20 juuli, 2015

Nägus

Jalutasin kodu poole ja jalakäijate fooris süttis punane tuli. Sellega seoses tekkis hoobilt 20 sekundit täiesti vaba aega, millega polnud midagi tarka peale hakata. Astusin siis sealsamas nurga peal asuvasse putkasse ja ostsin suure paki kartulikrõpse. Kell 11 õhtul!

Makstes vangutasin juba mõttes pead, sest esiteks pole ma suurem asi rämpsusõber ning teiseks käisime just Kairiga kenal õhtusöögil ja kokteilil, nii et "tahaks-midagi-head" etapp sai tegelikult juba ületatud. Pealegi läks poes täpselt nii palju aega, et fooris süttis jälle punane tuli.

Aga kui juba siis juba! Läks trumm, mingu pulgad kah - ei hakanud koduni ootama, rebisin paki kohe lahti. Nii tore on täiskasvanu olla! Võib hilja magama minna ja iga kell krõpse osta. Ja näiteks hamstrid võib omale võtta ilma, et peaks kelleltki luba küsima! Huvitav, et see enam ahvatleva väljavaatena ei tundu…

Muide, ma käisin eile loomaaias. Täiesti juhuslikult tegelikult - silt näitas, et järgmine kiirteelt mahakeeramine viib muuhulgas loomaaeda ja einoh, miks mitte siis! Mäletan, kuidas kaks aastat tagasi Vancouveri vaatamisväärsusi guugeldades mõtlesin, et arvestades seda, kus pärapõrgus see loomaaed asub, ei satu ma sinna ilmselt mitte kunagi (60-70 km kesklinnast). Näe, peab sõnu sööma! 

Ilm muidugi ei halastanud üldse, nädalavahetus üllatas +34 kraadiga. Vahepeal kukkus siin ainult 23 peale ja oli selline tunne, et jope tuleb selga panna. Aga siis rääkisin Eesti sõpradega ja sain teada, et neil oli vahepealt tavatult soe, "lausa 23" ja ükspäev isegi ei sadanud vihma (ega lund)! Meil siin kah ükspäev tibutas korraks, aga enne seda sadas vist viimati… aprillis? Kesse enam mäletab.


Naaber saatis sõnumi, et sõidab kolmeks nädalaks ära ja võin julgelt kõik ta peenarde peal valmivad viljad ära süüa, et need pahaks ei läheks. Tal on seal igasugust põnevat kraami - kurk, tomat, paprika, suvikõrvits, küüslauk ja rabarber. Mul on nüüd ehe maaelu, toit oma peenralt ja munad oma kanadelt. Öko. 

Ahjaa, tutvustan teile kohalikke kombeid ka - nimelt sattusin ükspäev siinsesse taarapunkti. Arvestades, et Kanada kasutab ikka veel tšekke, faksi ja müntidega töötavat parkimiskella, ei tasu oodata, et pudelid peenesse piiksuvasse masinasse käiksid nagu Eestis. Siin lähed oma kandamiga kohale, võtad portsu räpaseid kaste ette ja hakkad aga sorteerima. Seda, mismoodi kogu ruum haiseb, ei ole võimalik kirjeldada. Kõik töötajad nägid välja nagu kodutud. Aga võib-olla olidki? Efekti mõttes. 

PS! Seinavärv meenutab mu Eesti üürikorteris olnud diivanit, mida omanik kuulutuses "nägusaks" nimetas. Erikuradikole potisinine diivan suurte kollaste patjadega. Oh, nostalgia...

