15 jaanuar, 2022

Privaatsusvajadus

Matt'i parimal sõbral on kombeks mulle aegajalt keset päeva tunniks-paariks külla tulla. Helistab kaks minutit ette, et sattus naabruskonda, on juba kõrvaltänavas ja "oled sa kodus"? Noh, enamasti olen, sest ma töötan kodust ja praegu selle ühekuuse titega nagunii pikalt väljas ei rända. Aga mul on mingi kamm ootamatute külalistega. Asi ei ole üldse selles sõbras. Ta on väga tore, temaga saab nalja ja ta on väga abivalmis inimene. Tema kodus on alati kõik oodatud, kellaajast sõltumata ja etteteatamist eeldamata. 

Aga mina olen teistsugune. Alati lihtsalt ei ole hea aeg. Näiteks olen hommik otsa asju ajanud, poes käinud, koju jõudes tööd teinud ja siis on korraga tund aega vabadust enne kui pean Oscarile lasteaeda järele minema. Olen end mõttes juba kohvitassiga diivanile sättinud, mõne hea seriaali käima pannud... ja siis ta helistab: "Hei, oled sa kodus, ma kohe jõuan!"

Noh... olen... ja mul pole kiire... aga ma tahaks lihtsalt niisama olla. 

Täna olin toidupoes kui ta helistas. Ütles, et nagunii oli vaja vetsu ka minna, anna uksekood, ma olen juba kohal. 

Nii ebamugav olukord! Ma ei taha, et tal meie kood oleks. Järgmine kord kui ma telefoni vastu ei võta, aga näiteks olen kodus, astuks ta lihtsalt uksest sisse. Ja kui mind pole, siis seda enam, sest vetsu on inimesel ikka asja.

Ma ei taha iga kord kodust lahkudes läbi mõelda, et midagi privaatset laokile ei jääks. Ma ei taha duši alt tulles kedagi eest leida. Või beebiga lõunauinakut tehes kuulda, kuidas keegi toas ringi kõnnib, kuigi tean, et Matt on tööl. Ja mul on vaja vähemalt nii palju privaatsust, et kui tõesti tahan parajasti üksi olla, siis lihtsalt ei võtagi telefoni vastu ja olengi üksi.

Jäin mõtlema, et äkki ma olen ise imelik oma privaatsusvajadusega? Ja Matt ütles, et mitmetel teistel inimestel ju ka meie kood. Aga see on teistmoodi. Mitte keegi neist ei astuks lambist sisse, sest neil oli vaja. Nad tulevad siis kui on ette kokku lepitud või kui meie oleme palunud tulla.

Asi lahenes nii, et mina koodi ei andnud ning tundsin end täieliku nõmekana. Tema helistas Mattile ja Matt andis, "sest ta oli juba ukse taga ja tahtis vetsu". No ongi tobe olukord, kuidas sa ütled ei? Hiljem võtsin end kokku ja rääkisin sõbraga asjad selgeks. Ütlesin, et mulle tekitab ebamugavust teadmine, et keegi võib minu koju igal hetkel sisse astuda. Isegi kui mind ennast seal pole. Ja eriti kui olen. Tema ütles, et see on okei ja et mina olen tema koju endiselt iga kell oodatud (mitte et ma sinna kunagi vähema kui paaripäevase etteteatamisega läinud oleks või tulevikus läheks). 

Ebamugav on endiselt. Kas ma olen imelik? Kui paljudel inimestel on teie koju täiesti vaba sissepääs?

31 kommentaari:

  1. mu koju pmst kõigil tuttavatel, sest kuna meist on peaaegu alati keegi kodus ja ärkvel, siis ei ole nagu põhjust välisust lukus hoida. Aga nad helistavad või meilivad ette, vbla kunagi on mingi harv erand olnud, kus keegi koputab aknale, aga üldiselt võtavad ikka ühendust. Eks nad on meie imelike magamisrütmidega kursis ka. Kui inimesel on eesmärk minu või A.-ga kokku saada, siis on tal mõistlik kõigepealt kontrollida, kas õige inimene on üldse ärkvel.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mind hakkas nüüd huvitama, mis huvitavad magamisrütmid teil on? :)

