Ma olen siin läbi aastate püüdnud oma lapsele/lastele eesti keeles laulda, aga väga keeruliseks läheb kui teksti süveneda. Karumõmmi lugu oli esimene, sest Matt küsis tõlget ja selle käigus avastasin ka ise ehmatusega, et juba teises salmis keegi nutab, rääkimata sellest, et nuttev mõmm kohe rumalaks tituleeritakse või sellest, et väike mõmmik üksi koju nutma jäetakse, samas kui täiskasvanud rahus marjule lähevad.
Järgmiseks tuli Rongisõit. Jällegi selgus, et õnnetus ei hüüa tulles (vanasõnad ei ole meil just palju helgemad kui lastelaulud) ning polegi vaja üldse kaua oodata, et lõbus reisiseltskond avariisse satuks ja kraavis läbisegi upakil oleks. Õnneliku lõpuga ei hakanud keegi vaeva nägema, jäigi lihtsalt nii, et reis tuksis, ei saanud Karjakülla ega Marjakülla.
Mõnes mõttes hea kui juba lapsest saadik ootused madalad hoitakse. Ma olen ise viimasel ajal mitme asjaga "eelda halvimat" tehnikat kasutanud ning tänu sellele rõõmsalt üllatunud kui ei lähegi nii sitasti.
Kunagi kui samal teemal kirjutasin, mainis Pille, et tema laulis oma lastele kogu aeg Viisust ja Õlekõrrest, kuni ükskord jäi mõtlema, et... oota, seal saavad ju lõpus KÕIK tegelased surma?! Üks astutakse pooleks, kaks upuvad ära, kolmas plahvatab. Vsjoo. Ongi laul läbi.
Eile hakkasin Oliverile lambist Hanepoegade lugu ümisema. Alguses tuli viis, siis meenusid sõnad ka. Peab tõdema, et võrreldes eelmise kolme näitega on siin seisud paremad. See laul ainult algab depressiivselt - vaesed hanepojad laudas nukrutsemas, õue ei saa, sest paljajalu on lume peal halb. Vähemalt ei laskuta detailidesse, et kas nad on lisaks muule ka orvud ja oma vanemad kuskil rongiõnnetuses või silla ületamise aktsioonis kaotanud või miks nad seal omapäi nukrutsevad ja mis põhjusel neil jalavarje pole? Küll aga peab nende olukord päris kaugele räbal paistma, et suvalisel mööduval kingsepal neist kahju hakkab.
Vähemalt on sellel laulul õnnelik lõpp. Aga jah, kohe kui selle õnnelikuma osani jõutakse, tõmmataksegi otsad kokku, edasi pole enam millestki pajatada, kannatused said ju juba läbi.
Matt näiteks laulab Oscarile tihtipeale Põdra maja. Minu juurest jäi vist külge, sest üksvahe leelotasin seda pidevalt. Küll aga kahtlustan, et ta ei ole siiani vaevunud sõnu tõlkima. Sest ka selles loos on väike tapatalgu noot sees - jahimees kuri ja jänes kõigest väest jooksmas, suvalise maja juurest pääsemist ning elulootust otsides.
Ma juba ei usalda isegi neid laule, mis pealtnäha lõbusad on, sest kui ikka hiir hüppab ja kass kargab, siis kas võib üldse loota, et nad seal rõõmsalt ühiselt tantsu vihuvad? Või hüppab see hiir kassi eest ära, samas kui kass elu eest kareldes oma klassikalist kassielu elab ja hiirt ära süüa püüab, samas kui vana karu taustaks trummi lööb? Ja mida see tähendab, et "lõi trummi lõhki - sai vaevast lahti". Mis vaevast?
Ma laulan igal õhtul oma 4a poisile "Hiiretips läks putru keetma" ja "Muti-onu pidu". Need ei ole nii sünged. Tal need endal ka sõnad peas ja laulab vahel hoopis mulle. 🙂
VastaKustutaLisaks on veel "Mu koduke on tilluke" ja see laul, mis algab "juba linnukesed väljas laulavad."
Proovi neid, ehk läheb helgemaks. 😀
Ma miskipärast laulan ISEENDALE viimasel ajal seda hiiretipsu laulu. :D Ei teagi, kust see tuli.
