Üks naabrinaistest veetis päeva sõpradega järve ääres, tuli koju, võttis toast koerad ja ütles, et ei viitsi süüa teha, longib vanemate juurde sööma. Tal lapsi ei ole ja mees oli tol päeval ära.
(see on veel teine lugu, et mõlema naabrinaise vanemad elavad kas kõrvaltänavas või kaks tänavat eemal)
Ma olin korraga natuke kade. Nagu... lihtsalt jalutad kohale, ei pea viisakat vestlust üleval hoidma ega midagi, sest need on su enda vanemad. Ja sööd mingit lihtsat kodust toitu. Mitte sellist "tegin kena roa, sest külalised", vaid suvalist asja, mida inimesed endale õhtuti kokkavad.
 |
| Vanaema vaarikates kaks suve tagasi |
Etteruttavalt mainin ära, et paar päeva hiljem küsisin üle, et mida ta vanemate juures sõi, sest mina olin ikka mingeid eesti toite kujutlenud (naiivne, ma tean) ja siis sai muidugi idüll hoobi, sest ta ütles, et burksi. Kanadalased söövad uskumatult tihti burksi. Ma oleksin pidanud juba ette aimama, et puht-statistiliselt on suurimad šansid, et ta sööb seal burgerit. Ja siis poleks üldse kade olnudki.
Ma olen sellele tegelikult väga palju mõelnud, et... miks??? Kui Eestis on suvine aiapidu, tehakse grill-liha, kõrvale salatit, nipet-näpet. Siin on klassikaline aiapidu burgeri ja hot-dogiga. Iga jumala kord. Mõistan, et lihtsalt kultuuriline erinevus, aga see ei selgita, et MIKS?
Eestis müüakse igasuguseid marinaadis lihasid ka muidugi miljon korda suuremas valikus; siin on toidupoes valdavalt lihtsalt värske liha - marinaadi võid ise peale visata (no on marinaadis ka, aga Eestiga võrreldes palju vähem ja üldse mitte nii head).
Aga alguse juurde tagasi tulles - ma sain korraga aru, et see on mu elust täiesti puudu, et keegi mulle lihtsat kodust toitu pakuks. Eestis elades oleks sõbrannad-emad-tädid-vanaemad, sõprade ja sõbrannade emad... Aga kui ma siin oma sõbrannade vanemate juurde satun, saan tavaliselt burksi. Sest noh, nii lihtsalt käib. Või on mingi tänupüha-jõulud või muu suursündmus kalkuni ja kõigega.
Ma tahaks täiesti lambist kohale jalutada. Ilma planeerimiseta. Ja siis suvalist kodutoitu süüa. Kraapida potipõhjast eilset pastarooga.
 |
| Kah vanaema juures |
Paar erandit tegelikult on - üks eesti sõbranna, kes samuti siin saarel elab (küll tunni aja kaugusel) ja siis ukrainlased. Eesti sõbranna juures sööme tavaliselt lõunat ja see on alati selline mõnus mis-juhtus-külmikus-olema kompott. Natuke üht ja teist. Selline lihtne. Ja ukrainlaste juures pannakse raudpolt söök nina alla, tahad või ei taha. Alati saab mingit "ukraina sööki", mis on minu meelest "eesti söök". Näiteks borš või pirukad või sült. Aa, või seenesalat.
Ükskord käisime Mattiga seal ja jube hea salat oli. Kah seentega, aga mingi liha oli sees. Ja sibul, hapukoor, mingid sellised asjad. Mõlemad sõime ja kiitsime, küsisime, et mis liha see nii hea on? Olid kanasüdamed! Matt ütles pärast, et pidi šoki saama, ainult see hoidis ära, et salat tõesti võrratult maitses. Aga et oleks tegelikult eelistanud mitte teada, mis liha see oli. Kanadalased ei söö väga mingeid kanasüdameid ja selliseid asju. Ega seeni (šampinjone ainult).
