Kuidas ma nõks liiga usin olin

Murdsin enda jaoks lahti aja kulgemise koodi. Tihtipeale öeldakse, et "naudi väikeseid lapsi, sest nad saavad liiga kiiresti suureks". Praegu vaatan, et Oscar on tõesti uskumatu hooga kasvama hakanud (mitte füüsilises mõttes, kuigi seda ka), aga näiteks Oliver on hetkel selles punktis, kus ühest küljest on ta nii maksimaalselt armas, kui üldse olla saab ja teisest küljest sihuke röövel, et mu juuksed lähevad iga päevaga silmnähtavalt hallimaks.

Aga siis mõtlesin, et oot, mu enda aastad on samuti vanuse kasvades üha kiiremini hakanud mööduma ja põmm - tegingi avastuse.

Et väikesed lapsed ei kasva kiiresti. Esimene aasta ei tundu ka tagasivaatena kuidagi lühem, kui seda sekundhaaval läbi elades tundus. Teine aasta läks kriipsuvõrra kiiremini (võrreldes esimesega sain veidi talutavamal hulgal magada). Kolmas oli küll pikk, aga mitte enam nii hullult ja neljas läks juba viuh. Oscar on kuuene, nii et praeguseks läheb viuhh-viuhhhh. Väga kiiresti.

Eile pidasime Matt'i sünnipäeva. Oli suur pidu ja palju inimesi. Viimased läksid nelja paiku ära ja ma tean, et üks neist pidi kell 7 hommikul tööl olema - ei kadesta. Üks külalistest läks ilmselt paljajalu koju, sest ta kingad olid hommikul endiselt hot tub'i kõrval. Aga lastel oli väga lõbus ja ma ise sain natuke juttu puhuda ja niisama olla, sest mu pesamuna on piisavalt suur, et tal ei pea enam päris katkematult silma peal hoidma. Kui mõnus! Uus elu.

Muideks, inglise keeles ei kutsuta noorimat last pesamunaks ja selle otsetõlge (nest egg) tähendab hoopis kõrvalepandud varandust (rahalises mõttes). Nii et iga kord, kui ma Oliveri pesamunaks kutsun, tuletab Matt meelde, et hetkeseisuga on ta pigem üks kulukamaid pereliikmeid (lasteaed on Kanadas hingehinnaga), mitte pensionisammas.

Erinevustest veel - ükspäev mängisid meil kõik lapsed õues ja ühest majast laekusid kõrremahlad, teisest majast anti kommi, kolmandast suruti mahlapulgad näppu (igaks juhuks mainin, et nii edukaid päevi neil siiski tihti ei ole, aga tol õhtul kuidagi juhtus). Mispeale tõstatas üks naabrinaistest küsimuse, et kuulge, kas meil ka omal ajal nii hea elu oli? Nagu ei mäleta, et iga nurga peal oleks kommipuu kasvanud. Mina ütlesin, et mul küll ei olnud: meie, Nõukogude Liidu lapsed, segasime tooreid munakollaseid suhkruga ja see oli kõige sagedasem maius. 

Kõik vaatasid mulle sellise näoga otsa, et... ei osanud seisukohta võtta, kas ma tegin nalja või räägin tõsiselt?

Täna tuli jälle jutuks, et "meile küll omal ajal nii peeneid lõunasööke kooli kaasa ei pakitud, ma mäletan, et minu ema saatis võileiva ja paki krõpsu, oligi kõik". Mina mainisin kõrvalt, et meil Eestis oli toona (ja on ka praegu) nii koolides ja lasteaedades soe toit ning kaasa ei pea midagi saatma.