      Kustuta
  2. Minu koju on vaba sissepääs naabrinaisel ja samamoodi minul tema koju. Sellele vaatamata, ei saja teineteisele ootamatult sisse. Helistame ette ja küsime, oled kodus - sobib tulla (isegi kui on vaja suhkrut, kaneeli vms "laenata") vms. Vahel on vaja kui oled kodust ära, et lilli kastaks, midagi toimetaks kui juhtub jms. Mina omakorda hoian naabrite koera - naabrite kodus, st lasen sisse-välja, käin jalutamas, toidan ja muud jutud.
    Mul on lisaks sellele ema koju vaba sissepääs, kuid ka seal käin ette helistades. Vaatamata sellele, et mul on võti ja võin igal ajal minna.
    Kodu on minu jaoks isiklik eraklik koht, kus hordide kaupa inimesi läbi ei käi. Mul tõenäoliselt miski "kiiks", kuid võõraid majja ei lase ja ei kutsu ka. Rääkimata uksekoodi andmisest, isegi kui päris võõras ei ole.
    Lapsepõlvest mäletan, et luud ukse ees oli märgiks, kui kedagi kodus ei olnud. Ent ka siis koputati või lepiti eelnevalt kokku külastamisaeg. Mul vanaemal oli nädalavahetusel teejoomise pärastlõunad, kas siis käis ise külas või käidi tal külas. Õige ammusel ajal (st enne sõda) olid selleks puhuks lausa kutsed!!! Vaatamata sellele, et tegemist oli sõpruskonnaga :) Peen värk, eks see oli aeg kui peenemad kombed hakkasid kodumaal levima ;)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on lapsehoidja see, kes kastab lilli ja teeb asju kui me ära oleme. Aga tema ei sajaks elu sees niimoodi täiesti ootamatult sisse, lihtsalt koodi olemasolu ära kasutades.

      Kustuta
  3. Oma kodu võtmeid kellelegi andnud pole, on tagavara võtmekimp mille anname kasutamiseks nt siis kui läheme paariks päevaks ära ja keegi käib vahepeal kasse toitmas. Ja pärast võtame oma võtmed tagasi. Ootamatult uksest sisse sadajad mulle ei meeldi. Just selsamal põhjusel, et mul on väga vähe hetki, mil saan olla "üksi ja niisama" ehk siis needsamad hetked kui ei ole vaja midagi konkreetset teha vaid saabki nt kalanäoga vaikses toas diivanil istuda ilma, et kellelegi midagi vaja oleks. Võimalik, et mu privaatsusevajadus on suur või olen ebasotsiaalne aga alati ei taha vastu võtta ka tegelikult oodatud külalisi. On sellised "can`t people today" hetked...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ja siis see ka, et täiesti üksi kodus olles näen ma vahel palju rääbakam välja kui end külalistele näidata tahaksin.

      Kustuta
  4. Anonüümne15/1/22 09:59

    Kuna meil on hetkel maja, kus pidevalt keegi ei ela sees, aga kõik käivad kui tahtmine tekib siis kõik lapsed ja nende kaaslased saavad ise tulla ja minna, kuna tagavara võtmete asukoht on kindlaks lepitud. Vahel käivad sõbrad suvitamas- helistavad ja saavad võtmed võtta. Kuna olen ise kõik vabad hetked maal, siis uks pole suletud- tavaliselt keegi ette ei helista kui on vaja läbi astuda- kes tahab vetsu, kes tahab endale lõunat teha või rahulikult närve puhata ja magada- ikka saab :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sellise natuke ühiskasutatava maja puhul ma lausa eeldaks, et suvalisel hetkel võib keegi tulla. Aga päris kodus tahaks seda, et kui ma telefonile ei vasta, sest ei viitsi parajasti suhelda, siis ei astu kaks minutit hiljem keegi uksest sisse oma koodiga, sest tahtis vetsu minna. Õudselt tüütu.

      Kustuta
  5. Mu mehel on paar Vene sõpra, kes võivad suvalisel hetkel värava taga olla, olen seda võtnud kui kultuurilist erinevust. Aga niimoodi möödaminnes ei jää nad kunagi kauemaks kui kümneks minutiks ja nad ei tuleks selle pealegi, et tuppa tahta, kui meid kodus pole. See viimane osa on ikka väga wtf minu jaoks, täiskasvanud inimene, seda enam, et mitte lõpurase v haige, saa oma põie planeerimisega minuta hakkama. Aga meil siin Tallinnas on muidugi hulgim avalikke välikäimlaid ka, mina lõpurasedana sättisin oma 10 km jalutuskäigud teadlikult nii, et need jäid tee peale. 😁

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vot, see on tegelikult teine asi veel, et need ootamatud külaskäigud on alati vähemalt tund aega korraga, vahel kauem. Kümme minutit elaks ma kenasti üle. Aga avalikke tualette on meil siin kah iga nurga peal, niisama ringi sõites kindlasti lühema distantsi kaugusel kui meie maja (me elame eramajade bloki kõige kaugemas otsas, tükk aega tuleb tiirutada, enne kui kohal).