Okei, ma tegelikult ei tohiks viriseda, sest sain just ise ka aru, et täiesti lootusetu asi siiski pole. Näe, täitsa kaks kohta on, kus mind toidetakse.
Ma ei oskagi seletada, et milles siis lõppude lõpuks üldse asi on? Sõbrannadega me üldiselt käime pigem väljas söömas. Kas ma tahaks, et nad mulle selle asemel kodus kokkaks? Ei. Meile kõigile meeldib restoranitoit. Ja toredad kohvikud. Ise võõrustan alati meelsasti, sest mulle meeldib kokata ja sõpradele paistab mu toit maitsevat. Kas ma tahaks, et keegi teine tuleks ja kaasa kokkaks? Ei.
Nii et ma tahan eelkõige lihtsat kodust kogemust. Et saaks ette teatamata kohale minna. Ei, isegi mitte seda tegelikult. Ma teataks ikka. Aga tahakski lihtsalt ainult teatada ja sisse sadada, mitte küsida, kas sobib ja siis mingit erikohtlemist saada.
Kui palju teil selliseid inimesi on, kelle juures ilma eelneva kokkuleppeta kodust toitu saab?
Elan ka välismaal, Euroopas, aga pole kedagi, kelle juurde üldse etteteatamata võiks laekuda, rääkimata süüa saamisest. Pole kombekas nii. Eestis ema ja mõned sugulased pakuvad alati süüa.
VastaKustutaSa suht samas paadis siis minuga!
KustutaJuba 13 aastat pole sellist varianti. Aga mul ikkagi natuke parem variant, mees on ka eestlane ja kodus meil ikka eesti maitsega omatehtud toit. Ei kurda, sest elu on andnud muid häid asju
VastaKustutaMa teen ka eesti toite kogu aeg, rukkileiba ja kõike. Osasid asju mul pere ei armasta, näiteks borši teen sügavkülma karpide sisse, hea lõunaks süüa, kui kedagi kodus pole.
KustutaKolisin hiljuti tagasi Eestisse ja selle vaieldamatult PARIM osa on see, et pidevalt käib üks saalimine üksteise kodude vahel. Ja noh, turvalisus! Et laps saab üksi trammiga näiteks oma tädi juurde sõita. Eriti mugav on ka lähestikku elamine, lapsed saavad spontaanselt üksteise juures mängimas (ja tavaliselt ka söömas) käia. Seda igatsesin USAs kõige rohkem, spontaansust lihtsalt läbi astuda. Mul tegelikult oli seal selliseid sõbrannasid (eestlased muidugi peamiselt), aga corporate job, reisimine, vahemaad jms tegi spontaanse läbikäimise ikkagi keeruliseks. Süüa anti/andsin aga alati ja mõned korrad õnnestusid isegi sellised ''tegin kooki, tule läbi'' stiilis külaskäigud.
VastaKustutaJa mitte ainult turvalisus, vaid see, et lapsed ongi rohkem iseseisvamad ja käivad ise ühest kohast teise. Linnad on muidugi väiksemad ka.
KustutaOo, kõnetav postitus! Pole teps mitte esimene kord, kus mulle tundub, et elan mingis täiest teises dimensioonis :) Ses mõttes, et… no julgelt 80% mu ühendriiklastest sõpradest/tuttavatest/sugulastest on maitsva, lihtsa kodutoidu peal, ka külaliste puhul; burks läheb käiku üliharva, grillipidudel on salateid rohkem kui liha jne. Ma vist ükskord lausa blogisin sellest, kuidas Oregoni naabrinaine oli teinud tomati-kurgi-hapukooresalatit, maitses TÄPSELT nagu Eesti oma. Ja mu esimene kodune lõunasöök USA-s, mehe sõprade pool, koosnes ahjus küpsetet mundris kartulitest või ja hapukoorega.