KustutaSee hiiretipsu laul häälestab lapsevanemat ajaks, mil tuleb hakata lapsele tahket toitu andma :p
Kustuta"Võttis kulbiks käpaküüne" iiiuuuuu! Kuidas ei ole sünge? Hahahhaaaaa :D
KustutaEllujäämisoskused ja kohanemine. Kui lapsukesed kulbi ära näppavad, et sellega kaevandust ja lifti mängida, siis segad puupulga... või millegi muuga.
KustutaMina olen asendanud Mõmmi unelaulus "rumal" sõnaga "armas" ja nutmise lihtsalt laulmisega, meile sobib :D Lisaks on lemmikud olnud sarnaselt eelnevale kommenteerijale hiiretipsu laul ja Mutionu pidu ning Jaan Tätte "Ojalaul" (eriti koos vuliseva oja muusikavideoga, neid on üllatavalt mitmeid)
VastaKustutaMul on täpselt samad asendused!
KustutaKivil istub väike konn algab üks laul, kus keegi surma ei saa, aga kurg jääb ikka tühja kõhuga. Natuke parem siiski :) Mulle meeldis Kiisu läks kõndima laul ka. Aga jah, päris palju on kurva sisuga laule.
VastaKustutaJällegi - kui süvenema hakata on ikka natuke kurb küll. Kivil istub konn, mõtiskleb, et miks ta üksi on, kurg sööb ta peaaegu ära, aga napilt pääseb. Sel ajal kui kõiki neid lastelaule loodi, olid vist ikka nii kurvad ajad, et see peegeldus loomingus ka.
KustutaMa ei tea, ma näen neid laule natuke teises valguses. Põdra maja -põder annab jänesele varjupaika, kuigi jahimees on ju talle endale ka ohtlik, laulu sõnum on vaprus ja lahkus. Karumõmmi unelaul - mesilane coachib last ja õpetab teda ise lahendusi leidma ja kasutama. No rongijuhilaul on muidugi hoiatuslaul "ära maga roolis". Viisk, põis ja õlekõrs... Mjaa. See manitseb õigel ajal head haridust omandama, sest kui need kolm oleks koolis käinud ja tugevusarvutusi õppinud, siis oleks nad ju ellu jäänud.
VastaKustutaAga no mutionu pidu on puhta lustilaul.
See ka tõsi muidugi! Aga saaks ju ka vähem süngelt seda kõike edasi anda.
KustutaMulle meeldis see tugevusarvutuste teooria :D
Kõige uinutavama tooniga unelaul on "ära tuul tubaje tule", mis, kui mõelda, räägib kehvast ehituskvaliteedist ja servapidi vihjab ka kasinale toidulauale.
VastaKustutaNovot, seda pole ma kuulnudki varem!
KustutaLoe "Mutionu pidu" originaalsõnasid:), otsinguga leiad ehk üles ja nende sõnadega laulis ka Priit Võigemast paari aastatagusel Ühislaulmisel...
VastaKustutaKusjuures mutionu sõnad pole mul endal millegipärast pähe jäänud, nii et seda ma niimoodi automaatse valikuna kodus ei laula.
KustutaMe oleme abikaasaga viimase aasta olnud Kullafondi lastelaulude kuulajad ja mõtleme ka, et mis kur...i laule ikka lastele tehti. Kohe kui lugeda ei oska, saad tukast sugeda ja ausalt igas laulus on mingi kahtlane sõnum. Mulle need tänapäeva hüperenergilised laulud ja multad ka ei meeldi, aga no jube, et need laulud on siis laste läbi aegade kullafond😒
VastaKustutaÕige, tukast sugeda sai ju ka! See oli mul täitsa meelest ära läinud.
KustutaSee on ajalugu ja kunagise ajastu märk. Kui sa vaatad ERR'i arhiivist vanu lastesaateid nüüd täiskasvanuna, siis kuulad ja hoiad kahe käega peast kinni, et miks ometi kunagi keegi arvas, et selline asi on sobilik lastesaatesse? Tänases päevas mõjuvad nood kõik ikka väga rusuvalt ja masendavalt. Tundub, et nood lastesaated tehti tegelikult tolleaegsetele noortele lapsevanematele.
VastaKustutaAjastu märk, jah. Olidki ju tegelikult rasked ajad ja eks see kajastus kõikvõimalikus loomingus ka. Mattil on mingi eesti õllelaulude plaat, mille ta kunagi ühelt siin elavalt väliseestlaselt kingituseks sai ja sealsed sõnad on ka sellised, et hoia kahe käega peast kinni.