Naabrinaine küsis kohe, et kas magustoiduks toorest muna ikka saab? :)

Naabrinaine mu pesamunaga

Kool on läbi. Oscar sai koha linnalaagrisse ja selle tarbeks pidin mitu vormi täitma. Ühes olid järjest olulised punktid ja iga punkti taga lahter, kuhu oma initsiaalid panna, kinnitamaks, et oled teadlik. Üks nendest punktidest ütles, et "oled läbi lugenud meie käsiraamatu ja järgid seda". Käsiraamat avanes lingina ja seal oli paar lehekülge infot, sealhulgas nõue, et igal lapsel peab olema maavärina kott (kohe selgitan pikemalt) ja loetletud mõned asjad, mis on nende poolt ning rida asju, mille peab vanem selle koti tarbeks viima (perepilt, paar mänguasja, kauasäilivad snäkid, kindad, vile, taskulamp jne).

Lugesin ja oigasin, et kas ma tõesti pean selle kuue nädala jaoks nüüd minema kõike seda kokku otsima?

Kuna me elame maavärinaohtlikus piirkonnas, treenitakse lapsi nii koolides kui lasteaedades, et mida maavärina korral teha (lühidalt kokku võttes: poe lähima laua alla ja jää sinna vähemalt minutiks peale värina lõppemist). Ja kõikides asutustes on maavärina kotid, enamikel inimestel kodudes ka.

Helistasin siis juhatajale, et paar täpsustavat küsimust esitada ja maavärina asjade peale ütles ta, et: "Ma ei tea, millest sa räägid?" Selgitan, et näe, see vorm, kuhu peab initsiaalid panema - seal on link. Ja see link avab teie käsiraamatu. 

Ta siis avas ka. Esimest korda. Selgus, et ma olen läbi aastate esimene lapsevanem, kes on nii põhjalik, et kui öeldakse, et PEAD selle läbi lugema ja kursis olema, siis päriselt loedki.

Hea uudis on see, et maavärina kotti ei pea midagi viima, sest juhataja ei teadnud, et nad seda nõuavad. Win!

Kontsert

Suhetest veelkord

Meenus, et unustasin "Abielu on nagu loterii" postituses mainida seda mõttekäiku (samalt advokaadilt), et kui inimesed valiksid autot nii nagu abikaasat - kujutlegem, et saame omale elus ainult ühe auto valida. Noorena tahaks midagi kiiret, madalat ja tulipunast; lapsevanemana see aga üldse ei toimiks, paremini sobiks ruumikas ja liugustega; vanas eas muutub jälle oluliseks, kui lihtsalt sa sealt sisse ja välja saad. Kuidas kõik omadused ühte autosse kokku panna - võimatu. Suhetega olevat sama.

-

Sellele mõtlema pani mind üks hiljuti loetud raamat. Ma pole üldse sihtgrupp, aga just tänu sellele õppisin palju uut, millele kunagi varem mõelnud ei ole. Autor (Lori Gottlieb) kirjeldas, kuidas ta on 20+ aastat omale sobivat kaaslast otsinud. Tagajärjetult. Teos ilmus enne Tinderi leiutamist, nii et tema maksis spetsiaalsele kosjasobitajale (tere tulemast Ameerikasse), kes siis sisuliselt toimis nagu Tinder. Aga meest ta ei leidnudki.

Mida ma teada sain: 

Et sageli vahetame ühe kaaslase teise vastu, sest sel ühel pole mingit kindlat omadust, mis teisel on. Ja siis avastame, et teisel pole jällegi mingeid muid omadusi.

Parimad mehed on seltskonnas tihtipeale nähtamatud. Just see nohikutüüp, kes sulle üldse silmagi ei jää, on pikas perspektiivis ilmselt ustav kaaslane ja hea isa. Ja see eriti särav tüüp on tõenäoliselt nartsissist, kes aina üha uusi seiklusi otsib ning pereeluks ei sobi.

80% naistest tahavad, et mees oleks vähemalt 183 cm pikk, aga vaid 15% meestest on üle 183 cm pikad. Puhtstatistiliselt kõigile ei jagu...