VastaKustutaSuur osa mu siinsest suhtluskonnast on säärased, kelle juurde võib ette teatamata sisse astuda (ja näiteks potipõhjast näiteks eilset pastarooga kaapida). Paraku ma ise olen aga seda tüüpi, et ei fänna ette teatamata sisseastujaid, ja ise kah eksprompt kellegi poole ei lähe; kui, siis üliharva.
Mu praeguses elukohas New Mexicos on tugevad latiinokultuuri mõjud, siin on nö. segasummasuvila elu a la "tegin kooki, tule läbi" täiesti tavaline.
Oo, hea point! Ma ise ka pole üldse selline, kellele ootamatud läbiastujad sobiks. Aga noh, kui mu lapsed kunagi täiskasvanud on, siis nemad on ikkagi iga kell oodatud, see on täitsa teine kategooria. Samas tahaks ise ka sellesse "täitsa teise kategooriasse" kuuluda vahel, lambist läbi astuda.
KustutaMul on Pärnus vast üks sõbranna, kelle juurde etteteatamata saab laekuda. Ja seal saab ka väga eestipärast kodutoitu, kui neil parasjagu söögiaeg on. Tartus on vast 2, aga ma pole enam päris kindel, kas söandaksin. Ise eelistan ka ette teada. Ema juurde muidugi võib etteteatamata minna, aga ta on 90 ja enam eriti süüa ei tee. Ilmselt teeks, kui paluda, aga tundub veidi overkill. Siin Brüsselis ei käi ma mitte kellegi juures etteteatamata, aga see sobib väga hästi, ise ka ei taha, et etteteatamata tullaks. Ja kui helistan inimestele, küsin ka enne sõnumiga, kas on sobiv aeg. Poja ja tütrega teeme ka nii. Mulle need Eesti suvised grillimised eriti ei meeldi (ei pea nii palju kogu aeg sööma ja olen väga uhke, et sel aastal sai kolm nädalat niimoodi ära olla, et kordagi ei tulnud grillida). Puudust tunnen aga sellest, et saaks õhtul helistada sõbrannale ja küsida, "tsau, mis teed, tulen/tule läbi, teeme veini?". Mul on siin ka sõbrannasid, aga nendega sellist tava ei ole. Seepärast peab seda virtuaalselt Eestis elavate sõbrannadega tegema.
VastaKustutaMul on õnneks selline "tule läbi, teeme veini" sõbranna kõrvalmajas, selles mõttes on täiega vedanud. Aga tahaks, et kõik ülejäänud sõbrannad ka samal tänaval elaks!
KustutaOh, vaat selles osas on sul küll vedanud. Kadedaks teeb kohe.
KustutaMeil on samavanad lapsed ka, mis teeb asja veel ideaalsemaks.
KustutaMa elan täitsa Eestis, vanemad pmst kõrvaltänavas, aga enamasti ikka teatan ette, kas on sobiv aeg läbi astumiseks ja süüa ei pakuta meil iial. Ma vist ei tea mitte kedagi, kes pakuks. Aga jah, pmst võib ette teatamata sisse sadada küll, maha ei lööda, aga midagi loota ka ei tasu :)
VastaKustutaAga kui astud sisse ja ütled, et hei, mul on kõht tühi, on teil midagi süüa? Siis ju ikka pakutaks?
KustutaSamas tõesti, geograafiline lähedus ei taga emotsionaalset lähedust. Nii et see variant on muidugi ka, et võiks sugulased ümberringi elada, aga sööma ei kutsuks ikka keegi.
Ma isegi ei ütleks, et emotsionaalset lähedust ei ole, lihtsalt toidu pakkumine on midagi sellist, mis minu vanemate arsenali ei kuulu. No näiteks kõik sünnipäevad peavad nad alati kuskil restoranis, kodus süüa ei pakuta. Kui öelda, et kõht tühi, siis ilmselt tuleks võileiba teha, neil lihtsalt ei ole kunagi nii, et mingid kartulid ja kaste kuskil külmkapis ootel.
