04 jaanuar, 2021

Tahaks kah targaks saada

Kas teie teate, kust tuleb nimetus "neitsisaared"? Väidetavalt andis saarte avastaja neile nime Pühak Ursula ja 11.000 neitsi järgi, aga sellega seletustöö ka lõpeb. Minul tekkis küsimus, et miks Kolumbuse mõttelõng saarele jõudes nii lobedalt kohe verinoortele ja süütutele tüdrukutele liikus? Mingi põhjus pidi seal ikka olema.

Üleüldse, mis värk religioonis neitsidega on? Koraan lubab märtritele taevasse jõudes neid lausa süle ja seljaga, aga sellest ei räägi, et millega sa selle ära teenid, et higisele enesetaputerroristile taevaseks mängukanniks saada. Kust need neitsid välja võetakse? 

Teine küsimus, mis mul tekkis, on see, et millega naissoost märtreid meelitatakse? Ma muidugi ei tea, kas naistele on üldse lubatud koos endaga uskmatutele pomm alla panna ja nad üles õhkida, aga no ütleme, et on lubatud. Naised ja mehed on tänapäeval ju kõiges võrdsed. Siin oleme aga probleemi ees, sest kui ma näiteks enda seisukohast vaatan, siis sadade noorte süütute meestega taevas passimine on mulle küll kõike muud kui ahvatlev. Või lubatakse võrdõiguslikkusest hoolimata naistele midagi muud?

Sõbrannaga tuli juttu küüditamisest. Ta tõstatas küsimuse, et "mis sai edasi"? Sellest, kuidas küüditamine algas ja kui kole see rongisõit oli, oleme kõik kuulnud. Aga mis edasi sai? Kas rong tegi kohale jõudes ühe peatuse või mitu? Juuniküüditamise korras viidi sinna 10.000, märtsis 20.000 inimest. Kuhu nad kõik pandi?

Pealegi ei saanud küüditatavad ju pea midagi kaasa võtta, nii et päris nii ka ei saanud olla, et sammud metsa, lõikad paar puud maha (kodust võtsid sae kaasa?) ja ehitad omale maja. Ja kust nad süüa said? Ma mõistan, et kedagi väga ei huvitanud kui küüditatud nälgisid, aga need esimesed 10.000 jõudsid Siberisse suve lõpuks, midagi endale kasvatada ei jõudnud, aga päris söömata ju ka ei saanud olla.

Netist leidsin info, et kohalike majandite juhid said omale küüditatute hulgast tööjõudu valida ja nad paigutati elama kohalike elanike juurde. Kokku 30.000 inimest majutati kohalike juurde??? Kui palju neid kohalikke seal siis oli? Eks ma üht-teist olen ikka selle kõige kohta kuulnud, aga näiteks holokaustiga võrreldes, millest tänu raamatutele ja filmidele palju tean, kaugeltki mitte piisavalt.

Sõbranna lubas raamatukokku minna ja asja selgemaks teha. Mõtlesin, et lähen ka. Hakkasin uurima, et kui palju on inglisekeelset kirjandust Baltimaades toimunud küüditamiste kohta - ja polegi nagu väga. Eesti raamatukokku on kah veidi kauge minna praegu.

Mis toimus Siberis? Kes teab, siis palun valgustage mind ka.

Ja mis värk nende neitsidega ikkagi on?

25 kommentaari:

  1. Ruta Sepetys 'Between Shades of Gray' raamat vastab kõik su küsimused Siberi kohta. Üsna jube lugemine, aga eks seda ju küüditamine oligi. Raamatut saad tellida Amazonist

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh soovituse eest, tellisin ära!

      Kustuta
  2. Siberi kohta on ohtralt eestikeelset kirjandust, nii kodueesti kui pagulaskirjanike kirjutatut. Krossi "Kallid Kaasteelised" 1 osa soovitaks. Meil Torontos on paar kolm Canada raamatukogu (lisaks eesti omadele) kus spets eestikeelne sektsioon. Omal ajal sai kõvasti seal tuhnitud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Torontos on eestikeelse kirjandusega vist jah parem seis kui siin. Siinses raamatukogus on selline eesti film nagu "Mandariinid" saadaval - ükspäev täitsa juhuslikult märkasin! On ikka kaugele jõudnud. Hea film on ju ka.

