Ja nädalavahetused on nii toredad! Eestis elades oli mul arvuliselt palju rohkem sõpru, aga sellist regulaarset seltsielu ja tantsu-tralli üldse polnud. Võib-olla sellepärast, et enamike siinsete sõprade aeg on aasta või kahega piiratud ja igaüks tahab viimast võtta? Ei teki mugavustsooni, et ahh, raske nädal seljataga, tahaks lihtsalt kodus olla ja telekat vaadata. Hahaa, meil polegi kellelgi telekat! Ja suguvõsa üritusi pole, vanaema juurde pannkoogile ei kutsuta. Pannkooke saab hoopis Marii ja Ermo juures.
Laupäeva hommikul oli traditsiooniline sõbrannade kohvideit, õhtul käisime Eesti Majas "Mandariine" vaatamas ja pühapäeval tähistasime Kairi sünnipäeva. Parimagi tahtmise korral on sellise ajakava juures väga keeruline omale Kanada sõpru tekitada! Matt on vahel nii suuremeelne, et loovutab mulle enda omi, aga tegelikult võiks ma ise natuke vähem laisk olla ja uute inimestega suhelda.
Vähemalt ei koosne "Eesti kamp" ainult eestlastest, sest Iain on Inglismaalt, Sofi ja George Guatemalast, Matt Kanadast, Eddie Hong-Kongist ja Alejandro El Salvadorist (viimased kaks kolisid tegelikult juba lapsepõlves siia). Muuseas, Alejandro küsis laupäeval, et miks me vahel "tere" asemel "nacho" ütleme? Pikema vaidluse tulemusel selgus, et see oli hoopis "no tsau".
Aga kuna juttu rohkem pole, jagan hoopis pildikesi Kairi peost. Alustuseks hurmavad Ermo, Matt ja Iain. Kui nad kõrvuti istuma panna, on klounaad omast käest võtta. Iain'i huumorimeel on absoluutselt ületamatu! Ma arvan, et kui ta aprillis ära kolib, saavad meie üritustest nukrad vaikuses istumised.
Laua teisest otsast leiame Marii ja George'i ning Sofi ja Ermo (panen teile näod ja nimed kokku, muidu peate blogi lugedes alati pildi ise juurde mõtlema). Ahjaa, ja muidugi Eddie! Eddie tunneb selle järgi ära, et talle on kõhu peale "Eddie" kirjutatud, hahaa. Sõbrad olid eelmisel aastal kinkinud. Meie peolt pidi ta seekord varakult lahkuma, sest oli iseenda üllatus-sünnipäevale oodatud. Oli kogemata selle meili saanud, kus kõike korraldati...
Ermo on meil ehe vanakooli mees, nii et naistepäeva puhul said kõik tüdrukud lilled. Ma sain muidu hommikul Kustilt ka suure kimbu! Esimese hooga üldse ei mäletanud, et on naistepäev ja kulleri kõne magasin samuti maha. Ta oli siis lilled valvelauda jätnud. Kui neile lõpuks järele läksin, teadsid kõik töötajad, et kellelegi toodi roose! Olid rohkem elevil kui ma ise! Uurisid, et kas sünnipäev või mis toimub? Ülesin, et olen väga pettunud, et nad sellise toreda nõukogude liidu püha puhul mulle omalt poolt isegi üksikut piinlikku punast nelki ei organiseerinud!
Aga tagasi Kairi sünnipäeva juurde, saage tuttavaks: Sofi, Kairi ja Anu. Ja kohustuslik grupipilt, kust mingil müstilisel põhjusel ei leia Sofit. Peab Ermolt uurima, kas ta varjas meie sõstrasilma lihtsalt julmalt ära või oli neiu hoopis pissile läinud?
Aga noh, ongi jälle põhjust kokku saada ja uus pilt teha!