Me eeldame, et "see õige" ei ole kunagi pahas tujus ega liiga väsinud, et meie päevast kuulda, aga samas ei tohi ta pahaks panna, kui meie oleme pahas tujus või liiga väsinud, et tema päevast kuulda.

Mõned omadused on teineteist välistavad. Ükskõik, kui palju me ka tahaks, ei saa need ühes inimeses koos eksisteerida.

Autor otsustas neljakümnendate lähenedes sobiva mehe puudumisest olenemata spermapanga abil lapse saada ning avastas siis, et kui tal meeste seas enne seda ülisuurt edu ei olnud, siis väikese lapse kõrvalt oli veelgi raskem leida aega deitimiseks, pluss nüüd oli lisateguriks, et mees pidi aktsepteerima lapsega naist. 

Ühtlasi leidis ta, et kui oled terve elu raisanud seda ideaalset oodates, siis vanas eas ei taha latti alla lasta ja kedagi vähem sobivat võtta, aga reaalsus on see, et head mehed on läinud ja isegi need vähem-sobivad on kellegi teise poolt ära nopitud. Alles olid ainult riismed.

Lisaks sai ta teada, et 40+ naised ei lähe kellelegi peale, sest samas vanuses mehed vaatavad kümme aastat nooremaid. Ja et kõige muu kõrval peab arvesse võtma ka seda, kui tugev kandidaat sa ise oled - kas mehed, kes sulle meeldivad, üldse vaataksid sinu poole? Ja kui vaatavad, oleks nad valmis ka püsisuhteks ja ühiseks tulevikuks?

Lõppkokkuvõttes on kaaslase otsimine on nagu toolimäng, et kui liiga kaua ootad, pannakse muusika kinni ja viimane tool läks kellelegi teisele. Ja mida kauem sa ootad, seda väiksem on tõenäosus kohata kedagi paremat, kui sa juba kohanud oled. Sellesama asja pärast, et toolid on otsas.

-

Mõned aastad hiljem kirjutas sama autor kuulsaks saanud raamatu "Võib-olla sa peaksid kellegagi rääkima?" ja toona imestasin lugedes, et kuidas lahkuminek tal nii kapitaalselt jalad alt ära lõi, aga nüüd näen, et inimene oli ikkagi aastakümneid otsinud... siis leidnud... ja jälle kaotanud. Nii et imestada pole midagi. Praeguseks on ta 57 ja google andmetel endiselt vallaline.

Huvitav teema! Nagu ma ütlesin, pole ma eriline sihtgrupp, sest vallaline olla pole ma õieti jõudnudki. Aga kui ma tagasi vaatan, siis minu valikuid ajendas alati see, et ma tahtsin lapsi ja perekonda. Mitte, et oleks kedagi kätt hoidma vaja. Ma arvan, et mulle tegelikult isegi meeldiks üksi elada, aga Matt'iga on selles mõttes lihtne, et kuna me mõlemad oma aega ja ruumi vajame, suudame seda teineteisele ka anda. Mind ajaks hulluks, kui ta tahaks minuga kogu aeg kõike koos teha ja teda ajaks hulluks kui mina temalt seda ootaks. Samas paljud paarid just nii toimivadki ja neile sobib.

No näe, ikkagi vist on raske sobivat kaaslast leida. Ju mul lihtsalt vedas.

Mida teie arvate? Kas sobiva kaaslase leidmine läheb vanuse suurenedes keerulisemaks?

Kuidas ma pedofiili otsa koperdasin

Mul käib munemine ja siblimine vaheldumisi. Eile oli siblimise päev. Vaatasin, et seinte peal on täkked (elu metsikute lastega), pahteldasin need kohad ära. Siis lihvisin. Tõin poest värvi. Värvi sai liiga palju. Rullisin terve toa (ja koridori ja trepiseinad) üle. Mõtlesin, et teen tunnikese, aga läks pool päeva. 

Parem sai küll!