      Kustuta
  3. Siberis toimunust rääkis vana-onu, kes sealt kahel korral tagasi tuli (esimene kord viid 1941 ja tagasi 1946, järgmine kord 1949 ja tagasi 1956). Tema sõnade järgi oli rongijaamas igale külale (kolhoosile) kvoot ja jõukama kolhoosi esimees valis paremad välja. Elama pandi maha jäetud majja, mille ise üleskõpitses. Süüa said algul kohalike käest + ratsileiba (so teatud grammid leiba nädalas). 1949 väljasaatmisel olid paremad tingimused, sest maha jäetud maju oli rohkem ja paremas korras (paljud olid sõtta jäänud või siis linnastumise tuhinas ära kolinud). Toit oli lahja, lisa sai metsast. Vana-onu sõi männikoort ja mingeid samblaid - mäletan tema särv-valgeid hambaid siiani ja teise vanaonu (oli hambaarst) juttu, et küllap tal need hambad sellest männivaigust nii terved püsisid elulõpuni. Vanaema rääkis, et kui ta vend tagasi tuli, ei seisnud tal eesti toit sees - harjumatult rammus oli.
    Kättesaadavatest vahenditest parandati oma elutingimusi ja tehti kohalikega kaupa, nö tehti töid ja vastutasuks saadi toitu või paremal juhul said oma linnu/looma. Aiamaad olid samuti ja seal kasvas kõik, mis maha pandi. Vanaonu sõnade kohaselt oli esimene "reis" raske, sest venekeelt ei mõistnud, teine "reis" oli lihtsam - juba teadis, mis ees ootas.
    Jagan linki, kus leiab kõikvõimaliku küüditamise kohta väljaantud raamatuid eesti keeles http://www.siberilood.ee/raamatud

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma kujutan ette, et üks kord küüditatud saada oleks olnud õudne, aga veel kaks... Väga huvitav lugemine igatahes, aitäh, et kirjutasid!

      Ja tänud lingi eest ka, ma muuseas jõudsin sellele lehele juba varem ka iseseisvalt, aga millegipärast eeldasin, et see on lihtsalt nimekiri raamatutest, aga nüüd klikkisin esimesel lingil ja seal on ikkagi terve raamat! Nüüd on mul tükiks ajaks lugemist.

      Kustuta
  4. Kunagi kui jälle vaba riik tuli, ilmus mingis maakonnalehes, äkki Põlva "Koit", pikk jutustus sellest, mis Siberis toimus kümneaastase poisi silmade läbi. Mahajäetud lobudikesse mitme perekonnaga paigutati inimesi, saepurust leiba sai normi alusel kolhoositöö eest. Hiljem korjati midagigi metsast ja kasvatati ise. Nälg oli pidev, haigused ja surmad ka. Liiga töökas olla ei tohtinud, tehti teist korda kulakuks kui liiga hästi hakkama said.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Siberis on ju kõigele lisaks väga karm kliima ka. Toidu kasvatamiseks sobiv periood lühike ja talved väga külmad ja lumised. Jube ikka, mida inimesed on pidanud läbi elama.

      Kustuta
  5. Mina tean ka sellest teemast üsna palju. Olen kirjutanud lausa 2 uurimistööd sellele teemal ja isegi Eesti president kutsus mu tol ajal oma vastuvõtule, kus sain koduloo uurimuse eest pisikese preemia. Ühe uurimuse tegin oma vanaema pilgu läbi, keda siis küüditati ja tema oli tol ajal laps veel. Ning teine uurimus on selle inimese pilgu läbi, kes inimesi küüditas. Ma saan tegelt aru, et seda materjali ongi vähe, sest ega sellest palju rääkida ei taheta, osadel on mälestused hägustunud ja osad ammugi siit ilmast lahkunud.
    Mis mul endal eredalt meeles on, on see, et vanaema rääkis, et peale aastat seal oldud aega, saidki nad emaga ühe mahajäetud lobudiku omale ja kui suvi oli, siis pidid selle talveks üles klopsima. Kas teate, millest seal maja katused tehti? Lehmasõnnikust. Reaalselt laotigi põllult kokkukorjatud kuivanud lehmakoogid katusele ja näed, elatigi ilusti -40 kraadine talv üle. Aga aeg oli karm, mul vanaemal olid säilinud isegi pildid sellest, kus tal on nn. näljapaistetus. Lisaks sellele põdes ta k lastehalvatust, aga oli visa ja jäi ellu.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Täitsa huvitav oleks teada, kas see, kes ise küüditas, tundis juba toona, et see on vale, aga lihtsalt oli sunnitud seda läbi viima (vastuhaku korral oleks ilmselgelt ise rongi sattunud) või oli selle taga ikka piisavalt ajupesu, et päris lõpuni ikka ei hoomanud oma tegevuse õudust? Umbes nagu holokaustis treeniti inimesed vähehaaval kindlal moel mõtlema.

      Lehmasita fakt on küll huvitav. Päris suur töö seda nii kõrgele kühveldada. Ilmselt siis põhuga segamini? Ma kujutan ette, et otse laudast on lihtsam seda kokku kraapida kui mööda põldu otsimas käia.