14 juuli, 2015

Plussid/miinused

Tulin töölt koju ja leidsin ukse tagant karbi mune. Väike asi, aga nii armas, tegi kohe tuju heaks! Mis veel uudist:

+ Kairi ja Iain jõudsid USA tripilt lõpuks tagasi
+ …ja tänu sellele ei ole ma enam ainus, kes absoluutselt piinlikke nalju teeb, sest Iain on kaks korda piinlikum. Inglise huumor, nad ütlevad
- Iain kolib reedel Inglismaale tagasi (kohutavalt kurb!)
+ Kairi jääb veel terveks aastaks
+ uue tööloa läbivaatamise keskmine aeg, mis immigratsiooni lehele oli märgitud, sai laupäeval täis
- kolm korda võite arvata, kas sain mingi vastuse? Loomulikult mitte!
+ mul on lõpuks ometi peegel, kuhu täissuuruses ära mahun. Elagu IKEA! Ei pea enam vannitoas üles-alla hüppama, et näha, kuidas riided kokku sobivad. Näe:


+ seni, kuni me Marii, Kairi ja Iainiga kanu vaatasime ja ühe ämbliku ära tapsime, kleepis Ermo mulle peeglid seina. Täiesti sirgelt sealjuures! Ma poleks ise neid elu sees nii hästi ritta saanud.
+ olen pärast kahekolmenädalast pausi uuesti aktiivsele lainele saanud ja paar korda jooksmas käinud. Loodetavasti ei käi kett kohe jälle maha.
+ Eesti sõbrad on kõik korraga jälle mu olemasolu avastanud, ma olen nii palju toredaid kirju saanud.
+ pererahva kass on mu lõpuks omaks võtnud. Ei jookse enam kabuhirmus aia alt välja kui mind näeb. Vajub mõnusalt külili ja laseb ennast silitada.
- suuuuur miinus on ikkagi see tööloa värk. Sest kui ma peaks mingil põhjusel eitava vastuse saama, tuleb kohe riigist lahkuda. Teoreetiliselt võin küll turistiviisaga tagasi tulla, aga sel juhul oleneb puhtalt piirivalvuri suvast, kas ta tahab mu tagasi lasta või mitte. Ja elamisloa saamine võib kes-teab-kui-kaua aega võtta, nii et turistiviisa ei oleks pikas perspektiivis nagunii eriti pädev lahendus. Agrrhhhh…
+ samas kui tööloa saan, on kõik mured mõneks ajaks murtud. Appi kui hea oleks vahelduseks veidi pingevabamalt elada. Ma ei jõua ära oodata! Pöidlad pihku!

13 juuli, 2015

Filmid

Eelmise nädalavahetuse filmid sai lõpuks valmis. Seekord on lausa neli osa! Esimeses natuke tulistamist, poolsurnult päevitamist ja poeskäik, teises peamiselt see väike kosk, mille pargist leidsime ja selle ümber olev loodus, kolmandas klipid, mille kohta Matt ütles, et kuna polnud neid kuskile panna, viskas kõik sinna kokku (soundtrack on Kungla Rahvas, hahaa), aga samas on seal kõige rohkem inimesi. Ja üks väike verine kala. Neljandas järv, lõke ja päikeseloojang. Konn muidugi ka.

Muide, kolmanda filmi hommikused munad ei olnud ausõna päriselus rohelised ja tegelikult ei otsinud ma Marii peast täisid. Alati pole asjad nii kuis paistavad :)




07 juuli, 2015

Maalapsed

Reede õhtul kui olime juba umbes viis tundi autos istunud ja muudkui suvila suunas kütnud, märkasime maantee ääres surnud looma. Matt ja Ermo, kes tänu esireale paremat vaadet omasid, jäid vaidlema, kas tegu oli kitse või karuga. Meie Mariiga võtsime elavalt arutelust osa, sest nagu naistel ikka - mida vähem öelda on, seda rohkem tuleb häält teha (mina ei näinud tegelikult üldse mitte midagi).

Mõned kilomeetrid hiljem andis Matt alla ja pööras auto ringi, öeldes, et üks jaburamaid asju, mida keset ööd teha võiks, on ekstra tagasi sõita, et näha, kelle laip see ikkagi oli, aga noh... Ja saate aru, oligi karu! Ma ei tea, kas seda peaks nüüd kui miskit märki võtma, et esimene vabas looduses nähtud karu, kelle järele ma juba ammu igatsesin, surnuks osutus? Doktor Matt uuris vereloiku, tunnistas laiba värskeks ning arvas, et kui elusat karu kah näha tahan, ei ole vaja ilmselt kaua oodata, et mamma, kes äsja kutsikast ilma jäi, põõsast välja jalutaks... Mispeale ma käbedalt autosse Marii juurde peitu läksin. 