Õhtul ranne valutas ja Matt hoiatas, et mul võib... miski asi... tekkida kui ülepingutamist ei lõpeta. Sest mul oli just randmeopp, eksole. 

Ükspäev istusin, jalad diivanile välja sirutatud, kui korraga lõi pahkluusse valu ja enam ära ei läinud. Selline terav valu, mis ei lasknud ilma lonkamata kõndida. Ja täpselt sama ootamatult, kui see tuli, läks pool tunnikest hiljem ka ära. Saate aru, ma olen vanuses, kus teen endale diivanil istumisega liiga!

Matt ütles, et see on... ja jälle ma ei mäleta, misasi? Huvitav, kuidas tema oskab paugupealt öelda, mis mul viga on, aga mina ei suuda seda üht diagnoosigi meelde jätta? Muidu ma nagu täielik idioot ei ole.

Võib-olla sellepärast mul ongi see kiiks, et ärritun, kui keegi mainib, et "ma tahtsin ka arstiks saada ja vabalt oleks võinud, aga siis otsustasin hoopis..." (sisesta mingi suvaline vähe haridust eeldav elukutse). 

Ma vaatan Olümpiavõistlusi niimoodi, et "põhimõtteliselt võiks minagi sellele staadionile paari sekundiga ringi peale joosta kui ma tahaks, aga hetkel ma lihtsalt... noh, ei taha" (ja söön kõhtu sügades kartulikrõpse edasi).

Mõne asjaga lihtsalt on nii, et kui sa pole seda teinud, ei saa teadustada, et "vabalt oleks võinud". 

Tagasi tulles munemise juurde - mul on hunnik tööd ootamas (ja vabalt oleks võinud (!) sellega peale hakata), aga jäin Facebook'i kinni:

Mul on vaja kedagi üht aiatööd tegema ja aiatööfirmad bronnivad praegu asju sügisesse, nii et sealt ei saa abi. Liitusin siis mingi kohalike tööde grupiga ja postitasin sinna. Panin pildid juurde ja palusin hinnapakkumised postkasti saata. 

Kas inimesed oskavad lugeda? Ei. Loomulikult mitte. Kui nad oskaks, siis neil juba oleks töö ja nad ei ootaks juhupakkumisi.

Vastuseid tuli mitukümmend, kõik stiilis:

"Mina olen saadaval"

"Võid mulle kirjutada"

Kahe-kolmekümnest ainult viis (VIIS!) kirjutas postkasti nagu palutud. Kaks neist viiest kirjutasid oma hinna. Ja üks naine kirjutas, et tema mees on saadaval ja saatis mulle mehe aiatööfirma lingi. See oli kõige paljulubavam, sest erinevalt teistest kontakteerujatest suutis ta isegi loetavaid lauseid moodustada.

Seoses sellega, et ma neid pakkumisi läksin vaatama, leidsin, et mu Facebook'i spämmipostkastis on mitu sõnumit OKTOOBRIST, mil ma Kanada eestlastele chat'i tegin ja pakkusin, et andke teada, kes liituda tahab. Piinlik, et mõned inimesed on pool aastat mõelnud, et ma neid lihtsalt ignoreerisin. Aga mina ei teadnud sedagi, et mul selline asi nagu spämmipostkast on!

Ehk osa munemist läks selle nahka, et jäin neid eestlasi gruppi lisama ja kõigile kirjutama, et sorri, aga siin ma nüüd olen! Väikse hilinemisega...

-

Aiatööde juurde tagasi - kuna ma nagunii ei osanud kuskilt pihta hakata, mõtlesin, et võtan selle naise mehelt pakkumise, vähemalt ei ole mingi suvaline jorss tänavalt. Aga väääääike väike kahtlus mul ikkagi tekkis, sest kõik firmad on silmini töösse uppunud ning siin on see üks, kes lausa ise tuleb pakkuma ja kohe hommepäev võib alustada. 

