02 november, 2015

Halloween (+ film)

Eelmise Halloweeni ajal lubasin pühalikult, et kui peaksin aasta pärast ikka veel Kanadas olema, ostan kah kostüümi! Esialgu ei saanud muidugi üldse vedama, head ideed polnud ja mõtlesin, et ahh… võib-olla järgmisel aastal? Aga Matt teatas, et ei tule kõne allagi, kostüüm peab olema!

Laupäeval arutasime Kairiga, et ostame kassikõrvad või miskit muud lihtsat. Aga poes läks lõpuks ikkagi käest ära, sest esimene ürp, mida selga proovisin, istus nagu valatult, hinnast anti pool alla ja siis läks juba hammas verele. Isegi kunstripsmed kleepisin omale külge! Müüja ütles, et päeva jooksul on nii palju kunstripsmeid ostetud, et põhimõtteliselt on iga teine klient ripsmepakiga koju läinud...

Matt tegi filmi ka: LINK

28 oktoober, 2015

30 fakti

1. Ma olen üksikema üksiklaps. Mu vanemad olid kunagi isegi abielus, aga isa kui selline pole mu elus praktiliselt üldse eksisteerinud.

2. Mu nimeks pidi saama Triinu, aga isa läks üksi pabereid vormistama ja hiljem selgus, et olen hoopis Anu. Nojah siis.

3. Aastaid tagasi kandsin breketeid ja selleks, et hambad ritta mahuks, tuli 8 tükki välja tõmmata! Neli tarkusehammast ja neli kuskilt vahelt. Muuseas, lapsena unistasin, et piimahambad kukuksid niimoodi välja, et eest oleks sahtel tühi. Mulle hullult meeldisid need lapsed, kellel kõik neli esihammast korraga kadunud olid, minu meelest oli selline naeratus hästi ilus. Mul endal tulid kõik ühekaupa ära. Jube pettumus!

4. Mulle ei meeldi päevitada.

5. Ma nutan väga harva, viimase viie aasta jooksul on vist korra aastas juhtunud.

6. Ma olen üsna eraklik. Mulle meeldib üksi olla ja üksi tegutseda, aga ma ei tunne end seejuures kunagi üksildasena. Ma ei käi kunagi koos sõbrannadega poes. Ma ei saa koos shoppamise mõttest absoluutselt aru! Küll aga meeldib mulle nendega kohvikus kokku saada.

7. Ma olen väga otsekohene.

8. Ma ei ole kunagi suitsetanud ega narkootikume proovinud. Suitsu teismelisena korra proovisin, väga rõve oli. See jäi ka esimeseks ja viimaseks korraks.

9. Lapsena lugesin hästi palju. Praegu ka loen, aga oluliselt vähem. Vahel mõtlen, et peaks arvuti ära viskama, läheks elu sisukamaks.

10. Mulle maitsevad pooltoored banaanid.

11. Ma ei oska joonistada. Absoluutselt ei oska!

12. Mul on otsmikul arm. Kammisime lapsena sõbrannaga tema isa karvast rinda, temal oli pool ja minul oli pool. Korraga tundus sõbrannale, et kammisin natuke tema poole pealt ka ja läks jageluseks, mille käigus lükkas ta mu peaga vastu öökapi teravat nurka, nii et verd lahmas.

13. Mu esimene lapsepõlvemälestus on ajast, mil olin umbes kolmeaastane. Mängisime täditütrega liivakastis ja käisin iga natukese aja tagant kinga seest liiva välja kallamas. Liivaseid jalgu ei talu ma siiani.

14. Mulle meeldib värske muru, saepuru ja trükivärvi lõhn.

15. Ma ei talu kui keegi mu naba katsub. Ise ka ei katsu. See on kõige ebameeldivam tunne!

16. Mulle meeldib kui wc-paberi rull jookseb pealtpoolt. Viimasel ajal püüan end kasvatada ja sõpradel külas käies rulli ümber ei pööra.

17. Ma ei kasuta kunagi puuderkreemi ega huulepulka, mulle ei meeldi see kummaline lisakiht nahal. Ja ma ei lähe kunagi meigiga magama, ükskõik kui väsinud ma ka poleks.

18. Kunagi õppisin juuksuriks, sest ei teadnud, kelleks saada tahan. Juuksuriks ei tahtnud, seda teadsin algusest peale. Kui kool kaks padumõttetut aastat hiljem läbi sai, läksin psühholoogiat õppima, mis oli hästi tore. Viis aastat õppisin ja mõned aastad töötasin, siis tulin Kanadasse, kus peab psühholoogil doktorikraad olema ja töö sisu on Eestiga võrreldes erinev. Nüüd ma jälle ei tea, kelleks saada tahan!

