04 mai, 2013

Rippuvad sillad

Vancouveris on kaks kuulsat rippsilda - Capilano ja Lynn. Capilano on üks kallimaid vaatamisväärsusi, mida siitkandist leida võib (sissepääs 32 cad/24 eur), seetõttu reklaamitakse seda lausa ohjeldamatult. Lynn on aga kohalike lemmik ja sinna pääseb tasuta.

Eelmisel nädalal käisime Capilanot uudistamas ja päris lahe oli! Sai kalju äärel jalutada ja puu otsas turnida, igasugu atraktsioone oli üles seatud. Kõige rohkem meeldis mulle kalju külge riputatud Cliff Walk. Sealse kuristiku kohal kõrguval sillakesel oli klaasist põrand ja kuigi mõistusega sain aru, et selle kandevõime peab piisav olema, oli peale astuda ikkagi omajagu kõhe.


Täna aga võtsime suuna Lynn pargile. Juba bussisõidu jooksul sai selgeks, et North Vancouver on tõeliselt elamisväärne koht - palju rohelust, maalilised majakesed, vaikus ja linnulaul. Ja nartsissid õitsevad juba kolmandat kuud, ma ei saa aru, kui kaua võib üks kevad kesta?!


Lynn'i rippsild oli Capilano omast küll veidi lühem, kuid sellegipoolest polnud tegemist mingi jupikesega. Vaade oli tõeliselt ilus - kosk ja kärestik. Paraku paistis päike nii eredalt, et normaalset pilti ei õnnestunud kummastki teha, seega peate ainult sillaga leppima.


Kuigi loodus on mõlemas pargis sarnane (asuvad üksteise lähedal), on Lynn'i oma puutumatum ja erinevalt Capilanost on seal palju jugasid ja maalilisi kärestikke. Valida saab erinevate radade vahel ja kes suurem matkasell pole, näeb samuti kõik olulised kohad ära.

Kuna ilm oli ilus, varustasime end piknikumaterjaliga. Maalilise murulapi leidmine osutus kõrge metsa sisse rajatud pargis veidi keeruliseks ja lõpuks sõime kaasa võetud ananassi ning muu hea-parema päikeselisel pargipingil ära. Ja nagu Murphy seadus ette näeb, avastasime kohe pärast seda üksiku koha, mis piknikuks lausa loodud. Õnneks tulevad mõne nädala pärast Triin ja Mosu meile külla ning uueks pargikülastuseks põhjust rohkem kui küll.


Kui järgmise nurga tagant veel väike smaragdroheline bassein välja ilmus, ei saanud ma enam üldse aru, miks keegi Capilanol käimise eest maksta peaks tahtma!

02 mai, 2013

Linnaelu

Millal sa viimati kellelegi kirja saatsid - ümbriku ja margiga?

Tänapäeval peaks selleks eriti sügavamõtteline sõnum olema. Kui kirjutad: "Hei, kuidas sul läinud on?", kribaks sõber vastu, et sul Facebook ei avane või?

Aga näiteks vanaemal ei ole internetti. Mõeldud-tehtud - tuleb tuua paber ja ümbrikud ning postituvi lendu lasta. Läksin siis poodi, sirvisin erinevaid kaustikuid ja plokke, aga paber oli jube õhuke. Mõtlesin, et no näed, mingi odav jama, tuleb järgmisesse kohta minna. Läksingi, kaup nägi palju peenem välja ja hinnad hüppasid kohe viiekordseks. Aga kaane all täpselt sama paber! Alles neljandast poest õnnestus sobilik leida...

Viimasel ajal kiputakse muudkui küsima, kuidas tööotsingud edenevad. Üldse ei edene! Kui välismaale juhtute kolima, üürige mingi jube nõme urgas, kus eriti olla ei taha. Meil on nii mugav kodu, et üldse ei kipu välja! Tööle veel vähem. Nädalavahetuseks kutsusid uued sõbrad meid saarele oma vanematele külla. Sooja lubatakse 22 kraadi - no miks ei taha suvitada! Otsin lillelise kleidi välja ja saadan tööandjale meili, et need proovivahetused peavad ikka järgmisesse nädalasse jääma, enne pole lihtsalt aega!