      Kustuta
  6. Oooh, ära parem räägi, ma olen täpselt samasugune privaatsusevajaja ja mõistan täiega. Elasin mitu aastat sellist elu, et naaber või naabri lapsed astusid üsna igapäevaselt eelnevalt kokku leppimata läbi või tulid külla. (Ja mul on kodukontor... töötamist ka mõjutas) Ei taha meenutadagi. Ise olen ka sellise kasvatusega, et kodu on privaatne koht ja külaskäigud lepitakse eelnevalt kokku. Korduvalt oligi neid hetki, et tulen duši alt ja näen, et külalised. Ja tegu oli korteri, mitte majaga, kus vannituba ja magamistuba oleks kusagil mõnusalt eraldi. Proovisin ikka seletada ka oma vaatenurka aga ju siis mitte piisavalt konkreetselt. Siiamaani tekib ärevustunne ootamatutele koputustele ja üksiolemise võimaluse puudumusele mõeldes. Mulle jäi üldse kuidagi selline halb tunne koguaeg sisse, nagu mina oleks see veider ja kuri oma privaatsusvajadusega, sest kui ikka oli jube kiire, siis saatsin lapsed lõpuks viimases otsas ukse pealt tagasi ka.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei võta isegi telefoni vastu kui ei tea, kes helistab. Siia kolides tundus õudselt harjumatu, et siin kõneposti kasutatakse, ei seadistanud seda tükk aega endale äragi, aga nüüd ei kujuta teisiti üldse ette. Nii hea kui saab teada, et kes ja mis asjus helistas, kõigile pole vajagi tagasi helistada (mingid "teil on homme juuksuriaeg kell kolm").

      Kustuta
  7. Mitte kellelgi pole võtit ja isegi vanemate juurde minnes hoiatan neid ette.
    Aga tuttav asi.Kui mul oli imik, siis mu ämm tavatses niimoodi hoiatamata külla tulla. Ja ta ei tulnud istuma, vaid hakkas koristama või aias toimetama. Juriidiliselt kuulus maja talle ja ta tahtis vaid aidata, aga... See häiris ja pani tundma laisa ja lohakana. Asi sai selgeks räägitud.
    Täna ma ilmselt rõõmustaks, kui keegi tuleks mu kodu koristama :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Õhh, tüütu. Mulle üldse ei meeldiks kui keegi minu asjade keskel midagi teeks. Õnneks mulle meeldib koristada, ainult pliiti ei meeldi rasvast puhastada. Kui keegi aegajalt sisse astuks, et see minu eest ära teha ja siis kohe ära minna, siis seda ma vist isegi tolereeriks :D

      Kustuta
  8. Enamasti ma ei tee ust lahti kui keegi ette helistamata ukse taga. Nii siin kui Eestis on ettehoiatamiseks telefon. Äärmiselt tüütu oleks kui keegi ütleb vaid paar minutit ette. Äkki ma parasjagu müran kaasaga või mängin arvutil ja pean pooleli jätma🙄 Ülikooli ajal sai ühikatuppa suvaliselt sisse sadada aga see oli ka teine aeg. Ma ei tea, äkki teil BC's teised kombed aga Ontarios pole küll sihukest teleseriaalide kommet lihtsalt koputada ja sisse astuda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ei ole siingi üldse teised kombed, aga nad elasid Mattiga terve lapsepõlve sünnist saadik kõrvuti majades ja on eluaeg etteteatamata üksteise poole sisse astunud. Kui minu parim sõbranna minutilise etteteatamisega külla tuleks, siis mind ei häiriks üldse nii palju kui see, et tuleb Matti sõber ja Matti ennast pole koduski. Ja noh, minu sõbranna ikka teatakse rohkem ette ka. Ja ei nõuaks uksekoodi kui meist kumbagi kodus pole.

