minu jaoks liiga palju autosid.

      Kustuta
    5. Siin on küll kõvasti vähemaks läinud liiklust, isegi sellest on aru saada, et palju vaiksem on kogu aeg. Suurtel teedel ikka sõidab autosid, aga silmnähtavalt kõvasti vähem kui varem, aga sellistes eramajade piirkondades, kus meiegi elame, on täitsa vaikus. Kõik on kodus.

      Kustuta
  4. Anonüümne29/4/20 22:33

    Kuna ma olen pool elu elanud teadmisega, et see pidu ei saa lõputult kesta, siis on koguaeg millekski selliseks vaim valmis olnud. Mitte küll karantiiniks ja isolatsioonis elamiseks, aga majanduslanguseks ja muuks taoliseks. On selgunud, et ma olen ilmselt täielik introvert (seni uskusin, et olen ekstravert) ja ei piinle üldse kodus eraldatuses olles. Hästi on ka see, et mul on kuue aastase vahega neli last ja neil on omavahel niipalju mängimist, et sõprade järele nad suurt küsinud polegi (kuigi varem suhtlesid üsna tihedalt). Lisaks elame maal ja on kevad ja taimed ja aed ja linnud ja liblikad ja päike paistab ja kohustusi pole (ei pea lapsi iga päev mingitesse trennidesse vedama ja mingitel üritustel käima). Seni on elu olnud lill, aga millalgi ilmselt kui peast enam aiandus pole, hakkan ka ümbrust märkama ja ehk ka inimesi igatsema.
    Kust muidu tuleb see optimism, et suvel viirus taandub. Ma lihtsalt vaatan india, ekvadori ja teiste soojade maade numbreid ja need ei ole eriti julgustavad või on?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen ka peast aiandus! Puude-põõsaste arv aias on viimase kahe kuuga kahekordistunud ja lõpuks ometi on mul õunapuu! Leidsin sellise, millel iga oks erinevat sorti annab, nii et viis erinevat õunasorti ühel puul. Aga lapsi võiks tõesti pigem neli kui üks olla. Aga mis mõttes kuueaastase vahega neli last? Kaks paari kaksikuid?

      Seda viiruse sessoonsuse asja lugesin ma mitmest erinevast kohast ja hiljem selgus, et Mattil on ametlikest allikatest sama info, et peaks suvel taanduma. Aga eks me näe, kindlalt ei julge ju keegi midagi väita, isegi selles osas ei ole veel selgust, et kas ja kui kauaks immuunsus tekib...

      Kustuta
    2. Äkki on lapsed 1, 7, 13, 19 :) Samas ei kujuta küll ette, kuidas neil oleks väga palju ühist mängimist siis.

      Kustuta
  5. Anonüümne29/4/20 23:36

    Mul on suur mure, et ei tea, millal ja mil moel pääseb Eestisse lähedaste juurde käima. Elan riigis, kus on väga kõrge katkusurmade arv, nii et piirangute kaotamiseni võib kaua aega minna. Ei usu, et elu tagasi endisesse mulli loksub. Meiesugustele keskmiste võimalustega inimestele muutub kindlasti väga palju.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen ise seda mõelnud, et lennukis, lennujaamades jne on nakkuse saamise oht ikkagi palju kõrgem kui kodus istudes, juba sellepärast ei julge lähedastele Eestisse külla minna, et võin kogemata viiruse kaasa viia.

      Kustuta
  6. Anonüümne30/4/20 00:02

    Minu elus ei muutunud koroona tõttu mitte midagi. Ühest küljest isegi kurb ju tegelikult, sest nii ei ole ka võimalust sellise elumuutva sündmuse tõttu paremaks inimeseks areneda. Teisalt saan aru (sain muidugi ka enne kriisi), et mul on väga vedanud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vähemate muutustega on ilmselt lihtsam seda aega ka üle elada. Mul sama, et suurt midagi ei muutunud, natuke vaiksemaks ja rahulikumaks läks ainult.

      Kustuta
  7. Töö on intensiivsem (kodu-kontor) ja maht on kordades suurem. Rutiin, so ühesugused päevad ja piiratud võimalustega nädalavahetused.

    Tunnen puudust sotsiaalsest suhtlemisest sõprade ja kolleegidega. Tahaks näha vahetuid emotsioone ja ilmeid.