Töötamist ei soodusta Vancouver kohe üldse! Igal nurgal on pargid, inimesed peesitavad murul, peavad piknikku, sõidavad ratta ja rulluiskudega, jalutavad mere ääres... Ma ei näe, et keegi tööl käiks!

Arutasime, et järgmises elus võiks olla kassid. Enamiku päevast magaks maha, ülejäänud aja pühendaks söömisele. Vitsutaks mõnuga kõike head ja paremat, sest üks õige kass peabki paks olema!


Kui siinne elanik parajasti ei puhka, on ta aias. Linnainimeste vajadus näpud mulda torgata paistab olevat nii suur, et selleks on rajatud Community Garden, kuhu võib omale mõneruutmeetrise peenramaa rentida. Mõni istutab lilli, teine maitsetaimi, kolmas maasikaid. Osad on kohe suurelt ette võtnud, põõsad mulda torganud ja nende vahele tillukese jalutusraja kujundanud. Ikka tore isiklikku aeda omada, mis siis, et see on ainult kahe sammu pikkune ja kodust mitme tänava kaugusel.


Aednikuamet paistab siin laialt levinud olevat, kõiki maju ümbritseb ilus haljastus. Põõsad on kujunditesse lõigatud ja peenrast ei leia ühtki umbrohuliblet. Muru on alati ideaalne, ei mingit väljakasvu. Ilmselgelt peab keegi selle kallal pidevalt nokitsema.

Muide, tänavaid ja majaseinu pestakse survepesuriga! Ma pole sellist nühkimist kusagil varem kohanud. Tolmu vastu aitab päris hästi, ühtki musta autot siin ei leidu, kõik läigivad...


Kohalike stiilis suhtlemist pole me veel ära õppinud. Marc rääkis ükspäev, et kõrvalmaja toidupoes töötab nii imelik kassapidaja - üldse ei räägi! Küsid, kuidas läheb, vastab, et hästi... ja ongi kõik! Hahaa, ma pakkusin, et äkki on eestlane?!

Lugesin ükspäev internetist, kuidas Eesti tüdruk oma Kanada mehele keelt õpetab - siinsel rahval on nii raske mõista, et võib öelda lihtsalt "tsau" ja sellele ei pea midagi järgnema - ei küsita, kuidas sul läheb või muud taolist. Ongi lihtsalt "tsau" ja kõik!

Meie majas elab üks vanadaam, kes minuga koos lifti sattudes alati mu kirjusid retuuse kiidab! Nagu sõbranna juba - oi näe, sul jälle need ilusad püksid jalas! Ükspäev otsisin kassas münte ja jõudsin selle käigus müüjaga pika dialoogi maha pidada - Eesti-Kanada stiilis muidugi, ehk mina ütlesin ainult "mhmh" ja tema rääkis kogu ülejäänud osa. 

Meilt on küsitud, kas Eestis on mõnikord nii külm, et isegi meri jäätub? Kui vastame, et käredamal talvel saab autoga mööda jääteed saartele sõita, vaadatakse sellise näoga, et whooaaa, Arktika ei saa kaugel olla!

Tihti uuritakse, kas meil on mägesid. Kui ütleme, et kõrgeim koht on 300 meetrit, noogutatakse kaastundlikult, et sel juhul on Eesti nagu Saskatchewan (üks Kanada provintsidest) - kohalikud väidavad, et see on nii lame, et kui lased koera õue, näed teda kolm päeva hiljem ikka veel minemas. Kui täpsustame, et tegelikult on Eesti ikka omajagu künklik, meil on isegi suusakeskus, vajub kõigil lõug maani! 300 meetrisel mäel? Ei-ei, kõige kõrgemal ei suusatata, sellest järgmisel - 200 meetrisel! 

Müstilised eestlased - oskavad lauge maa peal mäest alla lasta...