Aga maal on muidugi tore. Ärkad hommikul üles ja mitte midagi ei kuule. Nii vaikne, et kõrvadel hakkab imelik. Et vaikuseprobleemi natuke leevendada, õpetas Matt meid hiljem relvast laskma. Alustuseks muidugi selgus, et keegi peab vajamineva kraami metsa tassima, nii et minule sokutati kott kuulidega ja Mariile hunnik tühje purke, mispeale natuke torisesime, et kas me ei võiks niisama ilusad olla… Aga hiljem leidsime kraavipervelt maasikad ning kuniks end sööma unustasime, tassisid kotid end ise kohale, sest poisid ei jaksanud oodata, millal uuesti liikuma hakkame.


Lõunasöögiks oli jäätis ning magustoiduks arbuus murelitega - selline raske elu siis - mispeale Marii ja Ermo kolmeks tunniks magama vajusid. Matt ütles, et kui olen nõus ämblikud ise üle parda viskama, võime paadiga järve peale minna ja noh, kuna minu näol on tegemist teada-tuntud putukasõbraga, läks kohe diiliks. Matt filmis järvest iga pisimagi nurga üles ja minu ülesandeks jäi iga mõne minuti tagant kaasa noogutada, et oii, mis äge uus objektiiv see ikka on, nii hea laia nurgaga filmib. Jutuosa tegi ta ise, mina lihtsalt noogutasin. 

Ja mingi päev küpsetasime banana bread'i ning kutsusime naabrimehe kohvile, et ta meile paremaid kalastamise nippe jagaks. Arvestades, et järv oli otse ukse ees ja hunnik vikerforelli ootas väljapüüdmist, ei tundunud külmikus passivad vorstikesed üldsegi ahvatlevad. Linnalapsed läksid siis kalale. Alguses prooviti kolmekesi, pärast paari tundi andis Matt alla ja tuli tuppa. Marii ja Ermo lubasid uut tehnikat kasutada ja kadusid veel mõneks tunniks. Õhtu lõpetuseks selgus, et tasub ikka naised maale kaasa võtta küll, sest ainsama kala püüdiski Marii.


Viimasel õhtul tegime lõket, sest Jaanipäeva oma jäi ju vahele. Väga kodumaine tunne oli, natuke jahedavõitu ja hullult palju sääski. Sooje riideid ma muidugi kaasa ei võtnud, nii et lõkke ääres istumiseks kombineerisin lihtsalt olemasolevatest midagi kleidile alla ja peale. Suve stiiliauhindade jagamisel pretendeeriksin seetõttu peaauhinnale, sest nii võluvat komplekti kui see, mis lõpuks välja kukkus, pole küll enne nähtud. Marii võib oma triibuliste sokkide ja plätude kombinatsioonis ainult teisele kohale loota, sest ülejäänud riided olid tal igavalt normaalsed.


Kui lõke kustutatud, leidsid poisid õuest konna ja tõid selle tuppa kaasa, et meil Mariiga oleks võimalus oma unistuste prints leida. Konna suudlemine keelati lõpuks ikkagi kategooriliselt ära ja vaene loom viidi kiirelt õue tagasi. Konn olevat sellise asjade käigu üle äärmiselt nördinud olnud ega tahtnud kausist välja minnagi.

Linna tagasisõit oli kõike muud kui maaliline, sest tervel läänerannikul on ulatuslikud metsatulekahjud, nähtavus null ja õhk paksu suitsu täis. Vancouver õnneks ei haise, aga ka siin on õhk udune ja päike paistab punasena. Ja mul on miljon sääsepunni, oeh...

24 juuni, 2015

Monster

Sorri ämblikusõbrad, aga kui keegi niimoodi teki peal ringi jookseb, et müdinat on vannituppa kosta, ei jää muud üle kui ta maha lüüa. See on konkurentsitult suurim ämblik, keda elu jooksul kohanud olen… Öök! Palun öelge, et ma pole ainus, kes sellist elukat jäledaks peab?

