Teine keiser

Meil väga vedas, et keegi ei jäänud enne opipäeva haigeks, sest vastasel korral oleksin ma ikka veel rase! Ja ma pean tunnistama, et keisrist taastumine on olnud oluliselt kergem kui raseduse viimane kuu.

Seekord oli lõpp kuidagi eriti ebamugav. Igasugu füüsilised vaevused, mida miski muu kui lapse sünd ei saanud leevendada ning sellest tulenev stress ja pinge - selline lõksus olemise tunne. Lisaks suurenenud emotsionaalsus, mis esimese raseduse puhul alles pärast Oscari sündi välja lõi. Kõik asjad läksid kõvasti rohkem korda kui asi seda väärt oli ja iga vähegi ilusam hetk ajas nutma. Minusuguse paduratsionaalse inimese jaoks on väga imelik end sellisest seisundist leida.

Arutasime siis kirurgiga olukorda, sest ta oli mulle seekord keisriks kaks erinevat kuupäeva andnud. Igal kirurgil on omad opisaali päevad ja kuidagi mängis niimoodi välja, et üks kuupäev oli justkui nõks liiga varane ja teine nõks liiga hiline. Vahel panevad nad patsiente üksteise päevadele ka, aga see sõltub jälle sellest, kas vaba "auk" klapib kirurgi ülejäänud graafikuga (nt Oscari võttis ta välja kellegi teise päeval, mind pandi lihtsalt ülejäänud patsientide ette).

Seekord ei klappinud ükski vahepealne aeg, seega jäid ainult need, mis esialgu paika sai pandud. Mõlemaks kuupäevaks oli laps kenasti ammu ajaline, aga selge see, et mida kauem teda sees hoida, seda turvalisem. Peamine oht oli, et tal võib varem välja tulles kopsus veidi vedelikku olla ja peab esimeseks elupäevaks intensiivi minema. Samas on mitmel mu sõbrannal seda juhtunud isegi üle tähtaja läinud loomulike sünnituste puhul. Kaugema kuupäeva probleem oli selles, et eeldas poolteist nädalat pikemat ootamist, mis minu seekordse täbara kohanemisvõime juures valgusaastate kaugusel tundus. 

Jäi siis esimene. Minu jaoks rõõmusõnumina, kirurgi jaoks natuke raske südamega.

Ma lihtsalt ei saa üle kui meeldiv on siinne meditsiinipersonal. Nagu ka eelmine kord, oli mul algusest lõpuni tunne nagu oleksin pigem spaas - ainult see vulisev taustamuusika oli puudu. Iga väiksemgi liigutus seletati rahulikult lahti, vahele visati nalja, seljasüsti tegemise ajaks kaeti mind soojenduskapist toodud tekkidega, sest opisaal on teatavasti jahe. 

Kuna Matt kõiki neid arste tunneb, aasiti teda lõputult, et kas ikka viskab pildi taskusse või mitte (ei visanud, hahaa). Anestesioloog oli hästi muhe, rääkis kogu ootamise aja meile oma viimase Euroopa reisi muljeid. 

Aga muus osas oli täiesti teistmoodi kogemus kui esimesel korral. Toona ei tundnud ma absoluutselt midagi. Isegi mitte seda tuimestavat süsti, mis enne seljasüsti tegemist tehakse. Sealt edasi oli rinnust altpoolt täielik vaikus, nad ütlesid küll, et nüüd peaksid tundma survet ja nüüd lükkab keegi täie jõuga sulle ülakõhule - mul oli endiselt täiesti null!

Normaalne on tegelikult see, et valu ei tunne, aga liigutusi, lükkamist, survet jne peaks tundma. Seekord sain siis selle tavalise kogemuse, kus tundsingi, aga imelikult kombel ei olnud see üldse ebameeldiv. Äkki antakse mingit rohtu, mis olemise toredaks teeb? Ma ei tea!

Aga asja juurde - peamine mure oli, et äkki on laps veel liiga väike ja võib-olla on endiselt vedelik kopsus. Jõuti siis lõpuks lapseni ja saate aru, laps ei mahu välja! Kõik pinnad lõigati veidi pikemalt lahti ja ikka ei saadud teda välja. Lõpuks võeti vaakum appi (sellega otseselt ei tõmmata, lihtsalt annab parema haarde muidu nii libedale beebile). Lõpuks oli pea väljas ja ta hakkas kohe täiest kõrist röökima, kuigi keha polnud veel sündinud. Kõik naersid, et no kopsude pärast me siin nüüd küll muretsema ei pea.

Oscari väikevend sündis täpselt nädal aega varem kui Ossu ja oli temast seejuures raskem! 3865g ja 53 cm. Pea ümbermõõt 38 cm. Täpselt tähtajal (ehk kaks nädalat hiljem) sündinud beebidel on see number keskmiseks peaümbermõõduks ühe kuu vanuselt!

Hiljem ütles arst, et minu puhul läks hästi, et keisri valisin, sest see laps poleks nädalaid hiljem sündima hakates elu sees minu seest loomulikul teel välja mahtunud. 

Aga siin ta nüüd on ja et korraga liiga pikaks ei läheks, muljetan järgmine kord edasi.