Ükspäev astus meile tänaval ligi vanem mees ning uuris, mis keeles me omavahel räägime? Vastuse peale hüüatas, et "ohoo, ma oskan ka eesti keelt!" Selgus, et tema vanemad olid Eestist pärit, aga ise on Kanadas sündinud. Lapsepõlves ema-isaga eesti keeles rääkinud ja kuigi praktikat pole ammu olnud, oskab ikka enam-vähem lauseid moodustada.

Olime ootamatust kohtumisest nii üllatunud, et hiljem avastasime, et ei taibanud isegi mehe nime küsida! Ilmselgelt peab oma suhtlusoskusi natuke parandama... 


Täna jalutasime mööda mereäärt ja avastasime jahtsadamast väikesed majad. Huvitav, kas nende omanikel on paat ka või käivadki majaga merel? Umbes nagu haagis-suvila, ainult et vee peal. Muidu ju igati muhe elamine, merevaade ja linnulaul...


Lindudest rääkides - kajakad elavad siin päris luksuslikult, üks sõi näiteks meritähte! Maru vintske paistis olevat, jupp aega nägi vaeva, et tükikest kätte saada. Siis lisandus teinegi kajakas, kes samuti eksootiliste mereandide sõbraks osutus, ja virutas toidupala omale. Pole ikka lihtne see linnuelu...


30 aprill, 2013

Esmaabi

Kuna mul on töö jaoks esmaabi sertifikaati vaja, panime end vastavale koolitusele kirja - Kustav tuli seltsiks kaasa. Koolitaja teatas alustuseks, et veel on hetk aega ja kes soovib, võib allkorrusel asuvast Subway'st omale hommikuse kohvi tuua - seepeale vajus pool klassi tühjaks. Paljudel tagasijõudnutel olid lisaks soojale joogile näpu vahel võileivad, mitmel ka pakk kartulikrõpse. Ühel lausa kilekotitäis erinevaid näkse! Nojah, paus tuleb ju alles mitme tunni pärast, mõtle kui õudne kui vahepeal peaks nälga surema!

Nii kuulasimegi krõpsude närimist ning elustamisnippe vaheldumisi. "Õnneks" istus minu kõrval noor hiinlane, kes põskedel olevaid mädapunne nokkis ja mu tähelepanu sööjatelt ära tõmbas...

Siinne esmaabi sertifikaat kehtib kolm aastat ja on nõutav väga paljudel ametikohtadel. Iga kursusel osaleja sai omale 200 leheküljelise raamatu, kus kõik räägitu kirjas ja värviliste piltidega illustreeritud - hea hiljemgi sirvida ja mälu värskendada.

Kaasõpilased varieerusid seinast seina, mõne küsimusi kuulates tuli täitsa hirm peale... Näiteks defibrillaatori kasutamise juures rõhutati, et masin juhendab sind ja kui kleepsud on kehale kinnitatud, ütleb selgelt, et nüüd antakse patsiendile elektrilaeng ja kõik peavad eemale hoidma. Selle peale küsis keskealine meesterahvas, et kas tema kui esmaabi andja peab ka eemale hoidma või ainult pealtvaatajad?

Koolitaja selgitas, et mõnel mehel võib rind nii karvane olla, et kleepsude kinnitamine ei õnnestu - kui läheduses peaks leiduma vahend, millega karvu eemaldada, oleks mõistlik seda teha. Üks naisterahvas tõstis käe ja täpsustas, et kas paljaks peaks ajama ainult need kohad, kuhu kleepsud kinnitatakse või terve rindkere? No ma ei tea, äkki raseeriks siis juba jalad ka ära, pärast hea sile olla kui juhtud ellu jääma...

Südame asukohast polnud enamikel inimestel aimu, levinud arusaama kohaselt asub see ju vasakul pool. Tegelikkuses on ikka keskel, õige kergelt suunaga vasakule. Täpsemat asukohta saab määrata rinnanibude abil - koolitaja rõhutas igaks juhuks veel eraldi, et kui mõnel tädil on nibud koos tissidega nabani vajunud, ei tasu südant nii madalalt ikkagi otsida. Mõnele kursusel osalejale võis see olla väärtuslik teave, muidu äkki hakkab elustama nii, et soolestik pahupidi... Öeldi ju, et nibude kõrguselt!

