13 mai, 2020

Telefonivestlused

Kurtsin sõbrannale, et vähe sellest, et mul on pähe halle karvu juurde tulnud, nüüd on mõned isegi kulmude sees!

Sõbranna imestas vastu, et alles nüüd või? Ma siis ei hakka parem ütlema, kust mina endal viimasel ajal halle karvu leian...

-

Rääkisin teisele sõbrannale, et need juhtmevabad kõrvaklapid, mida ta mulle soovitas, on väga head. Küsis, et kas sa võtsid odavamad või kallimad? Kallimatel pidi mürasummutusfunktsioon ka olema. Naersime, et vaata, kuhu tehnika areng on jõudnud - juba tundub, et kui kõrva sees olev väike lulla, mis puudutuse peale laulu vahetab ja ilma juhtmeta töötab, müra ei summuta, on ta kuidagi kehvem! 

"Aga kas sa mäletad kui suur asi oli kui koju puldiga telekas ilmus! Ei pidanud isegi diivanilt püsti tõusma, et heli valjemaks keerata!"

"Mis pult?! Kõigepealt tuli mustvalge asemele värviline." Mispeale selgus, et meie mõlema esimene värviline telekas oli selline, mida pidi aeg-ajalt rusikaga peksmas käima - meil sellepärast, et pilt läks tumedaks ja sõbrannal sellepärast, et telekas hakkas vilistama.


Täielik nostalgia tuli peale. Tahaks öelda, et "alles see oli", aga tegelikult on ilma puldita telekast oma 25 aastat möödas. Ja kui juba meenutamiseks läks, siis...



34 kommentaari:

  1. Kummikeksu üritasin mõned aastad tagasi mängida. Täitsa pekkis, ei jaksa hüpelda enam. :D Ja mingiaeg sa koolis iga vahetund keksitud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sama siin, no täiesti võimatu, võhm saab nii ruttu otsa. See oli vanasti ikka korralik trenn hommikust õhtuni hüpata.

      Kustuta
  2. Oi seda punast telefoni ma mäletan, mul oli emal töö juures selline. Ja need tikutopsid :) Aga appiken, mul on kuskil isegi neid täiesti tühje nõukaaegseid ümbrikke ja kirjapabereidki alles!! Just eile sattusid näppu, sellised roosakirju põhjaga, paras armastuskirju saata. Hoidsin neid ühes karbis lõhnaõlipudeliga ja mingi vana lõhn oli neil nüüdki veel küljes. Ja muuseas tikutopsidest rääkides - kas mäletate, kuidas nendega sai telefoni mängitud? Põhja külge jäme, nr 10 numbri niit ja võis teise tuppa rääkida :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mulle VÄGA meeldis see tasane kõrisev hääl, mida see numbriketas keerlemisel tegi. Ja neid ümbrikke ja tikutopse peaks mu vanaemal ka veel olema, vanasti osteti ju kõike varuks.

      Kustuta
  3. Mu vanematel oli selline punane telefon veel mõned aastad tagasi. Lubasin lastel sellega teisele vanaemale helistada, võid kolm korda arvata, kas nad oskasid numbrit valida. :D Hiljuti ostsin vana hea konserviavaja, sest ostsin kogemata konservi, mida ei saanud lahti tõmmata. Andsin igale lapsele võimaluse esmalt ära arvata, millega on tegu (keegi ei arvanud) ja siis asusid kõik kordamööda konservi avama... Sellega läks nii, et konserv jäigi avamata, aga mul olid silmad naerust märjad. :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oscaril on mingis raamatus sellise telefoni pilt (mingi joonistatud telefon, aga kuju klapib) ja ma olen mõelnud, et see on küll üks asi, mida lapsed päriselus enam ei näe. Kettaga telefone ei leia ju kuskilt nüüd.

