Aga jah, ma tunnen ennast väga rasedana. Kirurg rääkis, et teise (ja iga järjestikuse) rasedusega tunnebki enamik naisi end umbes kolm nädalat ajast ees olevat. Keha mäletab, mida teha; kõht tekib varem, kogu valmistumine käib kiiremini. See omakorda tähendab, et kui Oscar tuli välja 39ndal nädalal, siis seekord tunnen end 39ndal nädalal juba 42 nädalat rasedana!
Ma ütlesin, et pole võimalik, ma tunnen juba praegu, et kohe on viiekümnes algamas! :)
Huvitaval kombel vastavad kõik mõõdud ja kaalud täpselt sellele, kus nad praegu olema peavad. Nii et see ebamugavuse pool on puhtalt tunnetuslik. Ja endiselt ei suuda ma ära imestada, kuidas paljudele naistele meeldib rase olla! Mulle näiteks meeldivad terved hambad ja sellepärast käin tihti hambaarsti juures kontrollis, aga puurimise osa mulle näiteks ei meeldi. See on lihtsalt vahend, et eesmärgini jõuda. Nagu ka rasedus. Eks elame üle muidugi! Pole enam palju jäänud ka.
Kuna Oscar sündis keisrilõikega (oli tuharseisus ja ultraheli andmetel ka mõõtudelt suur), on mul seekord valida, kas proovida ise sünnitada või valida plaaniline keiser. Ise sünnitamisel on pärast keisrit mõned lisaohud pluss veidi väiksem õnnestumisvõimalus ja ma ausalt öeldes pole klassikaline ürgnaine, kes tahaks kõike seda "mõtestatud valu" ja muud kaasnevat kogeda. Seega lähen juba teada-tuntud teed ja tuleb jälle keiser.
Kuupäevi anti kaks. Esimene "ametlik" ja teine "tagavaraaeg" üheksa päeva varasemaks "juhuks kui end selleks ajaks juba täiesti puruõnnetuna tunnen". Ütles nii toredasti, et me ei sunni sind kauem rase olema kui sa tunned, et suudad. Inimlik, noh. Tunneli lõpust hakkas jälle valgus kenasti paistma!
Mina sain enne piinelda ja sünnitada, siis selgus et oih, teie vaagnast laps ei mahuks. Arstid ütlesid kurvalt et peame tegema keisri. Mina olin et halleluuja!!!!😂 Väga väga tore asi on keiser. Ei saa aru neist kes tahavad väga ise sünnitada ega ka neist kellele meeldib rase olla. Ka see oli mul pigem keeruline. Samas ei tunne end seetõttu vähem naisena vms. Peaasi et mõlemad lapsega elu ka tervise juures oleme. Aga 1 sõbranna ütles mulle päev peale mu keisrit et aga sina ju ei sünnitanud. Sul oli lõpuks keiser 😂 siinkohal tasub öelda, et tal ei olnud too hetk lapsi. Siis tegi küll tigedaks sest see valu oli ikka hästi meeles. Mu ämmakas muidugi selle peale naeris, et jah, muidugi sa ei sünnitanud (meil oli eraämmakas ja see oli elu parim otsus) 😆
VastaKustutaPea vastu!
Mina ei tunne ennast ka üldse mitte vähem naisena sellepärast ja mul oli äärmiselt meeldiv keiser. Ma ei tundnud isegi selliseid asju, mida tavaliselt tuntakse, näiteks seljasüsti tegemist (ainult vatiga pühkimise osa tundsin, edasi oli null) ja kõhus sorkimise osa (enamik pidavat tundma, et keegi seal kaevab, lihtsalt valu ei ole, aga mul oli jällegi täitsa null kõik). Ja taastumine oli kiire ja valuvaigisteid anti nii palju kui vähegi vaja oli, mitte mingit piina!
KustutaSeekord olen siis veidi rohkem valmis, et kuna paremaks enam minna ei saa, siis võimalik, et ühtteist on ebamugavam vms. Aga ma vähemalt tean, mis mind ees ootab ja ma tean täpset kuupäeva ja kõik see teeb emotsionaalselt asja lihtsamaks.