      Kustuta
  6. Minu vanavanaema küüditati 1941 aastal koos 4 aastase pojaga. Tema rääkis kuidas siberis oli nagu orjaturg: kolhoosiesimehed? Valisid jaamades inimesi. Naist 4 aastase lapsega ei tahtnud keegi. Lõpuks pandi ta paari teise lastega naisega mingi vanainimese juurde. Ta rääkis elust Siberis palju, aga kahjuks enam ei mäleta. Ta poeg suri seal ja ta elas terve elu arvamises, et ta haige laps tapeti, sest samal ajal toodi rongitäis haavatuid. Igatahes oli ta lapse juures haiglas ning siis tuli õde, tegi lapsele süsti ja öösel suri laps ära. Mina ei suuda uskuda, et päriselt nii tehti, ehk ikka suri haigusesse (kopsupõletik oli), aga samas ega tea ka 🤷‍♀️
    Ja kuidas nad olid nii näljas, et ta varastas lapsele tasutäie kuivatatud herneid kuskilt laost ja siis arvas, et seda nähti ja kartis, et nüüd ladtakse ta maha. Ühesõnaga, kurb ja hirmus. Ja mul kahju, et keegi neid lugusid kirja ei pannud kuni ta elas. Ta elas veel pika elu, suri alles 1993 aastal 91 aasta vanusena. Kuni surmani käis jalgrattaga poes.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kohutav. Me sõbrannaga just arutasime seda ka, et lapsevanemaks saades tekib see mõõde juurde, et kõik halb, mis su lastega juhtub, mõjub kümme korda hullemini kui iseendale osaks saanud kurvad sündmused.

      Kustuta
  7. 1.https://www.apollo.ee/eesti-rahva-elulood-i-ii.html
    2.alles oli film tatarlaste küüditamisest raamatu põhjal -Guzel Jahhina “Zuleihha avab silmad”

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh, kohe uurin!

      Kustuta
    2. Üks sakslane -Lutz Dettmann- on teinud nn koondkokkuvõtte eestimaal juhtunust II Maailmasõja eel , ajal, peale - raamatud on väga mahukad, aga laagritest ja Siberist on juttu 2. osas :
      "Anu. Aja-, sõja- ja armastuslugu Eestimaal"
      "JA MEIE KOHAL VAID SININE TAEVAS "
      Raamatud mahukad.

      Kustuta
    3. Aitäh soovituse eest!

      Kustuta
    4. Anonüümne6/1/21 20:51

      See Zuleihha sari on veel ca kuu aega Jupiteri portaalis (aga Kanadas vist ei toimi see?)

      Kustuta
  8. Minu omad viidi 1949 ja sel ajal olid seal barakid. Hiljem ehitasid ise maja. Nii korralik maja sai, et kohalikud imestasid, miks nad pärast amnestiat Eestisse tagasi tahavad.
    Elutingimused sõltusid Siberis sealse küla võimalustest, olen lugenud ka muldonnides elanud eestlastest. Kui sel lingil päris lõppu kerida, siis on näha elamu, kus ühed inimesed kogu Siberi aja elasid.
    Kuidas sõit ja muu käis, saab vaadata siit https://jupiter.err.ee/1211299/cabaret-siberia Jah, muidugi see on lavastus, kuid üliilmekas. Siiani jooksevad külmajudinad üle selja.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Huvitav oleks teada, mis nendest barakkidest, onnidest ja majadest hiljem sai, sest paljud sinnaviidud inimesed surid mõne järgneva aasta jooksul ja paljud läksid hiljem koju tagasi. Nii palju maju ei olnud lõpuks ilmselt ikkagi vaja ja muutusid varemeteks?

      Kustuta
    2. Mõni aasta tagasi ETV näitas üht dokumentaalfilmi (pealkirja ei mäleta) Siberis käinutega, kes läksid nö noorusmaale tagasi ja mõned majad olid alles, kohalikud inimesed elasid sees, ent majad olid käest ära lastud, st ei olnud saanud piisavalt hoolt. Paljud omaaegsed küüditatute külad on kaardilt kadunud, koos põlvkonnaga, kes neid veel mäletas. Olen käinud Uuralites ja ausalt, pärast 2 nädalat - mõistus tõrkus, kuidas saadi hakkama - see näitab, et inimese elu tahe on tugev ja vastupidamine samuti.

      Kustuta
    3. Tahe peab tugev olema tõesti, et midagi sellist suuta üle elada.