      Kustuta
  4. Ah, mul tuli neid pilte vaadates lapsepõlv nii meelde, vanaemaga elades oli kodus alati nii mõnus nostalgiline õhkkond.
    Selline mõnus soe Eesti suve lapsepõlv��

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vanaemade juures on siiamaani nostalgiline. Ma pole enda omal muidugi juba kolm aastat külas käinud, aga iga kord imestan, kuidas seal on aeg seisma jäänud. Kõik on täpselt sama nagu lapsepõlves.

      Kustuta
  5. Eskimo jäätis on absoluutselt kõige parem jäätis üldse!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ära üldse räägi! Ja see pruun sisu valge jäätise sees... Ohhhhh!

      Kustuta
  6. Lugesin kunagi ... vist "Noorusest" (mitte "Pioneeris"), sellist humoorikat pseudouurimust, et eestlased pididki olema jäätiserahvas. Mis on natsa kummaline, arvestades, mis laiuskraadil me elame - no ameeriklane imestabki, et siin jääkarud ja karibuud ringi ei sibli, sest mujal on sellel kohal Arktika ja Siberi põhjaosa. Aga et kuna lõunamaades tehakse jäätist peamiselt mahlast, mis on muidugi ka arusaadav, sest esiteks pole lõunamaad just esirinnas piimatootmise poolest (juba ajalooliselt), ja teiseks ei pea kuumas kliimas jäätis olema mitte rammus, vaid jahutama. Aga meie siin uhame ka talveaigas liitrite kaupa jäätist sisse, siis küll pigem karpidest, perejäätistena, mitte pulgas või vahvlis. See oli päris huvitav ja naljakas artikkel, autorit ei mäleta, aga tasub tähele panna, et see oli kirjutet veel nõuka-aja lõpus või nii, kus ülimalt oli saada Pingviinijäätist ja kodustehtud ja peediga käreroosaks värvitud jäätist nt Raekoja platsil. Kes viitsib, võib selle artikli üles otsida. Aga suuri karbijäätiseid siis igatahes ka juba liikus.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Anonüümne13/5/20 17:39

      Mina mäletan, kuidas Tallinna Bussijaamast sai 80ndatel ühest kollasest putkast kilekotiga vanillijäätist ja eraldi vahvlitopse juurde osta. Ema ikka ostis terve kilekotitäie. Praegu tundub tõesti veider, sest meie koju oli sealt bussiga umbes 30 minutit. Et see jäätis seal kilekotis ja umbse Ikarusega sõites täiesti ära ei sulanud.

      Kustuta
    2. Mina mäletan lapsepõlvest, et vahvlitopsid olid poes lahtiselt müügil, ainult õhuke paber oli jäätise peal "mütsiks". Praegu saaksime kreepsu kui miski nii alapakendatud oleks :D

      Kustuta
    3. Noored inimesed, ma vaatan. Ma mäletan aega, kui vahvlijäätis oli imeasi, mida sai ainult Tallinnast Harju tänava jäätisekohvikust. Seal looklesid poole tunni pikkused sabad. Hiljem hakati seda jäätist müüma ka Varblase kohvikus, aga siis tuli juba tasapisi ka Pingviin ja kooperatiivid, siis oli üldse superluks. Ma mäletan neid mõtteid, et "mul pole küll praegu raha, aga kui oleks, siis ma saaks osta jäätist/pluusi/teksaseeliku", see tekitas suure vabadustunde, et hah, rahaküsimus ainult.

      Kustuta
    4. Pingviinijäätis oli küll maailma parim!

      Kustuta
    5. Muidu tehti Pingviini vist piimast, aga elu parimat sain Vene tänava kohvikust, kus see oli koorest tehtud - äkki lausa vahukoorest.

      Kustuta
    6. Anonüümne15/5/20 11:09

      Seda Estkompeximi pingviinijäätist tehti nii piimast kui koorest, putkast ostes maksis mingi aeg üks 50 ja teine 60 aga ma ei mäleta kas senti või kopikat :)

      Kustuta
  7. Anonüümne13/5/20 18:16

    Mulle meeldis süüa kuuma koerapirujat koos koorejäätisega. Vahel vedas, kui poes juhtus mõlemat korraga saada olema. Kadrioru iirise igatsen taga, ei tea, miks seda enam ei tehta.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Anonüümne13/5/20 21:31

      Jah, see rasva sees küpsetatud 5 kopikat maksis. Vabandust kirjavigade pärast!