Mind on alati imestama pannud need, kes arvavad, et ise sünnitamine kuidagi üllam on kui keiser. Sama hästi võiks ju väita, et hambaarsti juures võiks lasta ilma tuimestuseta puurida, sest naturaalsem ja nii.
Ahjaa ja siis need, kes on kõik ise sünnitanud ja vaidlevad selle üle, kes kui vapper oli ja kui hästi valusid talus. Justkui see oleks täpselt ühesuurune valu ja täpselt ühtemoodi kõigil. Väga mugav on endale õlale patsutada, et oh küll ma olin tubli, hingasin valud üle ja mõtlesin ainult häid mõtteid ja bla blaa. Samas kui teine piinles pool päeva ja lõpuks kõik leevendusvahendid ära kasutas. Võib-olla teisel oli 50 korda rohkem valusam! Me ju ei tea.
Kanadas on veel see tore asi, et privaatsuse piirid on hoopis teises kohas ja lihtsalt ei peeta viisakaks küsida, et kas sünnitasid ise või oli keiser ja kui inimene ise mainib, kumb oli, pole aktsepteeritav selles osas kommentaare jagada. Nii et lõppkokkuvõttes on kõik täpselt ühepalju emad ja naised, ükskõik, kuidas laps välja sai.
Alleaa, veenid! Olin 21-aastane kui esmakordselt opil käisin. Praegu, täpselt kümme aastat hiljem, vaatan, et pean uuesti kirurgi juurde saatekirja küsima, sama jalaga probleem. Nii kadestan ilusate jalgadega inimesi!
VastaKustutaVau, nii noorelt juba! Aga jaa, mina ka kadestan nüüd ilusate jalgadega inimesi. Pole kunagi varem tähelegi pannud, et millised jalad kellelgi on, aga nüüd terve suvi läbi vaatasin ja imestasin, et kui ühtlase ilusa nahaga jalad kõigil naistel on!!!
KustutaMinu jaoks oli kõige suurem müstika see, et veenid kohe täitsa alguses kohe nii hullult reageerisid. Kui see oleks viimasel trimestril juhtunud, siis... noh, ma pean mainima, et ma ei imesta enam ausõna mitte millegi üle, mis kõik viimasel trimestril toimub. Paljud ebanormaalsed asjad on täiesti normaalsed, näiteks, et enam hingata ei saa, sest kopsud on nii kokku surutud.
Ahh väikesed rõõmud! Hingamine, kõhuli magamine... see, et miski selga mahuks... et öösel saaks külge keerata ilma üles ärkamata. Tead küll!
See sünnitamise asi... Mul on 3 esilekutsumist, sest lapsed ei suvatsenud ise kuskile tulla ja mulle mõjus see täpselt nii, nagu ma poleks piisavalt hea naine, et lapsesaamisega ise hakkama saada. Jabur? Jah! Aga see tunnete asi on nii individuaalne. Niiet mina lihtsalt rõõmustan, et kuigi tihti kuuleb seda, et "keiser ju pole sünnitus", siis see päris kõiki halvemini tundma end ei pane. Loodan, et pole kaugel aeg kui keegi end rumalate sõnade pärast halvasti ei tunne (või oma mõtete tõttu).
VastaKustutaKiputakse ka seda rõhutama, et "keha ise teab" ja "loodus on niimoodi ette näinud" jne.
KustutaKui asi rasedusse ja sünnitusse puutub, ei paista keha tuhkagi teadvat. Muidu ei sünniks mõned beebid mitu kuud liiga vara või mitu nädalat liiga hilja. Siis ei oleks mitte kellelgi rinnaga toitmise probleeme. Mina näiteks tegin kõik endast oleneva, et piima juurde tuleks ja kuigi lõpuks toitsin Oscarit üle 9 kuu, sai ta minult alati pigem maiustamise hulga, mitte kõhutäie. Piima lihtsalt oligi alati vähe. Mu emal oli ka nii olnud. Ja samas mõnel jookseb ojadena, võib terve küla ära toita - nii palju pole ju kah vaja.