Ettevõtte nime kõrval oli ka mehe enda nimi ja kuna firma nimi mingeid tulemusi ei andnud, guugeldasin tüüpi isiklikult, et äkki on tal kehvad reitingud või kuhu paganama kohta see koer on maetud?

Reitinguid ma ei leinud, küll aga sain teada, et see mees on süüdimõistetud pedofiil! Tal on neli ohvrit vanuses 7-14, kohtuotsus jõustus kümmekond aastat tagasi ja tänaseks on oma karistuse ära kandnud.

Jeesus küll. 

Korra mõtlesin, et kas ma vastan viisakalt, et aitäh, aga paraku ma ei soovi lastevägistajatega koostööd teha või lihtsalt ignoreerin või blokeerin või...? Või kirjutan, et sain mujalt parema pakkumise? 

Seega pean edasi liikuma nende suvaliste jorsside juurde, kes ei oska kuulutustki lugeda, aga puht-statistiliselt on nüüd suurem tõenäosus, et nemad ei ole pedofiilid.

Kriteerium, millele ma kuulutust postitades isegi mõelda ei osanud.

Mu enda tööhunnik istub edasi, sest loomulikult pidin ma kõigest sellest blogima ja... siin ma nüüd siis olen. Munen. 

Ja guugeldan seda naist, kes minuga oma perverdist mehe eest kontakteerus; nuputades, et mis imelik inimene sa pead olema, et vangis istunud lastevägistajaga suhtes olla? 

(Matt ütles, et võimalik, et tegemist on hoopis nimekaimuga, aga ma guugeldasin nime koos linna nimega, mis peaks täpsema vastuse andma ja vanus klapib selle naise vanusega, kes minuga tema eest kontakteerus - nii et mis variandid mul on? Kirjutan, et kuule, kas su mees on juhtumisi laste vägistamise eest kinni istunud? Väidad, et ei ole? Aa, no kui nimekaim, siis tule aga tööle! No ei saa ju nii.)

Feil

Tahate teada, kuidas ma ükspäev trennis käisin? Hommikul tekkis mõnetunnine auk ja vaatasin, et äkki on mõnes rühmatrennis vabu kohti. Oligi. Tervelt 34 (35-st). Oleks ju võinud väikse häirekella helisema lüüa, sest kolm päeva saab ette broneerida ja tavaliselt on kaks ja pool päeva enne juba enamik kohti läinud, aga noh - trenn oli saadaval, mina kah saadaval, läksin siis.

Mõtlesin, et äkki mingi error ja kohale jõudes on saal täis nagu alati. Aga polnud. Olin mina ja üks vanem proua, kes alati usinalt kohal käib, aga ta liikumisvõime on natuke piiratud, nii et täies mahus kaasa ei tee (see osa on oluline ja kohe räägin, miks).

-

Püha risti vägi kui tüütu see treener oli! Hästi noor ja väga püüdlik, aga no nii halb. Õnneks oli see 30-minutiline HIIT, nii et mõtlesin, et pool tundi võin ma mida iganes teha ilma, et üleliia närvi läheks. 

Alustuseks teatas, et kõigepealt teeme sellist harjutust (näitas ette) ja järgmiseks sellist (näitas jälle ette) ning siis sellist (näitas ette). MILLEKS? Seejärel alustasime. Oot, ei alustanud, kõigepealt pani ta telefonist taimeri ja ütles, et nii, 10-9-8-... kohe alustame. Kui nulli jõudis, siis alustasime. Mingi jumala suvaline lihtne ülesanne, harki-kokku hüppamine vms. Kui taimer peale hakkas, kukkus uuesti kaasa lugema, et 8 sekundit teeme seda, 6 veel, 4 veel... 

Viis minutit ootamist-seletamist, siis kaheksa sekundit trenni. Polnud nagu väga balansis.

Kaheksa sekundit sai läbi, pani uue taimeri ehk siis me ootasime, kuni ta taimer kümnest nulli jõudis ja seejärel saime järgmised 8 sekundit midagi teha.