22 juuni, 2015

Jaanipäev (+ film)

Mul on terve hunnik värskeid beebiämblikke kui kellelgi peaks vaja minema. Ei teadnudki varem, et nad sellised sarisigijad on! Hullemad kui jänesed.

Reedel käisin Mariil ja Ermol külas ja see ämblik, kes neil varem vannitoa seinal elas, konutas nüüd prügikastis. Vot minu praktikas pole seda juhtunud, et ämblikud end ise ära viskaks, aga näe, nende peres paistab see nii käivat. Marii oli sipelgaid tõrjunud ja selle käigus kogemata kõik hästihoitud ämblikud kah ära tapnud. Vannitoa oma oligi vist viimane, kel veel hing sees. Ermo pakkus, et kuna kõik sõbrad on surnud, läks ilmselt vabatahtlikult prügikasti, sest ei näinud elul mõtet. Minu omad viljelevad seevastu täpselt vastupidist loogikat - mida rohkem neid laiaks litsuda, seda enam asemele tekib.

Vaatamata sellele, et M&E on selgel eestlaslikul veendumusel, et ämblikud toovad õnne (kanadalased seda seisukohta õnneks ei jaga), on neil ikkagi väga tore külas käia, sest Ermo kostitab mind iga kord uute ja huvitavate grill-lihadega ning Mariil on väike aiamaa, kust saab muuhulgas värskeid herneid.


Eile pidasid Vancouveri eestlased jaanipäeva ja olles juba kolmandat aastat siin, otsustasin lõpuks alla anda ja vaatama minna, mida see endast kujutab. Ja hea on, et läksin, sest igavesti tore jämm oli! Kohe nii eestimaine, et põrsas oli vardasse aetud ja kõrvale pakuti värskeid kartuleid ning praekapsast, ehedast rukkileivast ja kringlist rääkimata. Kuldset Triot kostus ja Kungla rahvast ka. Pooled pidulised olid muidugi rahvariietes.

Iga mõne aja tagant astus mõni uus eestlane juurde ja teatas, et loeb mu blogi. Ajee, ma olen kümme korda kuulsam kui Pantalone! Kusjuures kõik lähemad sõbrad paistavad täpselt sama kuulsad olevat, näiteks kui Matt läks kohvi ostma, küsiti talt, kas ta on see tegelane Anu blogist?!

Kohalikud eestlased on ikka nii toredad!

Ainus pettumust valmistav osa oli see, et seekord õiget jaanituld polnudki, sest viimased kuud on nii soe ja kuiv olnud, et kui korra tikku tõmbad, põleb pool Kanadat maha. Lõkke sisse oli peidetud punane kangas, mida ventilaator lehvima tuulutas, aga tule mõõtu see ikka välja ei andnud. Eestis on häda, et igal Jaanipäeval ladistab sadada, siin on häda, et ei tohi liigse kuivuse tõttu lõkke peale mõeldagi. Jumal tänatud, et on, mille üle hädaldada! Mis Jaanipäev see muidu oleks?!

Matt viskas väikese filmi kah kokku, selle nägemiseks VAJUTA SIIA.

Ja mis eriti tore - kui pidustustelt koju jõudsin, olid naabrid mulle ukse taha suure purgitäie mustsõstraid jätnud, sõbralik kirjake juures. Küll ikka mahub palju häid emotsioone ühte väikesesse nädalavahetusse. Tore, et mul ämblikud nii agaralt sigivad, tõmbavad tasakaalu paika, muidu lähekski elu liiga ilusaks.

15 juuni, 2015

Marii Mimosad

Laupäeva õhtul helistas Marii, et tal on 1,5 liitrit vahuveini, mis tuleb Mimosadeks teha ja hiljem võiks kuskile tantsima minna. Tantsulka läks kohe nii hästi, et klubist välja astudes korjasin käevõrude küljest pluusitükke, nüüd võib jälle uusi riideid ostma minna. Ühtlasi sain teada, et lahtiste kingadega ei tasu klubis käia, sest niimoodi võib varvastest ilma jääda, seega olin kaval ja trampisin ise piisavalt aktiivselt, et kõik teised eemale hoiaks ning varbad kenasti alles jääks.