Ja beebid ei peaks tuharseisu jääma nagu näiteks Oscar jäi. Ja neil ei peaks nabanöör ümber kaela olema mitu tiiru. Paljugi, mis ei peaks. Väga tore, et tänapäeval on see võimalus, et kõik need lapsed, kes muidu elusalt välja ei saaks, on ikkagi võimalik ilmale aidata.
Kusjuures muid operatsioone peame me ju elementaarseteks, keegi ei arvusta, et mis täisväärtuslik inimene sa ilma pimesoole või neerukivideta oled! :D
Lõpuks ometi ütles keegi selle välja! Minu meelest oli ka rasedus üks õudus kuubis. Jah, laps on tore ja nii, aga ma valiks iga kell 25 tundi sünnitamise 9 kuu raseduse asemel. Sünnitada on okei, aga rase olla, tänan ei! 😀
VastaKustutaMul on arstist sõbranna, kes teeb raseduse jälgimist ja võtab sünnitusi vastu. Tema näiteks ütles, et enamik rasedaid patsiente tegelikult kurdavad, et on ebamugav ja ei jõua ära oodata, et see kõik läbi saaks. Et tegelikult ei meeldi pea kellelegi rase olla. Mul oli väga vabastav seda kuulda :)
KustutaMa ei saanud arstina kommenteerimata jätta, et kõige parem operatsioon on ära jäänud operatsioon. Näiteks apenditsiit ehk pimesoolepõletik ei tähenda tänapäeval alati lõikust, sest lõikus = risk (pluss armkoe ja liidetega seotud potentsiaalsed jamad).
VastaKustutaSama kehtib ka sünnitamise korral: tuhudel on last ettevalmistav roll (st valud ON tegelikult mõttestatud) ning seda on isegi näidatud, et need vastsündinud, kes said sünnituse ajal emaka kokkutõmbeid tunda, oli parem sünnijärgne kohanemine (isegi kui sünnitus lõppes erakorralise keisriga). Mikrofloora ja muu värk lisaks.
Samamoodi epiduraali ja muude ravimite korral: igal ravimil, millel on toime, on ka kõrvaltoime, ning epiduraali puhul on esiteks toime naisele (järsk vererõhu langus on kõige olulisem ja kriitilisem), aga ka lapsele (jällegi - sünnijärgne kohanemine). Olen isiklikult viibinud ühel valve üleandmisel, kus eelmine vahetus pidi sünnitajat ELUSTAMA, sest naine sai epiduraalist eluohtliku vererõhu languse ja südameseiskuse.
See EI tähenda, et plaanilise keisriga sündinud on kõik haiged ja väetid - kindlasti mitte. Aga nn loomulikul sünnitusel on eelised keisri ees. Tänapäeva meditsiin võimaldab õnneks päästa põhimõtteliselt kõik need emad ja lapsed, kes oleks 100 aastat tagasi üsna kindlalt surnud.
Mul endal on kolm korda vedanud: esimene ja kolmas laps sündisid asendites, mis vajab suurel enamusel kordadest erakorralist keisrit ning on seotud loote asfüksiaga. Esimesel sünnitusel tehti lahklihalõige, kui lapse südametoonid hakkasid kaduma, ja sellest õnneks piisas. Kolmas sündis 30 minutiga, aga ilmselt ma esimesel sünnitusel kehvas asendis + 4,2 kg beebit niimoodi välja ei oleks "nuusanud". Teine sünnitus oli suht sündmustevaene, aga tagantjärgi sai teada, et nabanöör oli ümber kaela keritud ja lisaks veel lühike ka.
Ma ei vajanud valuvaigisteid, küll aga juhendamist ja abi, et lapsed ohutult välja saada, nii et ilmselt oleks ka minu karjäär põllu peal sünnitajana jäänud üsna lühikeseks. Tutvusringkonna peale mõeldes kinnitab see üsna hästi kaasaegse sünnitusabi eelset statistikat.
Ehk et tasakaal on oluline. Teatud ühiskondades on probleemiks ülemedikaliseerimine, teisalt aga on äärmiselt tervitatav, et hea arstiabi võimalus on vähemalt siinkirjutajatel olemas.