KustutaVõileib oleks ka okei, sest neil on ilmselt natuke teised toorained selle jaoks, kui su enda külmikus. Ehk teistmoodi võileib kui kodus. Abiks ikka! Vahelduse mõttes :)
KustutaTorontos mul malevakaaslane (kaaslanna täpsemalt), tema juurde sisse astudes alati pakutakse. Aga jah, ülejäänud tutvusringkonna puhul pole toitmine kombeks, meestele pakutakse õlut /naistele siidrit võõi veini) ikka. Ise ei tunneks ootamatu külalisega mugavalt, peab ikka väga hea sõber olema, kellele saad vajadusel öelda, et momendil tegeled millegi muuga, pole aega, näeme hiljem. Eestis ikka on mõned, tänapäeval siiski helistame ette, kõigil ju moblad. Juba sellepärast, et teada kas ikka kodus on. Üleaedsetega teine asi. Jook käiakse ikka välja, toiduga nii ja naa, sõltub täiesti.
VastaKustutaEks väikeste lastega sai vahel mõelda küll, et oleks tore kellegi hoida poetada. Paraku peale lapsehoidjatest loobumist polnud kedagi, vedasime lapsi igale poole kaasa, täiesti normaalne tundus. Ehk siduski seepärast perena nii tugevasti kokku. Esimest korda käisime kaasaga koos nädalaks eraldi puhkusel kui plikad olid 15 ja 17.
Meie pole ka veel lastest eraldi puhkusel käinud. Küll kunagi hiljem jõuab!
KustutaHeh, see nii hea teema sul. Ma ka vahel igatsen neid lähedasi suhteid, mis mul Eestisse jäid. Tõsi, mitte kellegagi, sh oma vanematega pole mul kombeks olnud ilma ette helistamata sisse astuda. Mitte et ma oodatud poleks aga neid ei pruugi üldse kodus olla. Või on keegi külas juba ja siis ma ei viitsi seal kügeleda ja small talkida. Aga tunnen puudust siis sellest, et saaks niisama kohvile minna. Mu vanemad pakuvad ALATI 100% süüa. See on üks nendest väga vähestest kohtadest, kus keegi mulle süüa teeb. Muidu olen mina see kokkaja. Ehk siis Eestis käimise üks mõnusamaid osasid ongi see, et keegi teeb mulle vahelduseks süüa.
VastaKustutaNoja muidugi igatsen ka mõne hea sõbrannaga veiniklaasi taga spontaanselt plädisemist. Nii nagu meil oli kombeks siis, kui ma veel Eestis elasin ja on ka nüüd, kui Eestis käimas olen. Ja minu sõbrad pakuvad kõik ka alati süüa. Ma pole vist eales kellelgi neist külas käinud nii, et midagi pakutud poleks. Siin paraku (veel?) sellist võrgustikku pole. On tuttavaid ja sõpru (ka veinitamiseks) aga mitte nii lähedasi, et saaks sedasi spontaanselt tegutseda. Vahemaad juba siin mehisemad, eks see seab omad piirid. Ja süüa krt ei paku ka keegi. :))) Ehk et selle võrra on elu vaesem siinpool ookeani. Aga noh, küll jõuab. Ma veel vähe olnud ka.
Mul osaliselt mängis kadeduses kaasa see, et naabrinaise vanemad on hästi toredad. Kuna nad nii lähedal elavad, siis me pidevalt puutume kokku, nii et ma tunnen neid üsna hästi. Ja siis tekkiski selline idülliline pilt, et kuidas nad seal kõik koos istuvad ja niisama juttu ajavad. Ja et ta ei pidanud endale ise kokkama, vaid lihtsalt astus sisse ja võttis, mis parajasti võtta oli (natuke pettumusttekitav muidugi, et selleks burger oli, hahaa).
Kustuta