Kui lapsel on ATH

Vaatasin ükspäev poes järjekorras seistes, kuidas kellegi teise kahe-kolmeaastane (ehk Oliveriga sama vana) laps lihtsalt vanemate kõrval seisis ja vajadusel sammukese edasi liikus ja sain korraga aru, et äkki see ongi normaalne? Sest ma näen pidevalt teiste lapsi niimoodi rahulikult seismas, aga mitte enda omi. 

Ma olen kogu aeg imestanud, kuidas ma pidevalt poolenisti uppumas olen, kuigi põhjust nagu otseselt pole. Mul on ju laste jaoks piisavalt aega ja võimalusi. Milles probleem? Ja siis nägin Amazonis sellist raamatut:

Lugesin pealkirja ja panin KOHE ostukorvi. Kuidagi tundus, et autor on ära tabanud, millega pidevalt silmitsi seisan.

Mida ma raamatust õppisin? 

Kõige tähtsam: Lepi, et su lapsel on ATH. Ta ei saa seda muuta.

Mida ma veel õppisin (ja igapäevaselt Oscari pealt näen):

- Ta ei suuda häält reguleerida. Ta räägib liiga valjult ja segab teistele vahele. Ta ei suuda oodata enda korda, vaid kohe tulistab. Kui keegi annaks mulle viieka iga kord kui "ära karju" ütlen, oleksin ammu miljonär. 

- Tal kukuvad asjad maha nii käest kui ümbert. Ta unustab kõike. Ta ronib igale poole. Ta tähelepanu hajub hetkega. Kui ütlen, et hakkame minema, mine pane sokid jalga, pean seda vähemalt viis korda uuesti ütlema, sest ta läheb enda tuppa, näeb midagi ja jääb sellega mängima. Või märkab aknast sõpra ja läheb teda tervitama. Või mingil imekombel haarab sokipaari kaasa ja traavib sellega elutoa poole, aga märkab poolel teel midagi huvitavat, paneb sokid maha ja korjab näiteks mänguasja üles. Sokinäide on suvaline, aga kirjeldab hästi ka kõiki muid olukordi. Ja siis ma sunnin end rahulikuks, et ta lihtsalt on selline ja ta ei saa sinna midagi parata ja "pane sokid jalga", "pane sokid jalga".... x5..... aga sokid ikka jalga ei jõua. Lõpuks röögatan, et PANE SOKID JALGA, ME JÄÄME KOOLI HILJAKS! Ja tunnen end kohe nagu täielik sitatükk, et häält tõstsin, aga mõnikord on need olukorrad nii kuradima frustreerivad. Aga teate, mis käratamise peale juhtub? Ossu ehmub, vaatab siiras imestuses sokke, et kuidas need veel siia said (sest tal on vahepeal juba nii palju juhtunud, et ta enam ei mäleta, et vahepeal sokid jõudis tuua) ja paneb hopsti jalga. Ja mina näen, et ta ei teinud seda nimelt, vaid sõna otseses mõttes jõudis viie minuti jooksul kümme korda ära unustada, et sokid tuli jalga panna.

- Ta ei suuda ühe koha peal istuda. Alguses oli meil reegel, et mänguasju laua äärde ei võta, aga kuna ta ei suuda käsi paigal hoida, siis mängis nõude, kahvlite, linikute, lillede, mille kõigega. Ta lihtsalt peab katkematult midagi näppima. Hiljem hakkasime lubama väikest autot lauda võtta, sest siis ta vähemalt mängis sellega ja kõik muu jäi (enamasti) paigale. Aga lisaks kätele liigub terve keha! Tema jaoks on võimatu lihtsalt istuda. Ta niheleb ja kiigub ja kolistab kõrval oleva tooliga, jookseb ringi, ronib laua alla, hüppab püsti... See on lõputu ring. Ja asi pole selles, et ma ei teaks, kuidas lapsi kasvatada või mis on õige. Vaid see lihtsalt ei toimi ATH lapse puhul. Raamat ütleb väga selgelt, et lõpeta võitlemine: ATH lapse aju vajab pidevat stimulatsiooni, ta ei suuda ühe koha peal istuda ükskõik, millega sa meelitad või ähvardad või mitu korda tema peale häält tõstad. Jumala tõsi! Ja et ta peabki mänguasjad lauda kaasa võtma, sest see on ainus võimalus, kuidas ta söönuks saab. Ning püsti hüppamine ning korraks ringi jooksmine on põhimõtteliselt vältimatu vajadus - harju ära.

Matt, kellel on samuti ATH, rääkis, et arstiteaduskonnas küsisid teised alatihti, et kuidas ta niimoodi loengutes käib, et kogu aeg arvutis malet mängib. Aga ta ei suutnud loengule ilma lisategevuseta keskenduda. Male aitas fookust hoida. Lõpetas väga heade tulemustega, nii et ju siis toimis. Enne meditsiini õppis IT´d ja seal polnud keskendumisega probleemi, sest IT kasutab teist ajupoolkera, mis on ATH'le paremini sobiv.