      Kustuta
    2. Sellise nurga alt ma mõistan: lapsepõlve sõbrale võin piinlikkust tundmata porgandpaljalt vastu minna, aga mitte kaasa lapsepõlve sõbrannale :P

      Kustuta
  9. No ma ei tea... ma arvasin et kas see on tõesti Kanada teema sest analoogset asja juhtub siin pidevalt. Eestis mitte mingil juhul polnud sellist teemat. Alguses ehmatasin ikka korduvalt kui ootamatult uks lahti lendas ja mehe vennanaise vanemad/õde/õelaps/sõbranna/õe ex-mees jm tegelased sisse sadasid küll üksinda, küll mitmekesi. Oma perekonna liikmed, ma saan aru. Aga mingit ettehelistamist polnud, nende jaoks elementaarne, ebaviisakas ammugi mitte. Ebamugav ei olnud, aga veider lihtsalt kuna siis tuli selline sund nagu peale et peaks ülesse minema, seltsiv ja sotsiaalne olema kuigi tahaks vaid omapäi olla, mitte rääkida ja seriaale vaadata. Nüüdseks olen ära harjunud ja kui tahan omaette olla siis vot ütlengi et ma lähen vaatan paar episoodi ja siis tulen tagasi. Pole probleemi!
    Arvestades Sinu olukorda siis ma ei teagi... ilmselt käiks närvidele selline pidev enese küllakutsumine, ükskõik mis eesmärgil. Ahh, elame ja laseme teistel ka elada :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ekstraverdid ja introverdid, eksole. See meie sõber on puhas ekstravert, väga sotsiaalne, kõigele avatud. Kuna ta enda kodu ust ei lukusta isegi siis kui ära läheb ja isegi mitte ööseks, siis ta lihtsalt ei saa üldse aru, mis probleem inimestel külaskäikudega olla võiks. Suhelda on ju tore!

      Mulle ka meeldib suhelda, aga mitte niimoodi ootamatult.

      Kustuta
  10. Elame mehe vanematega paarismajas ja üksteise “poolele” on pääs ikka olemas - ikka juhtub, et on vaja midagi korraldada või aidata kui teisi kodus ei ole. Sellega see aga piirdub. Ilma teatamata ei lähe keegi “külla” ka siis kui pererahvas kodus on. Kõigi teiste inimestega oleks selline asi mõeldamatu.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Minu meelest on ka niimoodi loogiline.

      Kustuta
  11. Nii huvitav teema taas! Ma vist pean end kokku võtma ja oma mõtted pikemalt oma blogis lahti kirjutama, et sinu oma mitte liigselt risustada, sest mu mõtted jooksid veel mitmes suunas harali. Mulle ka ei meeldiks lihtsalt meie koju sisse vajuvad inimesed. Isegi mitte naabrilapsed. Samas meie kodu võtmed olid aastaid ka mu elukaaslase eksil teatud põhjustel. Võta siis kinni, kui suur see minu privaatsusevajadus on. Samas mulle ei meeldi näiteks saada ootamatult videokõnesid üldse, aga ajaga olen hakanud seda aina rohkem ise tegema. Küll vaid emale, kel on alati hea meel lapselapsi näha ja vahel nt sünnipäevadel. Mind ennast aga segab, kui väikeste laste vanemana keegi ootamatult sisse helistab. Ma ise nt ei helista pea kunagi kellegi hilisõhtul ega ka mitte lihtsalt õhtul, kui tean, et peres on väikesed lapsed. Ainult eelneval kirjalikul kokkuleppel.

    Millele ma aga mõtlema hakkasin, on ka kehaline privaatsus, sest kahtlustan, et need asjad on omavahel seotud. Kes kui paljalt ringi käib. Aga sellest siis ehk oma blogis, kui mul vaba hetk tekib enne, kui ära unustan ja taas südaöö pole.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Muide, kunagi ammu juhtus mul Eestis korterit üürides nii, et ajaviiteks korterite müügikuulutusi sirvides leidsin sealt omaenda üürikorteri, selle, kus parajasti ise sees elasin. Omanik polnud mulle poole sõnagagi maininud, et ta selle müüki on pannud ja kõige kummalisem - müügipiltidel olid MINU ISIKLIKUD ASJAD! Seda, et omanik on minu äraolekul salaja sees käinud ja pilte teinud kuulutuse jaoks, ma muidugi samuti ei teadnud. Aga kuna käisin 9-17 tööl ja seda ta teadis, astus lihtsalt sel ajal läbi, mil oli põhjust eeldada, et mind kodus ei ole.