Mulle anti mõlemad võimalused ja selgitati mõlema plusse ja miinuseid. Arstina sa kindlasti tead, et armiga emakaga sünnitamisel on omad tõsised ohud.
KustutaMul isiklikult on veel see mõjutaja ka, et Oscar sündis maksimaalselt suure peaümbermõõduga, mis ühtlasi tähendab seda, et kui tema vennal samasugune pea on, oleks üsna väike võimalus, et see minu seest loomulikul teel välja mahuks. Ka loomulikul sünnitusel on paraku erinevaid riske, see ei ole kahjuks alati turvaline valik.
Tasakaal on kahtlemata oluline, selles osas olen ma nõus. Aga ma ei ole kindel, mida sa ülemedikaliseerimise all silmas pead? Oma Eesti sõbrannade kogemusest tean, et keisrist taastumine oli üsna piinarikas, sest valu vastu suurt midagi ei antud, Kanadas mul sellist muret näiteks üldse polnud, valu (ja opijärgne pidevalt naasev iiveldus) võeti kohe ära kui see tekkima hakkas.
Sama näiteks vähiraviga. Siin ei piinle keegi lõpus nii nagu ma jällegi paljude Eesti tuttavate pealt tean, antakse vajadusel hobuseannuseid. Kas näiteks see on ülemedikaliseerimine? Minu meelest ei ole, inimlikkus on väga oluline.
Ma täiesti nõustun, et oluline on kaaluda plusse ja miinuseid. Ühe keisriga veel lubatakse loomulikul teel sünnitada, pärast kaht keisrit ei ole enam valikut, sest siis on tõesti vaginaalse sünnitamise puhul emaka rebenemise oht väga suur, st keiser on ab-so-luut-selt ainumõistlik.
KustutaTean isiklikult mitmeid, kes pärast esimest (erakorralist) keisrit on teise ja kolmanda lapse vabatahtlikult vaginaalselt ja ilma probleemideta sünnitanud. Olen ka näinud, milline näeb kõhuõõs välja pärast korduvaid keisrilõikeid. Olen rääkinud naisega, kes oli kogenud vaginaalsel sünnitusel 4. astme (!) rebendeid ning kellel oli ka keisrikogemus, aga kes otsustas kolmanda lapse vaginaalsel teel sünnitada ja isegi ei kõhelnud (mul oli küll tol hetkel wow).
Eks see ongi väga individuaalne. Suure peaümbermõõduga last on kahtlemata raskem sünnitada, aga kui sul ei ole vaginaalse sünnituse kogemust, siis tegelikult sa ei tea, kas oleks probleeme tekkinud või mitte.
Mul oli esimesel sünnitusel lapse peaümbermõõt 95% protsentiili PLUSS lapse käsi oli pea kõrval; beebi kaal oli samuti üle keskmise. Teise ja kolmanda lapse peaümbermõõt oli küll paar mm suurem, aga ikka palju kergemad sünnitused olid, kuigi tegemist oli mõlemal korral 4,2 kg beebidega. Nii et isiklik kogemus suure peaümbermõõdu + suure beebiga on kolm korda olnud.
"Women are three times more likely to die during a cesarean delivery than during a vaginal birth, due mostly to blood clots, infections and complications from anesthesia", according to a 2006 study published in the journal Obstetrics & Gynecology.
Ülemedikaliseerimine on see, kui normaalset füsioloogilist reaktsiooni või sündmuse kulgu mõjutatakse meditsiiniliselt ilma selge tõenduspõhisuseta. Tegemist on kultuurilise nähtusega, st kui oled harjunud seda normaalseks pidama, ei tundu sellel miinuseid olevat.
Ülemedikaliseerimine on näiteks see, kui raseduse lõpus tehakse lapse suuruse mõõtmiseks ultraheli ilma mingisuguste muude näidustusteta. Selle eksimisruum on meeletult suur ning suur laps ei tähenda automaatselt rasket sünnitust. Ka 2,5 kg laps võib sünnitusteedesse kinni jääda.
Ülemedikaliseerimine on valikuline (elective) keisrilõige. NB! Meditsiinilistel näidustustel keiser ei kuulu siia alla.