Tegelikult võiks ju sellest ka rääkida, kuidas ma õhtul nude-beach'ist ja seal täisriietes ringikolavatest vilavate silmadega hiinlastest rääkides pidasin vajalikuks mainida, et päris aus olles on okei, et nad midagi vähemaks ei võta, sest paljast hiina meest ei tahaks küll mitte keegi näha… ja hiljem selgus, et Marii naaber, kes kah seltskonnas istus, on tegelikult hiinlane, kuigi sedamoodi välja ei näe. Ta naeris laginal kaasa, nii et loodetavasti pikka viha ei pea, aga ise tahaksin muidugi maa alla vajuda ja mulla peale kraapida.

Täna ärkasin alles keskpäeval, mis on minu puhul täiesti uskumatu, sest tavaliselt virgun hiljemalt üheksaks, olenemata sellest, mis kell magama sai mindud. Ehk nendest pannkookidest, mille Marii oli sõnumi teel kümnest välja kuulutanud, jäin otse loomulikult ilma, aga see-eest on olemine tänu piisavale unele täiesti inimlik olnud.

Ja kuna reedel sain emmelt paki Eesti ajakirjadega, kavatsen ülejäänud õhtu lugemisega sisustada, nii et leheküljepikkust jutuvada sedapuhku ei tule, näitan hoopis viimaste päevade jooksul telefoni lisandunud pilte.

11 juuni, 2015

Jutusutsakas

Eks ta nats ebaõiglane ole, et kui ma isegi nii harva blogin, tulen siia ainult soiguma kui kuradima närvi mind kogu see bürokraatia ajab, mida Kanadasse jäämiseks läbima pean. Ei ole uusi uudiseid, muideks. Vahepeal olen ainult ühe kirja saanud ja see ütleb, et minu viimasest MyCIC kontole sisselogimisest saadik pole sinna uusi teateid saabunud. Väga informatiivne! Tänks noh! Selles mõttes ju hästi, et vähemalt pole halbu uudiseid, eksole. Aga häid kah pole.

Teadmatus ja pinge on juba nii kaua kestnud, et vahepeal läheb juba meelest ära kui nõme see on. Elan täitsa rõõmsalt ja üldse ei lähe närvi ega midagi. Aga kui meelde tuleb, hakkab kohati lausa paha.

Häid asju on ka. Tuberkuloositest sai tehtud ja läks kirja negatiivsena, sest muutus ainult 5 mm suuruseks. 10 mm pealt oleks pidanud lisatestid tegema. Jee! Üks mure kohe vähem.

Ilm on täiesti ideaalne olnud juba… sada aastat. Täna istusin tööl trepi peal ja vaatasin, et kui muru on nii pruun, et ka kõige viimane elujõuline lible surnud, on vist nats hilja kastma hakata? Eks ta veits kole ole, aga mis sa teed. See-eest on koduaias kõik ilusti roheline, sest mul on väga usin naabrinaine, kes kaks korda päevas korralikke kastmissessioone teeb. Ja nädala pärast on lootust vihmale.

Positiivse poole pealt veel niipalju, et olen oma uue koduga endiselt väga rahul. Täitsa lõpp kui hea mul siin on! Ja skunki pole rohkem enam näinud, kuigi fakt on see, et ükspäev ma talle peale astun, sest aia taga pole mingit valgustust. Üks sõber ütles, et kui skunk mu täis pritsib, pean end kolmeks kuuks töölt vabaks võtma, sest keegi ei suudaks minuga ühes ruumis olla ja see hais ei tule mitte mingi nipiga maha...