      Kustuta
  9. Siber on tohutult suur ja Venemaa tervikuna lai. Eestlaste kõnepruugis on ka Arhangelski oblastit, Vorkutad, kasutatud Siberina, minu vanaisa saadeti 1945 aastal Gulagi, alguses vasekaevandusse, ja kogu aeg mäletan, kuidas lapsepõlves räägiti, et ta oli Siberis vangis. Samas kui kaarti vaatan, siis see on pigem Põhja Venemaa, kuigi arvatavasti kliima sarnane Siberi kliimale. Vanaisa tuli tagasi 10 aasta pärast ja jõudis ka 12 aastat veel oma perega olla ning ma mäletan, kuidas ta rääkis, õige eestlane suudab ennast igal ajal ja igas kohas üles töötada. Teda päästis puutööoskus, ta oli võimeline kirve ja saega kõike ehitama ja temas oli maamehe sitkust ja jõudu, ja suur soov tagasi koju tulla. Tema pere oli 1949.aastal küüditatute nimekirjas, tuttav inimene, kes nimekirju oli näinud, tuli neid hoiatama, vanaema koos 9 ja 14 aastase pojaga olid 3 päeva naabrite laudalael peidus, vanem tütar, 19 aastane, saadeti kodunt ära, teise Eestimaa otsa oma elu alustama, et ehk ei leita üles. Neil läks hästi, üks hea inimene oli suutnud nende pere nimekirjast maha tõmmata ja nende elu läks siin edasi. Ma arvan, et selliseid lugusid on paljudes kodudes. Minu jaoks on kõige kurvem see, kuidas Siberis üles kasvanud lapsed hiljem Eestimaale tulid tagasi ja siin oma kooliteed jätkasid ning siis tiste laste naerualused olid oma aktsendiga eesti keele ja venemaalt külge jäänud kommetega. Lapsed on lapsed igal ajal ja kes seal pidi üles kasvama, leidis sõpru naabrite hulgast ja nad kohanesid ja nende vanemad töötasid seal enda üles, hakkasid ju mõned juba Siberist Eestimaale toidupakke saatma, sest kolhooside loomise ajal läks siin asi ikka päris hulluks. Aga Siberi muld on hea, kes endale loomad ja maa suutis hankida, hakkas peale paari esimest aastat hästi elama. Aga kui koju võis tagasi tulla, siis suuremalt jaolt kõik tulid, jagasid või müüsid oma vara naabritele ja tagasi rongi. Tagasi saadi juba reisirongis tulla ja süüa oli.
    Minu vanaisa sai peale esimest aastat alles kirja saatmise õiguse ja siis sai vanaema teada kus ta on ning sai ka hakata pakke saatma. Ma väiksena ei saanud aru, kui vanaema rääkis, et saatis vanaisale rasva, mille sisse sulatas 10 rublase ja sibulaid ja villaseid sokka jms.toitu ja kuidas postkontoris seda pakki raputati, kui midagi loksus, siis pidi ta sealsamas ümber pakkima ja vanaisa rääkis, kuidas paki järel käis alati koos kaaslastega, jagades hiljem nendega sisu, et kui üksi oleks läinud, oleks see pakk lihtsalt ära varastatud ja kuidas valvurid võtsid parema nagunii omale. Nii et vangilaagrisse üritatigi saata tavalist ja toitvat sööki mida siin rasket elu elaval perel oli päris keeruline kokku panna. Samas eks need pakid päästsid elusid.
    Kui mõelda, läbi mille on eestlased praegusesse aega jõudnud, siis hakkab piinlik mõtetute tänaste probleemide pärast.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oo, ma olen selle viimase lausega väga väga nõus!

      Siber on, jah, väga suur maa-ala ja nagu ma aru saan, siis puistati neid küüditatuid ikka väga mitmetesse erinevatesse kohtadesse maha, mõni päris Siberisse ei jõudnudki geograafilises mõttes, aga kliima ja kohtlemise mõttes ilmselt suurt erinevust ei olnud.

      Kustuta
  10. Mulle sattus vanuses 11-12 kätte "Kirjutamata memuaare- Nikolai Kultas" (peaks saama ka kuulata https://vikerraadio.err.ee/1103228/vikerraadio-varamu-kirjutamata-memuaare-nikolai-kultas) ja see vist oli esimesi kordi, kui tutvusin küüditamise teemaga pisut põhjalikumalt. Lapse jaoks täitsa paras lugemine.
    Minu emapoolsed vanavanemad elasid Ukraina näljahäda üle ja see oli meie kodus tabu teema. Eales ei tohtinud seda mainidagi, sest see oli neile nii valus kogemus. Eks paljudel on Siberiga sama teema. Nüüd see pääsenute põlvkond hakkab ka paraku ära kaduma. Eks Siberi läbielamiste raamatuid on ka seetõttu vähe, et neid sai ju alles 90ndatel avaldama hakata, aga selleks ajaks oli sündmustest mitukümmend aastat möödas. Aga et ajalugu ei korduks, peab ajalugu mäletama.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on ka selliseid tuttavaid, kes on SIberis käinud ja kellega ei saa seda teemat tõstatada, sest siiamaani teeb nii palju haiget. Uurin seda vikerraadio linki, aitäh!

      Kustuta