Ülemedikaliseerimine on automaatne epiduraal. Epiduraal on ääretult vajalik ja aitab teatud olukordades ohutule sünnitusele kaasa, aga selle näidustuseks ei tohiks olla see, et naine saabus sünnitusosakonda.
Ebapiisav valuvaigisti annus ülemedikaliseerimise kartuses ei ole okei. Ma tean, et Eestis antakse vähihaigetele sageli ebapiisavas annuses valuvaigistit (suht veider - kardetakse sõltuvuse tekkimist vähi lõppstaadiumis või?), aga adekvaatne valuravi on ääretult oluline. Samuti on keisrist taastumisel hea, kui naine saab võrdlemisi mugavalt ennast uuesti liigutama hakata (trombiohu vähendamine), mitte ei ole valust kägaras voodis.
Vaginaalsel sünnitusel ja keisril on mõlemal omad ohud. Ma arvan, et 15 aastat tagasi tehtud uuring ei ole ehk kõige õigem asi, mida tänapäeval välja tuua, sellest on praeguseks juba märksa värskemaid uuringuid tehtud.
KustutaUltraheli ei ole lootele kahjulik, minule tehti eelmisel korral kolmandal trimestril ultraheli sellel põhjusel, et kahtlustati, et laps võib olla tuharseisus (mida ta oligi). Tuharseisus vaginaalne sünnitus ei ole kindlasti turvalisem kui ultraheli tegemine. Seda enam, et mul oli ka rasedusdiabeet, millega kaasnevaid ohtusid lapsele sa arstina kindlasti tead.
Muideks, ma ei tea kedagi, kellele oleks epiduraal tehtud lihtsalt sellepärast, et "naine saabus sünnitusosakonda", ma ei tea, mille põhjal sa midagi sellist üldse väidad või kus seda tehakse? Kanadas, USAs ja Eestis kindlasti mitte.
Muide, trombiohu vältimiseks pannakse Kanadas esimeseks 24-tunniks jalgadele kogupikkuses masseerimismasin, mul on sellest kuskil blogis ka pilt (Oscari sünni järel). Minul võeti see tegelikult umbes 18 tundi hiljem ära, eemaldati kateeter, aidati püsti ja siis hakkasin vaikselt liigutama. Tundus kuidagi loogilisem ka ausalt öeldes. Vahetult peale suurt operatsiooni poleks nagunii kohe püsti karanud ja trombi vältimiseks vehkima hakanud. Poleks jaksanudki.
Ma ei tea, mida sa selle all silmas pead, et ilma teaduspõhisuseta üle medikaliseeritakse ja et see on kultuuriline nähtus. Kanada meditsiinisüsteem on kindlasti teaduspõhisem kui Eesti oma, seda tean ma küll kindlalt väita.
Lõppkokkuvõttes taandub aga kõik sellele, et mis valikuid keegi oma kehaga teeb. Minul on hea meel, et mind ei sunnita siin vaginaalselt sünnitama pärast keisrit, ma olen teadlik nii keisri kui tavasünnituse riskidest ja tegin valiku, et kummad riskid võtan. Mul on siin mitmeid sõbrannasid, kes on pärast keisrit vaginaalse sünnituse valinud, mõnel läks see ka õnneks, mõnel mitte. Siin ei ole selget must-valget õiget või valet valikut.
Lõppstaadiumis vähihaigete puhul olen ma mõelnud, et võib-olla ei ole Eestis asi niivõrd selles, et lihtsalt ei taheta anda piisaval hulgal valuravimeid, vaid selles, et võib-olla ei ole haigekassal selle jaoks piisavalt raha? Täiesti hüpoteetiline seisukoht, sest ma tõesti ei tea. Lihtsalt tahaks mingi loogilisema põhjuse olukorrale leida, sest minu tutvusringkonnas on mitmeid inimesi vähki surnud (Eestis) ja ühine nimetaja on kõigi puhul olnud see, et viimaste nädalate/kuude valu oli võrreldav absoluutse agooniaga, mida lähedastel oli väga raske pealt vaadata. Ja ometigi ei võimaldanud meditsiinisüsteem neile piisavas annuses valuvaigisteid. Täiesti ebainimlik.