      Kustuta
    2. Kirjavigadest pole midagi, aga kas ma olen liiga noor teadmaks, et mingit pirukat koerapirukaks nimetati või tehti seda tõesti koeralihast?

      Kustuta
    3. Koerakas ilmselt seetõttu, et see oli selline odav. Aga samas hea. Neid oli ka riisiga, kapsaga ja moosiga, viimaste puhul oli ilmselt vedanud. Piklikud, tumepruunid ja pruunides rasvaplekkidega paberkottides. Tõeliselt head asjad olid, eriti kui kohe kuumalt kätte said.

      Kustuta
    4. Anonüümne14/5/20 11:43

      Ja neid pirukaid muuseas müüsid vene tädid tänaval suurtest tünnidest, Tallinnas nt Teenindusmaja nurgal.

      Kustuta
    5. Toidupoodides oli ka.

      Kustuta
    6. Õlis küpsetatud pirukad siis lihtsalt? Need olid väga head tõesti! Ma olen paar korda teinud kodus, täitsa lõhki võib ennast süüa:

      https://nami-nami.ee/retsept/19519/kihnu_lihapirukad

      Kustuta
    7. Anonüümne23/5/20 22:10

      Mina jällegi mäletan kassipirukaid �� rasva oli nii palju, et tilkus näpuvahelt ja sees oli tavaliselt kas liha või liha ja riis

      Kustuta
  8. Mari Liis14/5/20 17:05

    Ma tean et need olid rotipirukad :D koerapiruka nime kuulen ka esimest korda :D

    VastaKustuta
  9. Anonüümne14/5/20 21:20

    Kanadas olen kuulnud, et plekkpurgi sees müüdava Beef Stew sees olevat mitte väga kvaliteetset liha kutsutakse ''Camel Meat''

    VastaKustuta
  10. Maal elades oli jäätis defka kaup, igapäevaselt poes ei müüdud. Ema töölt helistas, kui poodi tuli jäätist müüki. Telefon oli meil kodus sarnane, aga halli värvi.

    VastaKustuta
  11. Anonüümne15/5/20 21:26

    Turbo nätsu ostsin 2019 aasta kevadel ERMi suveniiripoest.
    Sel aastal üht Tallinna realiseerimiskeskust külastades leidsin neid ka sealt lademes.
    Paneb lausa imestama, et nii kehva maitsega närikat siiamaani toodetakse.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Minu meelest polnud maitsel viga, aga see kadus alati kuskil esimese viie sekundiga. Ma kogusin neid autopilte, mida sealt paki seest sai, see oli mingil ajal väga popp hobi, ma mäletan.

      Kustuta
  12. Minu 8-aastane poeg armastab samuti Turbo nätsu ja tal on neist autopiltidest oma väike kataloog. Ta käis neid nätse ise Tartu turuhoonest ostmas. Nüüd koroona tõttu pole ta neid kahjuks mitu kuud saanud.

    Minu arust nii vahva, et neid veel toodetakse. Olen pojale rääkinud neist oma lapsepõlve moositäidisega nätsupadjakestest - et kui head need olid. Ja oi, kuidas ta ka neid maitsta tahaks! Piilupart Donaldi nätsud oli ka mu lemmikud - neid saime tavaliselt preemiaks, nt puude riita ladumise eest.

    Aitäh sulle nostalgiliste fotode eest! Mäletan hästi, kuidas nuiasime emalt erilistel puhkudel Puru-Eskimot - nii me vähemasti seda pruuni täidisega pulgajäätist nimetasime. Väikese Tomi jäätisesarjas on üks sarnane praegugi olemas.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Moositäidisega nätsu tahaks küll! Kalev võiks nostalgia korras mingi eripartii toota...

      Kustuta