      Kui talle meili saatsin, et "vabandage proua, what the fuck?", siis ta ütles lohutuseks, et mul polevat millegi üle muretseda, sest mul olevat kõik väga kenasti puhas ja korras olnud. Mul ongi alati kõik kenasti korras, aga see ei tähenda, et inimesed võivad salaja minu koju sisse astuda. Antud juhul siis konkreetselt ikka täitsa salaja ja täitsa võõras inimene. Võib-olla mul sealt ongi see trauma?

      Igatahes kolisin nädalaga välja ja nõudsin tagatisraha ka tagasi (ta püüdis midagi kobiseda, et etteteatamisaeg on kuu aeg ja bla bla blaa, aga ma omalt poolt viitasin sellele punktile lepingus, kus omanik peab külastused vähemalt 24h ette kokku leppima, mitte ilma küsimata minu asjade keskele pildistama tulema).

      Kustuta
    2. Vau! Meil läksid ka ühe üürileandjaga suhted sassi, kui ta oli parasjagu Rootsis käimas ja tal oli midagi korterist vï ïgemini keldrist vaja. Ma pakkusin, et ta võib ju keldir käia ära ka siis, kui mind pole kodus, aga ta tõlgendas seda kuidagi nii, et oli kõik kuni külmkapini korteris sees läbi otsinud. TUnnistan ausalt, kodu oli tol hetkel hästi sassis isegi minu kohta, aga tema sai lausa šoki ja kujutas endale külmikus hallitust ette. Siis me ka rääkisime seadustest veidi, aga oli mis oli.

      Kustuta
    3. Ebameeldiv on, jah, kui keegi niimoodi su privaatsusesse tungib. Kusjuures ma ise tunneks end väga ebamugavalt kui peaksin kellegi kodust tema äraolekul läbi astuma. Ei kujuta ette, et seda ise vabatahtlikult teeks, ilma, et koduomanik paluks.

      Kustuta
  12. Anonüümne20/1/22 16:54

    Mul vanemad ei tea isegi mu korteri numbrit. Saame hästi läbi ja suhtleme pea igapäevaselt, aga nad ainult korra minu juures käinud ja rohkemaks pole vajadust olnud. Teeme ikka nalja, et kui peaksin ära surema, siis küll notar neile selle numbri ütleb. Ühel inimesel on mu korterivõti, juhuks kui enda oma ära kaob või mingi avarii juhtub. Mitte keegi ei saa niisama minu juurde sisse hüpata.

    Tundub lihtsalt enesestmõistetavana, et minu kodu on ainult minu kindlus. Lapsepõlvest piisavalt traumat, sest telefoni ei olnud ning sugulased käisidki külas nii, et tulid ukse taha millal aga ise tahtsid. Nii et nüüd on see minu jaoks väga kindel reegel, et kõik külaskäigud lepitakse paar päeva varem ette. Teistele külla minnes teen ise samamoodi. Aga ma olen üsna hardcore introvert ka, nii et minu jaoks ei ole selles midagi imelikku. Igal inimesel on oma piirid ja kui neid ei austata, siis see on probleem, millest peabki rääkima.

    VastaKustuta
  13. Anonüümne29/1/22 19:25

    Wee... Mitte kellelgi ei ole vabadusg meie koju niimoodi sisse astuda.�� Kui mul ema elaks siin, siis ma arvan et vaid temal oleks selline vabadus. Pealegi pieo mul siin ühtegi sellist inimest keda niimoodi usaldaks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Anonüümne29/1/22 19:25

      Appi, palju vigu tuli sisse ��

      Kustuta
    2. Ma ei tahaks isegi, et ema täiesti lambist ja ilma eelnevalt kokku leppimata sisse astuks.

      Kustuta
  14. Mõistan täiesti.
    Ainult mu vanematel on mu kodu võti, aga see on erandolukorraks, rohkem minu enda jaoks nende kodus. Kui nad vahest väga harva külla satuvad (muidugi mitte etteteatamata), siis ei tule nad kunagi selle võtmega, see jääb neil koju.
    Minu jaoks poleks üldse okei, kui mu elukaaslase sõbrad, veel imelikum kui üks ja sama tihti just (ka) siis külla satuks, kui mu meest kodus pole, et mis mõttes?! Samas tal käis viimase kümne aasta jooksul oma kodus vähem külalisi, kui mul aasta jooksul, ja mul käib ikka väga harva keegi külas, nii et õnneks pole probleemi 🙂 Samas muidu oskame sotsiaalsed ka olla ja muuhulgas sõpradega kohtuda 🙂

    VastaKustuta