06 juuni, 2015

Kanapost

Nädal on kuidagi nii märkamatult mööda läinud, et pole sellist tunnetki, et peaks jälle puhkamisega alustama. Mõtlesin koju jalutades, et kuna on reede, peaks end millegagi premeerima... Eirates fakti, et premeerin end nagunii iga päev.

Otsustasin, et tahaks mingit head jäätist. Mõistusega sain aru küll, et poleks vaja, aga kuradikene istus õlal ja tõstis imestunult kulme, et mis mõttes ei ole vaja?

Väikese siseheitluse tulemusel leidsin piisavalt tahtejõudu, et poodi mitte minna. Aga siis jäi suvaline araablaste kiosk ette ja otsustasin õlal istuva kuradikese rahustuseks korra sisse astuda, tõestamaks, et seal tõepoolest ei ole midagi, mida tahta võiks.

Pagana araablased! Muus osas täiesti ootuspärane kräpp - kiirnuudlid, nõudepesuvahend, tolmu alla mattuvad küpsisepakid… ja NELI külmikutäit jäätist! Igasugust jäätist! Kõik peenemad sordid, mida vaikselt peas vaagisin, olid esindatud. Rannahooaega alga…

Miks mul üldse mitte mingit tahtejõudu ei ole???

Aga alati ei ole ma ise süüdi. Näiteks eelmisel pühapäeval käisime sõpradega söömas ja jäime pikemalt jutustama, nii et kui kohvikut sulgema hakati, olime ikka veel õues. Selle asemel, et meid minema ajada ja lõpuks mööbel kokku panna, tuli teenindaja ja küsis, et kas tahaksime päevast üle jäänud mandli-martsipani croissant'e omale? Ja ulatas need mulle. Kanada, noh! Neil on kollektiivne "olgem kogu aeg hästi toredad"-mõtteviis.


Eile toimus kesklinnas avarii - buss sõitis taksol pool külge sodiks, takso sõitis otsa liiklusmärgile ja selle kõrval puu all istunud kodutule. Uudise all oli tuhandeid kommentaare, inimesed kirjutasid, et see on nende lemmik-kodutu ja näe, alles eile sai talle süüa viidud. Ühtlasi rõõmustati, et kodutu saab nüüd kindlasti kindlustusest korraliku kopika ja ei pea enam kodutu olema.

"Kodutu" olemine on kesklinnas nii reguleeritud, et kerjamiseks tuleb linnavalitsusest litsents taotleda ja selle eest ka maksta. Igaühel on oma nurk, kus "kodutu" olla, kuumemates kohtades ollakse "kodutu" vahetuse korras - täpselt siis kui kell kukub, istub uus vunts maha ja lööb üles sildi: "Näljane". Üks tüüp istub alati ilma särgita ja tema papitükk ütleb "Kodutu. Näljane. Täna 57. sünnipäev." Kui Vancouverisse kolisime, oli tal iga päev 53. sünnipäev. Kahe aastaga on vanuses kõva hüppe teinud. Aga kui sul on iga päev sünnipäev, saadki ju veits kiiremini vanaks.

Süüa-juua tassitakse neile hunnikute kaupa, suitsu ja raha muidugi ka. Ma arvan, et nii mõnigi "kodutu" teenib paremini kui ülikonnastatud pangahärrad, kes nendega lõunapausi ajal ajaviiteks juttu ajamas käivad. Heategevus on Vancouveris umbes sama popp kui jooga. Igaüks toetab oma kontori ees passivat "näljast" tüüpi.


Eelmisel nädalavahetusel käisid guatemalalased mu uut kodu vaatamas. Kuskil pool aastat tagasi kui Sofile rääkisin, et tahaksin kesklinnast välja kolida, oli ta skeptiline ja arvas, et head nahka sellest ei tule. Nonii, tulid siis külla. Mu väike pesa meeldis neile väga. Pakkusin, et lähme aeda ka, mul ju nüüd kanad ja puha…

Aiast leidsime pererahva noorima lapse. Kuldsete lokkidega sõbralikkuse etaloni. Rääkis guatemalalastele terve kanakasvatusteaduse pulkadeni lahti, näitas, kuidas neile käe pealt süüa anda, võttis ükshaaval linde aiast välja, et Sofi ja George saaks neile pai teha, tõi toast karbitäie mune, sest guatemalalased ei uskunud, et punane kana muneb helerohelisi mune ja luges ette lindude nimed: Cupcake, Ruby, Henrietta… (dziisas, ma ei mäleta, mis need kaks viimast olid).