- Tal on vaja kindlat päevakava ja struktuuri, et asjad juhtuksid alati samas järjekorras, et ta teaks, mida oodata. Vot sellega olen ma kümnesse pannud. Osaliselt sellepärast, et igale lapsele on struktuurist kasu, teisalt sellepärast, et autismi puhul on see väga oluline. Aga kindel ajakava meil on ja see täiega toimib.

- Ta on väga riskialdis, ATH laps armastab adrenaliini. Ta on väga kannatamatu. Tüdineb kergesti.

- Ta ei talu, kui talle öeldakse, mida teha. See on nii tõsi! Kui ütlen, et täna on koolis silly sock day ja pane mingid rõõmsad sokid, siis ta paneb raudselt kõige igavamad hallid. Palju paremini toimib, kui lihtsalt mainin, et ahaa, teil on täna mingi silly sock day ja räägin kohe millestki muust edasi, justkui see sokiasi polekski oluline. Siis on lootust, et paneb mingid lõbusad, sest tunneb, et teeb selle otsuse ise. Ja näiteks õhtul ei ütle ma iial, et "nüüd on aeg...", vaid annan variandid "kas sa tahad kõigepealt hambad pesta ja siis unejuttu või alustame lugemisest ja pesed hambad hiljem?" 

- Ja lõpetuseks: tal on aktiivsus-tähelepanuhäire, MITTE informatsiooni puudumise häire. Ta teab väga hästi, mis on õige ja vale, ta teab, et ta peaks rääkima vaiksema häälega, ta teab, et ta peaks kõndima, mitte jooksma, ta teab, et ta peaks oma käsi liigutama rahulikult, et kõik ümberkaudsed asjad kogemata laiali ei lendaks... ta lihtsalt EI SUUDA! Sest tal on aktiivsus-tähelepanuhäire. 

Täna just vaatasin, kuidas ta rääkis mingist asjast, mida nad sõbraga tegid. Selle nelja lause ütlemise ajal jõudis ta joosta ringi, hüpata diivanil, kogemata tooli ümber lükata, jälle diivanil hüpata, veel joosta, peotäie pähkleid suhu visata, tugitooli peal ronida, korra terrassil käia, diivani seljatoe peal turnida, mänguasjade otsa koperdada (ja siis seda kõike korrata). Mul oli raske juttu jälgida, sest pea käis tema vaatamisest ringi. 

Ükspäev sirvisin viimaste aastate pilte ja mõtlesin, et pildi pealt tundub nagu oleks mu poistel eriti äge lapsepõlv. Kogu aeg toimub midagi! Iga pildi peal on nad kas pea alaspidi või suu kõrvuni või üleni mudased või... Hoog on sees. 

Aga iga eriti aktiivse lapse taga on vähemalt üks natuke läbipõlenud lapsevanem ja ju ma sellepärast tunnengi pidevalt, et olen kuidagi läbi kukkunud. Ma ikka naeran siin Matt'i, kes töölt sageli sõnumeid saadab, kuidas ta poisse igatseb ja "ma olen homme terve pärastlõuna kodus, sa võid omale vaba aega võtta, hea meelega mängin nendega", aga siis pärast esimest kümmet minutit otsib juba mürasummutavaid kõrvaklappe, kurdab lärmi ja peavalu üle ning küsib murelikult, et kas sa ikka lähed välja ja millal tagasi tuled? Meil on metsikud lapsed, noh!

Ühiskonna hukkamõist on muidugi veel teine keeruline asi. Näiteks vanemate inimeste jaoks ei ole ATH'd üldse olemas. Vanasti seda ju ei olnud! Olid lihtsalt kasvatamatud lapsed. Te ei kujuta ette, kui palju ma oma esiklapse kasvatamisse olen panustanud ja võib-olla sellepärast ongi eriti ärritav, kui keegi mainib, et "lihtsalt vähenda ekraaniaega" või "ära anna suhkrut". Umbes nagu ütleks diabeetikule, et mis sa loll koomasse langed, söö lihtsalt rohkem kapsast.

Aga koolist saime jällegi ootamatult positiivset tagasisidet. Öeldi, et Oscari puhul on kohe näha, kui palju temaga tegeletud on ning kiideti, et last sedavõrd efektiivselt toetame. Toodi rodu näiteid ja öeldi, et see on pigem haruldane, et autismidiagnoosiga laps, kes selle kõrval veel sihuke tulesäde on, nii edukalt toime tuleb. 

Mul oli ikka klomp kurgus küll. 

Jätkuks vaid jaksu leida tasakaalu selle vahel, et talle vinget lapsepõlve pakkuda ise hulluks minemata, sest väljakutseid pakkuv on see teekond kohe kindlasti olnud. Aga poisid on mul vahvad ja ausalt öeldes ei kujuta ettegi, et nad võiksid mitte seintelt vastu põrgata.

(statistika kohaselt on 50-70% autistidest ATH)