KustutaTa "lemmik" on see jõululaul, kus "sind ainult palun, isa, ära joo purju ennast..." Alati naerab, et sellest midagi kurvemat ikka annab kokku kirjutada. Aga et meil on selline tore rahvuslik viis, mida jutujätkuks ümiseda. Et ongi normaalne, et laps peab isa paluma, et ära joo end pühade eel jälle kooma, sest siis ema nutab jne. Aga samas on/oli see paljude perede reaalsus. Mul endal oli ka selline isa, õnneks oli emal oidu ta maha jätta lõpuks, nii et ma päris terve lapsepõlv seda pealt nägema ei pidanud.
Mul on raskusi klassikaliste muinasjuttude lugemisega, sest kuigi need laste versioonid ongi juba mugandused (originaalid on kohati ikka Game of Thrones'i väärilised), siis minu jaoks ikkagi jubedad. Mingi kuri nõid ajab printsessi taga ja üritab elueest mürgitada, lapsi viiakse metsa surema, jahimehed ja kõhtude lahti lõikamised ja üleüldine foon on minu jaoks ei-ei-ei. Mõtle ise, oled väike laps, ootad hämaras toas und ja siis viimane visuaal, mis su pähe pannakse, on nt hunt ja 7 kitsetalle oma. Et kivid kõhtu ja kaevu surema.
VastaKustutaJa siis veel need toredad lastefilmid nagu Metsluiged, Nukitsamees jne. Aga tegelikult ka see uhiuus Sipsiku film, mida me just hiljuti perega vaatasime. Seal ronisid lapsed rahus katusel ja peaaegu kukkusid alla, hiljem oleks äärepealt ära uppunud...
KustutaNo Madlike ronis ka katusel ja üritas sealt vihmavarjuga lendamist õppida, ja mis sest välja tuli. Või Väikevend, keda mingi kahtlane paks onkel oma kuklisöömisest lõtvade kätega veab kõrgel mööda Stockholmi katuseid, või Mio, Lõvisüdamed ning hulk poisse, kel tuleb aina sulide püstolitoru ees seista. Või Muumide tegelased, kellel on valida surnukskülmumise ja Urri poolt nahkapanemise vahel, kui just dront Edward neid surnuks ei istu. Ega enamus lapsi neid asju niimoodi ei võta, sest selles õrnas seas neil pole veel reeglina koledaid kogemusi ega oska nad neid ka niimoodi ette kujutada kõigi räpaste üksikasjadega. Põhiline mõte neis lauludes ja lugudes on ikka see, et lapsi manitsetakse korralik olema, sest vastasel korral tolleaegses ohtlikus elus keelust üleastumine ja lihtne hooletus võisidki lõppeda surmaga. Võib ka tänapäevases vatises maailmas. Aga õpetust hea ja kurja vahel vahe tegemises antaksegi läbi selliste allegooriate või ka otseütlemiste abil, et laps saaks aru, mis sobib ja mis ei sobi, mida võib ja mida mitte, ja et hea saab võidule, paha aga paraja palga, olgugi, et see paha lõpp kipub olema ka üsna kole, mitte, et 15 päeva plate peale või natuke paranduslikke töid, kuni ümber kasvavad.
KustutaVõi võtke kaks kultusmultikat - merkade Tom ja Jerry ning venelaste Nu pogodi. Ma ütleks, et merkade oma oli kordi jõhkram kui see, mis vaesel vene hundilontul taluda tuli, ning hiir oli ka üks paras kiusupunn jänesega võrreldes. Ja siis veel see eriti imbetsilne lugu koiotist, kes üritab jooksurkägu (ongi kohe selline lind olemas) kinni püüda, aga pidevalt omaenda seatud lõksudesse langeb, mispeale kägu kohale kimab, tolmupilv taga ja veel mõnitavalt tuut-tuut teeb.
Oijah, minu lapsepõlve õudusjuttude kogumikuks oli raamat Grimmi vendadelt. Mingi uhkem trükk suurte piltidega. Aga enamus muinasjutte olid ui kui karmid. Sinihabe näiteks... Ja siis veel "Kolumats ja teised lood" Kus lastel sõrmi ära lõigati. Kui mõtlema hakata, siis tundub, et saksa kultuuriruumist tulid paljud masendavad laulud ja jutud. Äkki aitas see rahvast ohjes hoida
Kustuta