19. Ma olen totaalselt merehaige. Juba lapsest saadik on isegi kiikumisest süda pahaks läinud.

20. Mulle ei meeldi poest prügi koju tuua. Kõik pakendid, mis saab, viskan juba poes ära.

21. Ma ei pane tee/kohvi sisse suhkrut, see rikuks maitse ära. Ahjaa, ma ei joonud enne Vancouverisse kolimist üldse kohvi, aga siin on lihtsalt iga nurga peal kohvikud ja kuna mulle koogid hirmsasti maitsevad ja nad kohviga hästi sobivad, hakkasin lõpuks kohvi jooma. Kodus ei joo.

22. Ma vihkan karedaid, soonivaid, villaseid riideid (karupüksid hõrrrrrr!). Isegi sokid peavad sellised olema, mis jalale ranti ei jäta.

23. Mulle meeldib koristada! Kõige lemmikum on pesupesemine.

24. Ma kardan ämblikke ainult toas, õues pole probleemi. Arvestades kui priskeid praeguses kodus maha olen pidanud lööma, ei karda varsti ilmselt enam toas ka.

25. Ma olen alati lapsi ja perekonda tahtnud. Mulle meeldiks happily ever after tüüpi Bullerby pere koos koera-kassi-kanadega, seega olen laste tulevase isa valikul alati väga kriitiline olnud. Minu jaoks poleks probleemi terve elu täiesti üksi elada, palju suurem probleem oleks lapsed vale mehega saada.

26. Mulle ei maitse viski, õlu ega tomatimahl. Ma ei saa aru, kuidas inimesed neid juua suudavad.

27. Ma käisin terve põhikooli muusika-eriklassis. Ema arvas, et ju on musikaalsel isal musikaalne tütar. No ma pean viisi ja tunnen nooti, aga pärast seda kui muusika mu elus kohustuslikus korras läbi sai, lõpetasin igasuguse laulmise ja pillimängu päevapealt ära. Solfedžo õpetaja nägu toob siiamaani judinad seljale.

28. Ma ei hooli eriti teiste arvamusest. Eks muidugi meeldib kui inimesed häid asju ütlevad, aga kui keegi halvasti arvab, et jää see mind vaevama.

29. Ma söön absoluutselt kõike. Vanasti ei maitsenud oliivid, rukola ja ingver, aga lugesin kuskilt, et kui iga mõne aja tagant maitsta, hakkavad lõpuks meeldima. Nii ma siis tegingi ja toimis. Rukola on lausa suur lemmik nüüd!

30. Mul pole mingeid huvitavaid hobisid, aga blogida meeldib. See on ju ka hobi, onju?!

Anu kiiksudest saad lugeda siit.

20 oktoober, 2015

Stressssssss...

Aaaggrrrhhhh! Mul on puhkust vaja! Viimasel ajal tunnen üha enam, et olen ületöötanud. Iga kord kui keegi mingi lollusega hakkama saab, tahaks taldrikuga pähe virutada, selle asemel, et järjekordselt sõbralikult maha istuda ja arutada, mis-seekord-valesti-läks ja mida-edaspidi-teisiti-teha. Tahaks lihtsalt otse öelda, et sõbrakesed, sel sültjal ollusel, mis teil kolba sees istub, on tegelikult mingi funktsioon. Olge nii armsad ja võtke see lõpuks ometi kasutusele!

Võib-olla ma muidu ei olekski nii tige, aga kuskil kuu aega tagasi kaotas päevaprogrammi töötaja ühe mu klientidest ära. Hiljem muidugi selgus, et mitte lihtsalt ei kaotanud ära, vaid jättis teadlikult üksi, kuniks omi asju ajas. Te ei taha teada, mis asju! Ja te ei taha teada, kus! Selles loos on nii palju iiveldamapanevaid ja absurdseid momente, et ületab pika puuga isegi need õuduslood, mida ma turvakeskuses töötamise aegadel kuulma pidin. Klient leiti küll päeva lõpuks üles ja temaga oli kõik enam-vähem korras, aga töötaja osas ei jõua ma siiani ära imestada kui kuradima loll ikka annab olla.

Kõige selle tõttu olid mul kaks nädalat järjest peaaegu igal hommikul koosolekud, nii et vaba aega jäi ainult selleks, et vahepeal kodus magamas käia. Ühtlasi hakkas üha enam närvidele käima, et mu oma töötajad, kelle elu minu omaga võrreldes hulga lihtsam on, teatud asjades üle jala lasevad ja hiljem lihtsalt "sorry" ütlevad. Mul on üheksa alluvat, mis teeb keskmiselt 2-5 sorry't nädalas. Üks hoiab isiklikku skoori kohe eriti kõrgel ja lõpuks hakkas üle viskama, et iga asja sada korda üle pidin rääkima. Minu jaoks on see ju topelt töö!

Ühel reedel jätsin kirja, et ta päevaprogrammi töötajale esmaspäeva hommikul ühe lause edasi ütleks. Kuna senine esmaspäevane töötaja oli arusaadavatel põhjustel ametist kõrvaldatud, polnud mul õrna aimugi, kes lapsele järele tuleb, nii et mul puudus võimalus talle ise helistada. Otse loomulikult unustas töötaja seda teha ja hiljem ütles lihtsalt sorry. Mina kehitasin õlgu, et juhtub ikka, lihtsalt nüüdsest hakkame kõiki sorry'sid kirjalikult vormistama. Järgnes draama kolmes vaatuses koos ämbritäie pisarate ja eesriide langemisega. Tema ei eksivat mitte kunagi, unustamine olevat inimlik, miks ma teda ometi vihkan kui tema mind kui oma tütart armastab ja kõige lõpuks, et sõnumite edastamine ei olevat üldse tema töö.