    Igakevadine avastusreis seni nägemata riiki või linna koos sõbraga, kellega kohtume vaid kord aastas - ei tea kas sügisel on võimalik - traditsiooni katkemine teeb hingele haiget. Sügisene reis koos perega - endiselt küsimärk. Usun, et reisimise võtmes toimuvad muutused...kuna reisimine muutus kättesaadavaks pea igaühele, siis turistide hordid ummistasid kõik võimalike linnu...püüan leida seni avastamata kohti, kuhu tavaturist ei viitsi minna - loodan, et need puutumata paigad jäävad endiselt alles.

    Liigun (spordin) rohkem ja korrapäraselt, võtan selleks aja lõunapausil.

    Rõõmu teeb, et alates 2 maist on lubatud värskes õhus sportimine, lapsed jooksid rõõmuringe ümber maja - ometi võimalus teha grupitrenni ja näha sõpru!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei teadnudki, et Eestis õues sportimine vahepeal keelatud oli. Ma olen ka viimasel ajal hakanud jälle jooksmas käima, niisama kodus ja aias kolades ei saa ikka piisavalt füüsilist koormust kätte, natuke selline vanainimese tunne tuli juba peale, võhma polnud.

      Kustuta
    2. Üksi sportimine oli lubatud, aga grupitrenne (ja üldse mis iganes hobiringe) ei tohtinud teha. Varsti vabaõhutrenne lubatakse, kahemeetriste vahedega.

      Kustuta
  8. Kas teitel seal ka puumad ja hirved ja lambad ja muud elukad kohe tühjaks jäänud linnaruumi anastavad, nagu ma piltide pealt olen näinud, et mujal maailmas juhtub?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Meil on selline linn, kus on linna sees palju parke ja metsatukkasid, nii et see on suht tavaline, et puumad ja hirved linnas elavad. Hirvesid on nii palju, et osades piirkondades on kiiruspiirangud, et hirvele otsa ei sõidaks ja iga kord on tee peal või ääres näha ka. Puumasid niimoodi ringi jalutamas ei näe, nad peidavad ennast, aga jällegi - teatud piirkondades väikeseid lapsi endast eemale ei lasta ja õue lipsanud koerad-kassid süüakse vahel ära. Facebookis on eraldi grupid, kus inimesed arutavad, kes puumat on näinud ja kus postitatakse videosid puumahäältest öösel aia taga (nad teevad väga imelikku häält). No ja mõned karud on meil igal aastal linnas hulkunud, nende hooaeg alles algab.

      Kustuta
    2. Jessas, küll ma tahaks sellises kohas elada, kus loodus kohe õite koju tuleb ja sellega ka kenasti arvestatakse, mitte nii nagu meil siin, et nii kui keegi nina pistab, nii kohe, vemmal sellän, peale lennatas, ja pääsukesepojad aknavuukidesse kinni müüritakse ja muud sellised koleteod. Nüüd juba olla ka mahe tuvikudrutamine liigne linnamüra ja veto all, põhhõi!

      Kustuta
    3. Nojah, puuma on ju kass (nagu ilveski), mitte panter, ja kassid ei möirga, vaid kräunuvad. Eks ilmselt on kõik kuulnud isakasside pulmahõiskeid, no see siis sajakordselt võimendatuna ... :D

      Kustuta
    4. Siin arvestatakse väga palju, jah. Aga piir on seal, et kui karu kellegi lahtisest garaažiuksest sisse kõnnib ja seal prügi sööb, siis lastakse ta maha, sest karud õpivad väga kiiresti, kust süüa saab ja kui ta on selle ära õppinud, et garaaži minna ja seal süüa, kujutab ta järelikult juba inimestele ohtu. Inimesed ise on selles osas üsna ettevaatlikud ja püüavad mitte jätta selliseid võimalusi, et karu sellesse olukorda satuks.

      Muide, siin on kõik parkide ja matkaradade prügikastid karulukuga - käepideme sees on mingi lisasang, mis tuleb alla vajutada, et kaas lahti teha.

      Puuma on kass, jah. See hääl on ikka päris ebameeldiv ja vali tõesti. Mul hea meel, et meie piirkonnas puumad öösiti aia taga ei kräunu. Kuigi eks kõigega harjub vist.

      Kustuta
  9. Anonüümne1/5/20 23:03

    kas seekoonduslaagrist rääkiv raamat oli Frister`i "Müts"?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Viktor Frankl "Man's Search for Meaning"

      Kustuta
  10. Anonüümne14/5/20 21:24

    Vancouver Islandil on jah bensiin päris kallis. Mujal Kanadas oli isegi $0.58 liiter mõni nädal tagasi. Eurodes siis umbes €0.38l

    VastaKustuta