Harjutused olid kõik mingid eri-lihtsad ja igavad, et hüppame harki-kokku ja siis matile planku ja seal harki-kokku, aga iga asja täpselt 8 sekundit ja vahepeal taimeri järel ootamine. Saime need kolm harjutust tehtud ja siis ta hakkas järgmist kolme seletama. "Nüüd teeme esimeseks niimoodi ja siis teine harjutus on niimoodi..." 

OMG! Sina oled treener! Lihtsalt vehi ees ja meie vehime järgi. Ei ole vaja ette teatada, et järgmiseks on kavas... Ma pole elu sees treeneriametit isegi kaalunud, aga ma oleksin võinud selle 30 min HIIT-i niimoodi ära sisustada, et keegi poleks arugi saanud, et ma treener ei ole.

Kümme minutit hiljem mõtlesin päris tõsiselt, et kas oleks VÄGA imelik, kui ma poole pealt ära läheks? Aga siis otsustasin, et ei taha noore treeneri tundeid riivata ja vahet pole, kannatan need järgmised 20 minutit ikka ära. 

Paremaks ei läinud, aga halvemaks küll.

Ühel hetkel väsis treener vist ise ära ja ei teinud enam kaasa. Näitas harjutuse ette ja siis jäi ise lihtsalt ette seisma ja hõikama, et "tubli", "natuke veel", "hästi tehtud"... mis on jumala okei, kui saalis on 35 inimest, aga näeb veidi imelik välja, kui neid on ainult kaks (kusjuures kahest üks liigub nii limiteeritult, et sisuliselt harjutust kaasa ei tee). 

Siis oli mul juba eriti imelik, sest mina olin ainus, kes keset tühja saali hüppas, samal ajal treener peegli ees niisama seismas ja kiljumas, et tubli ja tubli!

Viimasel viiel või kümnel minutil andsin alla. Treener näitas harjutuse ette, jäi ise seisma ning "tubli-tubli, hästi tehtud" hüüdma, mu vanem trennikaaslane hõljus niisama vaikselt paremale-vasakule ja mina hakkasin rahus hoopis venitama.

Kuna harjutuseblokk oli pooleli, ei osanud treener midagi muud peale hakata kui lihtsalt "tubli-tubli" edasi karjuda, mis siis, et keegi enam trenni ei teinud (kaasa arvatud ta ise). Imelik ja ebamugav, aga mis sa teed. 

Kui trenn läbi, tänasin treenerit viisakalt ja sõbralikult nagu üks kanadalane kunagi ning läksin nii kiiresti minema, kui sain.

Nüüd vaatan hoolega trennide kõrval treeneri nime, et sama tüdruku juurde ei satuks. Paistab, et teised teevad sama, sest tema trennides on ka sel nädalal max 2-3 osalejat olnud, samas kui teised trennid on 35 inimesega pilgeni täis.

Plaanid versus tegelikkus

Ma ostsin ükspäev ilusad värvilised porgandid. Mõtlesin, et teen lastele kana-klimbisuppi ja nii vahva oleks, kui kollaste klimpide vahel ujuks kollased-oranžid-lillad porganditükid.

Tegin siis hoole ja armastusega puljongi, lasin üle tunni aja vaiksel tulel podiseda. Ilusad kullaterad ujusid pinnal, maitse oli nii hea! Olin enda üle uhke, et laps on opijärgselt juba mitu päeva jogurti ja jäätise peal elanud, nüüd saan talle midagi paremat pakkuda.

Viskasin vikerkaarevärvilised porgandikuubikud sisse ja klimbid ükshaaval kohe järele. Hetk hiljem kui liha oli väiksemaks hakitud ja valmis supi sisse tagasi minema, selgus, et mu värvilise unistuse asemel oli tumelilla leem hallide klimpidega. Nii palju siis vikerkaarest...