Paljud on millegi vastu allergilised, raskemal juhul võib tekkida anafülaktiline šokk ehk nii tugev paistetus, et hingamisteed pitsuvad kinni ja inimene sureb. Selle ennetamiseks on hädalistel kaasas Epi-Pen ehk süstal ainega, mis järgnevaks kümneks minutiks kõige hullema ära hoiab ja kiirabi saabumiseni elus aitab püsida.

Lektor rõhutas, et Epi-Pen'i säilivusaeg on 1 aasta, aga süstla küljel on väike aknake, kust sees olev vedelik näha - kui see on selge, võib kasutada, kui kollakas ja tükiline, on midagi pahasti ja süstida ei tohi. Juhul kui säilivusaeg on mõne kuuga ületatud, aga vedelik selge, võib häda korral kasutada. Seepeale tõstis üks neiu käe: "Aga kui säilivustähtajani on veel aega, aga vedelik on tükiline, kas siis tohib või mitte?"

Mida te sööte, et nii asjalikke küsimusi tuleb?


Harjutasime luumurdude lahastamist ja voltisime üheskoos kolmnurk-rätikuid kokku. Lektor tegi nalja, et muide, need tuleb ju ära ka triikida, aga kui ma siia tööle tulin, ütlesin kohe, et mulle triikida ei meeldi - äkki keegi teist aitab? Vaikus... Siis ütles üks neiu, et tema võib seda teha küll ja järgmine küsis, kas triikimislaud on muidu olemas? Õpetaja vastas, et nääh, kahjuks pole, peab tavalise lauaga hakkama saama. Tüdrukud ei näinud selles erilist takistust, aga õnneks hakkas juhendaja ise naerma enne kui olukord päris piinlikuks jõudis muutuda.

Teisel päeval oli õpetajal mops kaasas. Maailma kõige rahulikum koer, ainult magas! Vahepeal võttis perenaine ta selili sülle, käpad taeva poole - peni ei teinud teist nägugi. Õhkas, et koer on talle lapse eest. Selle peale ütles üks mees, et tal on lapsed koera eest - viskab neile palli ja sügab kõhu alt!

26 aprill, 2013

Akvaarium

Eile oli meie korterikaaslase sünnipäev. Hommikul küpsetasime talle brownie ehk maakeeli öelduna šokolaadikoogi ja kõrvale pakkusime cappuccino't. Marc'i vaimustab meie oskus koduste vahenditega piimavahtu valmistada. Tegelikult on see väga lihtne - piim tuleb mikrouunis soojaks teha, seejärel presskannu valada ja sõelaga üles-alla kloppida.

Pärast maiustamist jalutasin akvaariumisse. Vancouveri kesklinn on iga nurga alt omaette vaatamisväärsus. Kui muidu tehakse nalja, et tahaks elada metsa sees, mere ääres ja keset linna, siis palun - siin see just nii ongi! Mereranda on meie kodust 10 minutiline jalutuskäik (olenemata sellest, kummale poole minna, sest mõlemalt poolt tuleb vesi vastu), metsa umbes pooletunnine. Stanley park oma 400 hektariga annab vabalt metsa mõõdu välja! Väikese lisaboonusena on ka mäed kohe nurga taga. Muuseas - kuigi inimesed käivad tänaval juba lühikeste pükste ja plätudega, on suusahooaeg endiselt hoos. Küll viimast nädalat, aga siiski-siiski! Pole üldse paha, mis?

Kuigi akvaarim asub Stanley pargi alguses ja sinna peaks olema umbes 30-minutiline jalutuskäik, läks mul kokkuvõttes ikka maru kaua aega, sest iga mõne meetri tagant oli vaja jälle pilti teha. Ma ei kujuta ette, kas selle iluga on üldse võimalik harjuda? Kevad on siin muidu nagu Eestiski, nartsisside, tulpide ja sinililledega, ainus erinevus, et Vancouveris kestab see kõik oluliselt kauem. Juba kaks kuud on linn õitsenud ja lõppu ei paista tulevat.