Guatemalalased olid nii lummatud, et ainult õhkasid. Sel hetkel saabus kass. Jah, seesama kass, kes enamasti üle ühe pai ei lase teha, sest tal on kogu aeg nii kiire. Lonkis kohale ja kukkus jalapealt mu külaliste ette külili ega kavatsenudki ära minna. Lihtsalt vedeles ja lasi ennast nii palju mudida kui kellelgi soovi ja jaksu oli.

Mõni hetk hiljem tuli koer, kes oli sel päeval veidi haige ja seetõttu nats õnnetu olemisega ning nõudis kah pai. Nagu mingi "Väike maja preerias" stseen oleks olnud. Guatemalalastel ei tekkinud pärast sellist loomateraapiat enam ühtegi küsimust, miks ma pilvelõhkujast välja kolisin...

01 juuni, 2015

Kevadine beebibuum (+ film)

Otsustasime randa grillima minna ja murdsime selle käigus kolm reeglit:

- kanadalased, kes alati hiljaks jäävad, olid punkt kell kolm kohal nagu kokku lepitud
- eestlased, kes alati õigel ajal jõuavad, jäid neli tundi hiljaks (välja arvatud mina)
- guatemalalased, kes tavaliselt kolm tundi hilinevad, saabusid seekord kuus tundi hiljem

Kui poole öö ajal surmväsinult koju jõudsin, selgus, et mu vannitoa nurgas elav ämblik on vahepeal pojad saanud. Laeäär oli sõbralikult ära jagatud, iga kümne sentimeetri tagant üks beebiämblik võrgupunumist alustamas. Vot nii juhtub kui proovid vahelduseks hea inimene olla ja mõne ämbliku "õnne toomise" mõttes elama jätta. Ei too nad mingit õnne, ainult sigivad, raisad! Hommikul veetsin kena veerandtunni kõiki ükshaaval laiaks litsudes, mammaga eesotsas.

Täna õhtul käisime Marii ja Ermo juures grillimas ja kui vetsu läksin, teatas Marii kindluse mõttes, et neil elab poti kõrval nurgas ämblik ja ärgu ma seda maha löögu, olevat sõber või nii. Kuna eilse õhtu lõpetasime samuti nende pool, olin ämblikuga juba tuttav. Ja mis ma näen - ka nende ämblik oli öö jooksul pojad saanud! Täpselt samasugused väiksed beebid jalutasid seina peal ringi nagu minugi omad hommikul! Graafikujärgne sigimine või? 

Aga et ma pikalt kirjutama ei peaks, leiate rannafilmi SIIT.

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

30 mai, 2015

Tuberkuloosijutud

Kas teil on ka vahel neid hetki, et kohe algab juunikuu, aga korraga jääd mõtlema, et kuhu siis mai jäi... Juba sai läbi või?

Ja siis neid hetki, et vahel juhtuvad asjad mingis loogilises järjekorras - näiteks ükspäev küsis keegi, et mis arm mul vasakul õlavarrel on? Jäin mõtlema, et hmm… ma ei tea! Väga ähmaselt meenus, et mingi vaktsiin, mis tekitas punni, mis omakorda paranedes armi jättis. Mitte, et ma seda mäletaks, aga ema kunagi rääkis. Tuberkuloosivaktsiin äkki? Ei tea! Igal eestlasel on see arm käsivarrel ju?