KustutaKanadas olen ma palliatiivravi osakondades käinud ja mul on mitmeid tuttavaid, kes seal on töötanud. Ja mind rahustab see teadmine kui inimlik ja toetav siinne suhtumine on, et kui minu või mu lähedastega kunagi peaks midagi juhtuma, ei jää keegi looma kombel piinlema. Pluss lisaks on assisteeritud suitsiidi võimalus, mis aitab inimväärsust säilitada kui inimene peaks seda soovima.
Ma näen sinu vastusest, et sa soovid kinnitust oma otsusele, et plaaniline keiser on kõige parem ja ohutum. Ma saan sellest täiesti aru, ma olen ise täpselt samamoodi kallutatud :)
KustutaAga samas aiman, et statistika ja teadusuuringud jäävad sulle veidi kaugeks. Ka täiesti fain, kõik ei ole teadlased.
15 aastat vana uuring selles valdkonnas ei ole aegunud ning tulemusi kinnitavad ka värskemad meta-analüüsid.
Prantsusmaa, Belgia, USA - näited riikidest, kus epiduraal tehakse rohkem kui 80% sünnitajatel. Okei, mitte just igaühele, aga see ei saa olla puhtalt meditsiiniline näidustus.
Lisaks on väga meelevaldne võrrelda ultraheli ja tuharseisus sünnituse riske omavahel, sellel puudub igasugune loogika. Kusjuures Eestis ollakse tuharseisu vaginaalse sünnitamise osas üsna kahtlevad. Lääne-Euroopa heades meditsiinikeskustes aga ei nähta selles üldse probleemi. Seal on muidugi ka vastav kogemus ja personal, mis seda võimaldab.
PCD-d on küll toredad, aga jällegi on märksõnaks ülemedikaliseerumine.
Oleksin tänulik, kui viitaksid artiklile, mis võrdleb Eesti ja Kanada meditsiinisüsteemi lähtumist tõenduspõhisusest. Või üleüldse arenenud riikide omavahelist võrdlust sellel teemal.
Olen tänu töökogemusele tuttav Põhja-Ameerika tervisekindlustussüsteemiga ning julgen seetõttu väita, et tõenduspõhisus annab väga kiiresti raha ees alla. Nii USAs kui Kanadas (aga loomulikult ka teistes arenenud riikides) on ülemedikaliseerumine suur probleem. Vaata Pubmedi, kui sa mind ei usu.
Ma lihtsalt nendin fakte. Ma ei ütle, et keisrilõige on halb või jube ohtlik, aga ei ole mõtet cherry pickida endale meeldivat infot.
Eesti vähihaigete valuravi osas on asi tegelikult piinlikult lihtne. Rahaga ei ole siin pistmist, vaid pigem sellega, et enamus arste teab valuravist üsna vähe ning omab ettekujutust, et opiaadid on hirmsad ravimid, mis tekitavad plaksti raske sõltuvuse. St ollakse isegi liiga ettevaatlikud nendega, mistõttu võivad reaalse vajadusega patsiendid saada suboptimaalset ravi. Sellest teemast on avaldatud ka analüüse ja artikleid.
Aga mille põhjal sa väidad, et ma "soovin kinnitust oma otsusele, et plaaniline keiser on kõige parem ja ohutum"? Vastupidi, ma ütlesin väga selgelt, et mõlemal variandil on omad riskid. Antud juhul on tegemist minu keha ja minu valikuga ja mina valisin keisri.
KustutaSu ülejäänud väidete üle arutlemise üle ei hakka ma aega kulutama, kuna sa juba alustuseks passiiv-agressiivselt torkasid, et "aimad", et mulle statistika ja teadusuuringud "veidi kaugeks jäävad".
Ma saan aru, et teil on siin käimas vähe terav vestlus. Isiklikud otsused on isiklikud otsused. Mulle siiski väga meeldisid siinse arsti kommentaarid. Hea teada, et Eestis on selliseid arste, kes näevad laiemat pilti ja omavad selliseid seisukohti.