Siinses akvaariumis elab umbes 6000 erinevat liiki, muuhulgas beluuga vaal, delfiinid, pingviinid, haid, konnad, maod, ahvid, linnud ja molluskid. Need viimased olid eriti muhedad:


Basseine sai ka altpoolt vaadata, delfiinide ligimeelitamiseks oli külastajatele jäetud pehme mängukala, mida nähes suuremad kohe ligi ujusid. Kui lapsi paistid nad suhteliselt külmaks jätvat - viskasid korra pilgu peale ja jooksid mängunurka tagasi - siis täiskasvanud hullusid täielikult! Üks naine unustas end akna äärde nii aktiivselt mängima, et kohati oli kohe tegemist, et tema varjust loomast pilti saada.


Beluuga polnud seevastu kohe üldse koostöövalmis ja kuigi tema nägemiseks olid palju uhkemad aknad ehitatud, paistis neist ainult vesi. Vaala ennast võis õues vaatamas käia.

21 aprill, 2013

Kanep

Vancouveris vaadatakse kanepisuitsetamisele läbi sõrmede, aga müük ja kasvatamine on sellegipoolest keelatud. Levinud on skeem, kus üüritakse/ostetakse maja, kaetakse kinni selle aknad, tagatakse pidev valgustus ja pannakse taimed idanema. Äri õitseb seni, kuni politsei saab jälile, et suure elektritarbimise taga peab midagi kahtlast olema ja lööb isehakanud botaanikud laiali. Maja aga muutub kasutuskõlbmatuks, kuna kanepi kasvamiseks vajalik niiskus on seda pöördumatult kahjustanud.

Minu suureks imestuseks selgus, et paljudes Põhja-Ameerika linnades (ka Vancouveris) on tavaks 20. aprillil kokku tulla, et müüa kanepit ja selle tarvitamiseks vajalikke vahendeid ning end üheskoos pilve tõmmata. Veelgi kummalisem, et üritus on täiesti legaalne ja toimub keset linna! Mis sai sellest, et kasvatamine ja müük on keelatud?

Traditsiooni kohaselt jagatakse kell 4.20 pärastlõunal kõigile soovijatele tasuta joint'e ehk kanepisuitse.

Meenus, kuidas käisin Eestis koolitusel, mida viis läbi narkokuritegude talitluse juht. Rääkis muuhulgas kanepist ja selle spetsiifilisest lõhnast, mispeale üks ruumis viibinud vanem daam käe tõstis ning kurtis, et kõikjal räägitakse, kui äratuntav see lõhn on, aga kus seda siis nuusutada saaks?

Lektor vastas, et koolituse tarbeks on tal küll ametlikult võimalik grammike savu kaasa võtta, kuid sellega kaasneb suur vastutus ning tal on mõistlikum seda mitte teha. Eks ole kummaline - ühes kohas ei saa isegi harimise eesmärgil lasta inimestel kanepit nuusutada, teises võib jalutada üritusel, kus kohati on suitsu vahelt raske hapnikku leida...

Kes pole kursis - kanep lõhnab nagu läila muru, väga magusalt ja rohuselt. Ja kui kahtlustavatel vanematel soovitatakse laste riideid nuusutada, siis mina oma töökogemuse põhjal hoiataks, et emad-isad on lausa erakordselt heausklikud - kui pubekas ka pealaest jalatallani imalalt lõhnab ja parajasti silmini pilves on, ei saa nad ikka aru, milles asi: "Ma tean küll, et ta sõbrad suitsetavad kanepit, aga ta ütles, et tema seda ei tee". No oleks ka naljakas kui muretsevale emale vastupidist kukuks väitma...

Kanepi tarvitamiseks on mitmeid viise, neist levinum suitsetamine. Mõnikord segatakse seda hoopis koogitaignasse. Tänasel üritusel oli müügil kõikvõimalikke kanepit sisaldavaid küpsetisi:


Mitmed külastajad käisid ringi, kaasas suur kotitäis rohelist puru, mida kõik soovijad vabalt osta said. Lisaks isehakanud kaubitsejatele toimis ka organiseeritud putkandus. Paljud leidsid, et pakendamine on liigne vaev ning müüsid otse potist - osta või kiloga!