Operatsioon läks hästi ja paranemine on siiani muretu olnud. Enda kogemusest mäletan, et esimene nädal oli põrgulikult valus nii neelata kui rääkida, aga Ossul pole õnneks üldse selliseid muresid, sest valu on algusest peale kontrolli all püsinud. Minu suureks rõõmuks teeb vana hea Tylenol kogu töö ära ja midagi kangemat pole siiani vaja läinud, kuigi kindluse mõttes ühtteist kaasa anti.

Haiglas saime alustuseks oma tuppa, tualett oli isiklik ja telekast jooksid multikad, mis sa hing veel tahta oskad. Kogu personal oli nii maksimaalselt tore, kui üldse saab! Kuskilt ei torgitud, miski ei olnud hirmus. Opitoa eesruum oli mõnusalt hubane ja lastepärane (mitte rangelt meditsiiniline ja jahe nagu täiskasvanutel). Anestesioloog tuli värviliste vahapulkadega, andis lapsele valida, et millise puuvilja lõhn talle kõige enam meeldib - seda määriti maski sisse, sest gaas ei pidavat hästi lõhnama ja puuviljalõhn teeb kogemuse paremaks. Siis tuli õde ja lasi valida, mis värvi ja mis piltidega side kanüüli ümber pannakse. 

Kanüül paigaldati alles pärast uinumist, kuigi maagiline kreem kanti käele igaks juhuks juba varem. Mina sain kuni magamajäämise hetkeni kõrval olla ja juttu ajada, kaisuloom oli terve aja juures, opi ajal ka. Ärkamistoas avastasime, et kaisukale oli randme ümber sama side pandud, mis Oscari kanüüli paigal hoidis.

Nii et ainus ebamugav osa oligi ärkamine, aga juba varsti sai valu vastu rohtu ja sealt edasi on lepase reega läinud. Ärkamistoas öeldi kohe, et võin talle voodisse kaissu minna ja nii me seal siis pikutasime koos. Kõik oli nii lapsesõbralik, kui üldse olla andis. 

Esimese mahlapulga sai ka sealsamas, lõi hambad hooga sisse ja see hammas, mis hommikul elu eest loksus, kukkus lihtsalt välja! Ilmselt polnud ta esimene, kellel hambad haiglas pudenema on hakanud, sest kohe toodi spetsiaalne tops:

Ja oma palatisse tagasi jõudes ootas värviline sertifikaat, kuhu oli tema nimi ja vanus kirjutatud ning kinnitatud, et hambahaldjas on olukorrast teadlik.

Väikesed asjad, aga armas.

See roheline tugitool käis voodiks lahti, et vanem saaks ööseks lapse juurde jääda. Meie lahendasime olukorra nii, et päeval olin mina Ossuga, õhtupoole võttis Matt üle. Ütles, et see tugitool ei olnud magamiseks üldse nii halb, kui ta kartis. Oscarile enda voodi väga meeldis, sest sellel olid nupud ja sai seljatuge ja jalgu üles-alla sõidutada nii nagu parajasti vaja oli. Võite ise arvata, et kui juba selline võimalus antakse, on kogu aeg vaja kuskilepoole sõita.

Nüüd taastume kodus, enesetunne on küll hea, aga kooli niipea ei lubata, sest esimesed kaks nädalat on verejooksu oht. Kodus on lihtne silma peal hoida, aga koolis (mis kestab juuni lõpuni) läheb vahetunni ajal tempo suureks ja ununeb ära, et tuli rahulikult võtta. Aga ta ei kurda, sest kokkulepe on, et jäätist võib piiramatult süüa ja lisaks telekavaatamisele võib videomänge mängida, nii et elu on lill!

Vanemana on suur pingelangus, sest ikka natuke imelik tunne oli oma laps operatsioonile saata. Aga vaja tal seda oli ja loodetavasti sai nüüd parem!