KustutaTäitsa teemaväline aga mulle nii meeldivad need majade ja naabruskonna pildid...fännn lausa😀 Kas teil on palju nt Halloweeni kaunistusi naabritel? Nii tore neid vaadata😉
VastaKustutaHalloweeni kaunistused on peaaegu kõikidel majadel, jah. Ma peaks natuke rohkem pildistamisele ja piltide postitamisele rõhku panema, aga viimasel ajal on juba köögist elutuppa kõndimine suur saavutus, ei ole kuskile õue väga jõudnud, hahaa :)
KustutaJa teine asi on see, et ma olen tähele pannud, et ma enam ei saa nii selgelt aru, mis on siin erinev Eestist ja mis ei ole. Ehk millest võiks kirjutada või pilte panna.
Ükspäev mõtlesin prügikastide jada pildistada, aga siis mõtlesin, et äkki on imelik :D Eestis on minu meelest eramajadel igaühel mingi oma leping suvalise prügifirmaga, vähemalt vanasti oli. Näed, ma ei teagi enam, mul saab kohe 9 aastat Kanadas elatud.
Siin on nii, et prügivedu on maamaksu sees ja see on absoluutselt kõikidele linna poolt tagatud. Linna poolt on kõikidele ka täpselt ühesugused prügikastid. Seega kord nädalas on ühel päeval terve piirkonna prügikastid maja juurest tänavale veetud, nii et terve tänava äär on neid täis. See on selline pilt, mis mulle siiani hästi kanadapärane tundub.
Sattusin juhuslikult lugema. Ma ei teagi, miks kirjutan. Võib-olla siin kommenteerinud arstile. Või lihtsalt arvamuste paljususeks.
VastaKustutaMina olen sünnitanud loomulikul teel 3. lapse. Kaks esimest sünnitust olid keisrid. Mu kolmas sünnitus oli pikk, raske, ilus ja lapse jaoks turvaline. Iga hetk sellest oli imeline. Ma ei sea oma keisreid tahaplaanile, need olid vajalikud.
Mul on hea meel, et nii oma keisrid kui oma sünnituse sain toimetatud vähe arenenud riigis nagu Eesti. Ehkki näen, et ka Eesti liigub sinnapoole, et sünnitajal oleks üha vähem valikuvõimalusi ja üha rohkem juhtimist, nii et nii sünnitajad kui arstid hakkavadki kõike seda loomulikuks pidama, aga õnneks liigub aeglaselt. Kui meditsiin aitaks sünnitada nendel, kes ise on selleks valmis ja soovivad, siis oleks vähem neid, keda peaks "sundima" ise sünnitama ja kelle sünnitused suure tõenäoususega vajavadki sekkumist või keisrit. Kollektiivne mälu.
P.S. Kaotasin oma isa vähile. Samuti olin mehe sugulase viimaste nädalate külaline. Nende valuraviga oli kõik korras.
Aga ei olegi õigeid ja valesid vastuseid. Igaüks toimetab nii nagu paremaks peab. Ma ei arvusta neid, kes soovivad ise sünnitada ja ei arvusta neid, kes lõpuks keisriga lõpetavad. Peaasi, et laps turvaliselt välja saab.
KustutaEesti meditsiinisüsteem ei ole kindlasti vähearenenud, küll aga on tase paraku ebaühtlane ja oleneb väga suures osas sellest, millise arsti/spetsialistiga kokku satud.
Mis vähiravisse ja valu ära võtmisesse puutub, siis ma olen nõus selle teise kommenteerijaga, kes ütles, et asi paistab eelkõige selles olema, et "enamik arste teab valuravist üsna vähe ning omab ettekujutust, et..." See võtabki väga hästi kokku selle, miks mõnel patsiendil on hea kogemus ja teisel mitte - nad sattusid ilmselt erineva suhtumise/teadmistega arsti käe alla. Rääkimata sellest, et mitte iga vähki suremine ei tule suurte valudega, on neid, kel pole üldse mingit valuravi vaja.