Ja järgmisel päeval helistas tööandja, et nad on kogemata unustanud mul paluda tuberkuloositesti teha (see on sellistel ametikohtadel kohustuslik) ja palun sebigu ma nüüd vastav tõend. Kuna mul polnud õrna aimugi, kuhu selle jaoks minna, helistasin Matt'ile, kes muuhulgas teatas, et eestlasena on mulle tõenäoliselt juba lapsena tehtud BCG vaktsiin ja seetõttu on suur tõenäosus, et TB nahatest on nagunii positiivne ning tuleb teha IGRA test. Kanadas muideks ei vaktsineerita lapsi tuberkuloosi vastu, sest selle esinemissagedus on niivõrd madal.

Panin omale testimiseks aja ja igaks juhuks hoiatasin, et olen suure tõenäosusega vaktsineeritud. Telefonineiu küsis muidugi kohe, kas mul vastav tõend on ka olemas, mida mul otse loomulikult ei ole. 

Järgmisel laupäeval lähen testima, eks näis, mida nad minuga teevad. See on Kanada puhul väga tore, et siin saab ka nädalavahetusel arsti juures käia. Õhtuti muidugi ka, mõned walk-in kliinikud on kaheksani lahti. 

Walk-in on selline koht, kuhu võib igaüks sisse jalutada ja elavas järjekorras oodata, et arsti juurde pääseda. Perearstisüsteem on suht samasugune nagu Eestis, walk-in on lihtsalt sellele lisaks (ja ikka haigekassa poolt rahastatud muidugi).

Arstikabinetid on Kanadas kõvasti askeetlikumad kui Eestis (ma pean klientidega tihti arstide juures käima). Sellist luksust, et ruumis oleks kaks suurt lauda, ühe taga arst, teise taga õde, pole ma veel näinudki. Kabinetti, millel oleks aken, olen näinud ühel korral. Paljudel juhtudel võtab arst vastu kahes kabinetis korraga - abiline juhatab patsiendi ruumi, kus tuleb oodata, kuniks arst mujal omadega valmis saab. Siis astub arst sisse ja kohe algab sisuline töö. Kui mured lahendatud, astub arst välja ja sul on aega oma kotid-joped kokku koguda ja astuma hakata, samal ajal kui ta teises kabinetis on juba pooled järgmise patsiendi muredest kah ära kuulanud. Väga efektiivne! 

Tüüpiline kabinet näeb välja selline (aga olen ka poole väiksemaid näinud):


Retsepti jaoks pole siin mingit spetsiaalset vormi, see trükitakse täiesti tavalisele A4-le. Ja paljudel inimestel on "oma" apteek. Kui rohud hakkavad otsa saama, ei pea ise mitte midagi tegema - apteek helistab, et sul on ainult kuu aja varu veel jäänud, kas tahad retsepti pikendada? Kui tahad, helistab apteeker arstile ja arst faksib neile uue retsepti. 

Sellistes asutustes, kus näiteks minagi töötan, peavad kõik rohud olema pakendatud mullidesse. Eesti keeles pole head sõna, inglise keeles nimetatakse neid blister pack või bubble pack. Nii on manustamine lihtne ja selge ning kohe näha kui on rohud andmata jäänud või vale päeva mullist võetud.


Neile, kes peavad järjepidevalt rohtu võtma, saadetakse pakk soovi korral kulleriga koju. See süsteem toimib nagu kellavärk - meil tööl on nii, et kui lastel on viimane mullitäis rohtu jäänud, potsatab uus pakk läbi postipilu esikupõrandale. Kusjuures kojutoomise eest me midagi maksma ei pea, ka kõik rohud on riigi poolt rahastatud. Ahjaa, visiiditasu ei ole muidugi ka. 

-

Aga tuberkuloositeemadest veel - mis minu jaoks asja segaseks teeb, on see, et ma mäletan kooliajast tuberkuloosi nahatesti! Millegagi torgati ja tekkis punane laik, paar päeva hiljem käisime kõik oma laike kooliarstile ette näitamas. Mõnel oli suurem, mõnel väiksem. Aga juhul kui meid lapsena vaktsineeriti, miks oli vaja hiljem kontrollida? Ja kui nahatest on enamikel juhtudel vaktsiinile tundlik ja peaks igal juhul positiivse tulemuse andma, ei ole see ju enam üldse loogiline… Teab keegi kaasa rääkida?