-

Kanadas on hetkel igasugu enese-identifitseerimise teemad suured ja igal pool pidev arutelu, et kes millist tualetti peaks kasutama. Haiglas oli üldkasutatava tualeti seinal selline silt :)

Perfektsionismist

Tegime sõbrannadega isiksusetesti ja võrdlesime tulemusi. Olime kõik kardinaalselt erinevad nagu oligi arvata. Vaatasime, et mis omadused kellelgi kõige tipus olid - mul on perfektsionism. Hiljuti rääkisime ühe tuttavaga, kuidas me kumbki ei talu poolikuid lahendusi ega segamini kappe. Näe, nüüd on siis teada, miks...

Ma olen peensusteni organiseeritud. Mul ei ole ühtegi üleliigset asja (garaažis on kott, kuhu läheb kõik, mida ma enam ei vaja ja kohe kui kott täis, viskan selle taaskasutusse). Ma tean täpselt, kus miski on. Mul ei ole ühtegi katkist, mõraga, auguga või plekiga asja. Ma korrastan igal õhtul terve maja ära. See ei võta tegelikult üldse kaua, sest lapsed viivad mänguasjad ise oma tubadesse, mina teen köögi puhtaks ja tõmban põrandad tolmuimejaga üle. Ma vihkan, kui pudi jääb jala alla. 

Samas lastelt ma ei eelda perfektsionismi. Neil on lihtne süsteem - suured mänguasjad lükatakse kappi, väiksed kasti ja klotsid sahtlisse. Done! Ma leian, et nemad ei pea ema kiiksude käes kannatama. Ja päeval on kõik asjad mööda elamist laiali plahvatanud nagu lastel ikka ning see on okei. Aga hommik algab puhtalt lehelt.

Organiseeritusel ja korraarmastusel on omad varjuküljed ka. Näiteks iga kord kui Matt midagi otsib, ütleb ta alustuseks, et nagunii oled sa selle juba ära visanud! 

Sageli muidugi olengi...

-

Muud omadused olid juba sellised keskmised ehk 50% kandis, nii et vaatasin huviga, et mida testiriba alumine ots näitab ehk mida mul üldse ei ole. 

Emotsionaalne labiilsus oli null. Nullilähedane oli ka depressiivsus, separatsiooniärevus, ekstsentrilisus, psühhootilisus, anhedoonia, impulsiivsus ja ärevus. Pean nõustuma.

Impulsiivsem tahaks ma küll olla. Aga see ei lähe vist perfektsionismi ja plaanimajandusega hästi kokku.

Eelmisel nädalal otsisin lastele uusi pidžaamasid ja avastasin, et millegipärast on peaaegu kõikidel komplektidel lühikesed käised, isegi siis, kui püksid on pikad.

Ma ei saa aru, kas pidžaamatootjad arvavad, et lapsed magavad ülakeha teki all ja jalad väljas? Minu omadel käib vastupidi. Jalgadele mõnikord isegi jagub tükike tekki, aga ülakeha on raudselt välja rabeletud. Hommikuks on üldiselt mõlema tekk läinud. Nii et neil on vaja pikki pidžaamasid.

Leidsin õnneks.

Sellega seoses tahtsin mainida, et Oscar on suht äsja kuueseks saanuna keskmise 8-aastase pikkune. Klassikaaslased on õlani, osad ei ulatu sinnagi. Inimesed on alati ta vanust kuuldes imestunud ja alati - ALATI - öeldakse järgmiseks, et tal on vist pikk isa.

Iga jumala kord imestan, et mina oma 176 sentimeetriga pikaks emaks ei kvalifitseeru?

Sel nädalal on koolis Parent Appreciation Week ehk hommikuti jagatakse maja ees vanematele kohvi ja saiakesi. Iga nädal võiks nii olla. 

Ehk ma pean nüüd magama minema, et hommikuseks soojaks vastuvõtuks valmis olla.