Aga see, et arstide tase, oskused ja suhtumine suuresti kõikuda võivad, näitabki, et pole ühtlast süsteemi ega järelvalvet, et lähtutaks teaduspõhisusest ning viimastest uuringutest. Endiselt on neid, kes teevad lihtalt nii nagu ise arvavad, et parem saab. Ja võivad sellega puusse panna.
Lihtsalt märgin Eesti ja Kanada erinevust. Minu esimene laps sündis 2019. plaanilise keisriga, kuna oli jalgtuharseisus. Teise lapsega jäin rasedaks 2020. suvel. Rasedust tuvastades oli hilises keskeas ehk nn nõukakooliga arstiga esimesest sünnitusest juttu ja ta poetas, et "nonoh, selle oleks ikka saanud ehk ise ära sünnitada, oleks pidanud proovima". Uhh! Kui oli aeg sünnitusplaani teha, oli mul kolmas günekoloog, täitsa noor veel pealegi. Mina oleksin eelistanud keisrilõiget, aga arst ütles, et üks keisrilõige ei ole põhjendus teiseks ja et tuleb ise sünnitada. Nii läkski, vaielda polnud midagi. Keisrilõikest taastumise kohta ka. Minu esimese lapse keisrilõige oli kell 12.00 päeval ja mõned tunnid hiljem, vist oli kell 16-17 vahel palusid õed mul püsti tulla ja näidata, kas suudan üle palati kõndida. Suutsin. Siis paluti duši alla minna, õde julgestas ukse kõrval, et kui kokku kukkuma peaksin. Valuvaigistitest oli algul paratsetamooliküünal, edasi suukaudne paratsetamool soovi korral. Trombi vastu süstid. Minul ilmselt on hea valutaluvus, sest mulle neli-viis tundi pärast operatsiooni tõusmine ja kõndimine suurt valu ei valmistanud, sirgu ei saanud end ajada, aga muidu polnud hullu midagi. Samuti ei vajanud mulle ette nähtud paratsetamoolitablette. Samas kõrvalvoodi naine, kellele tehti keisrilõige vist u tund enne mind, ei saanud end ettenähtud tundide järel voodist välja, kuigi kaks õde sikutasid ja aitasid. Muudkui hüüdis, et valus ja ei saa jne. Lõpuks ta ikka kuidagi jalule saadi. Nii et igatahes on meil siin Eestis teised kombed. :)
VastaKustutaMul oli keisrijärgselt peaaegu õhtuni välja see probleem, et kohe kui end natuke rohkem liigutasin (nt võtsin midagi voodi kõrval olevalt laualt või sättisin end paremasse asendisse), tuli meeletu iiveldus. Õnneks oli esimesel päeval kanüül veel sees ja kohe anti selle kaudu iiveldusevastast rohtu, mis hetkega mõjus ja järgmised paar tundi olid jälle mõnusad.
KustutaSellele vastukaaluks võin tuua Eestis läbitud mandlioperatsiooni, millest taastumine oli ikka väga valus, mingeid valuvaigisteid ei antud. Narkoosijärgselt oli mitu tundi iiveldus ja selle vastu ka midagi ei antud. See üle värskete kurguhaavade korduv oksendamine on vist mu senise elu kõige valusam kogemus üldse. Ma ei näe ühtegi loogilist põhjust, miks peaks laskma patsiendil niimoodi piinelda kui kõikvõimalikud medikamendid on ju ometigi olemas?!
Keisrijärgsetel päevadel küsiti mult iga mõne tunni tagant, et kui palju on valu kümnepallisüsteemis ja kui üle kahe-kolme läks, anti rohtu. Koju saades anti kahte sorti valuvaigistid kaasa, tugevamast loobusin vist juba järgmisel päeval, ei tundnud, et vaja oleks. Teine oligi vist mingi paratsetamool, aga natuke tugevam kui käsimüügi oma, seda võtsin paar päeva veel edasi. Edasi jäi selline loomulik valu veel, et aevastada ja köhida väga ei saanud, kõndida tuli rahulikult ja ettevaatlikult.
Aga kui ma peaks valima, kas teha Kanadas kümme keisrit või Eestis üks mandlilõikus, siis seda mandlilõikuse piina poleks ma enam elu sees nõus kannatama :)