Fair enough. Pole sinu töö, siis pole. Ole nii kena ja helista mulle pühapäeva õhtul oma vahetust alustades, et näen, et oled palunud mul hommikul üks lause öelda, aga ma leian, et see pole minu töö. Okei. Ma korraldaks siis asjad teistmoodi. Aga kui sa unustad ja pärast hakkad jahuma, et see-pole-minu-töö, siis…

Koristamisega on sama lugu. Tähtsamad asjad on tabelis kirjas ja iga öötöötaja paneb märke, et tehtud. Aga mõnda asja pole vaja päris iga päev teha, ütlesin neile, et lihtsalt kontrollige ja juhul kui vaja, tehke ära (näiteks faksimasinalt tolmu pühkimine). Lõpuks kippus ikka nii olema, et kui ma nuppe vajutades juba näpud ära määrisin, tõin lapi ja tegin ise puhtaks. Kuigi minu töö on see kõige vähem. Nüüd määrasin igale öötöötajale ühe korruse, mille eest vastutada, mispeale tuli "mina-kunagi-ei-eksi"-töötajalt kohe pikk lugulaul sellest, kuidas 5 minutit lisatööd paneb kehaosad küljest ära kukkuma. Eriti käed. Tuletasin sõbralikult meelde, et ametlikult on meil endiselt tegemist ärkvel-öövahetusega. Mitte-ametlikult nurruvad nad muidugi pea 8 tundi sooja teki sees tududa (samal ajal täispalka teenides).

- - -

Aga positiivsetest asjadest siis ka! Kuna oleme Matt'iga mõlemad täiesti ületöötanud, otsustasime novembri lõpus nädalavahetusele mõned päevad juurde näpistada ja puhkama lennata. Kanadas elades on tore see, et kõik need kohad, mis vanasti maru kaugel olid, on nüüd nurga taga. Näiteks kõige lihtsam ja odavam on lennata Hawaii'le või Las Vegase'sse. Seekord otsustasime Vegase kasuks, sest lennuajad olid täiesti ideaalsed ja halloo - kolme tunniga kohal! Hotelliks valisime Pariisi ja loomulikult on Pariisis ka Eiffeli torn, hahaa. Tsirkust kogu raha eest!


Ja kuna Eesti reisi kuupäevad olin mõttes juba mitu nädalat tagasi välja valinud, hakkasin eile mõtlema, et tegelikult võiks need piletid kah ära osta! Emal on kevadel juubel ja kuna ma nagunii kolm aastat külla pole juhtunud, oleks ju kena läbi astuda... Hah, ma olen nii elevil!!! Saab vürtsikilu võikusid ja muud kodumaist. Ja kõiki kõvasti kallistada!

19 oktoober, 2015

Meeste ja naiste mured

Meil sadas täna seenevihma. Seletasin telefoni teel Matt'ile, et noh, tead küll, selline udune vihm, mis tegelikult ei olegi päris vihm, aga udu ka ei ole. Seenevihm! Mushroom rain… Kui ta naermise lõpetas ja uurima hakkas, kust see sõna tuleb, olin kohe hädas. Eesti keeles pole mõnikord mitte mingit loogikat! Pakkusin, et kuna seened vajavad kasvamiseks niiskust, siis äkki sellepärast? Aga tavalise vihmaga kasvavad ju ka... Hiljem küsisin Kairilt ja tema pakkus, et äkki sellepärast, et uduvihm ei sega veel seenelkäimist?

Koju jõudes hakkasin guugeldama, et võib-olla on mingi loogiline seletus... Esimene vaste tuli "murelik mees küsib nõu" vallast ning seentega oli sel küll õige vähe pistmist. Kuna järgmisedki eriti palju informatiivsemad polnud, jääb seenevihma teooria siinkohal lahtiseks.


Hakkasin mõtlema, et meestel on üleüldse tihtipeale naiste kohta midagi kobisemist. Eriti tisside osas. Huvitav, et mulle pole ükski peika kunagi öelnud, et tissid võiks suuremad olla? Pole julgenud äkki? Suured tissid oleks nats tüütud, ei saaks kõhuli magada. Ma magan kogu aeg kõhuli. Võib-olla sellepärast ei kasvanudki tissid suureks?!

Järgmiseks guugeldasin, et mis juhtub kui "murelik naine küsib nõu"?


Ei, "murelik naine". Närvihaigest mehest ei saa head isa. Palun liigu edasi.

Meeste ja naiste erinevused, eksole. Esimesest artiklist saame teada, et suhe on tegelikult väga hea, naine on ilus, seks klapib, kõik tore. Aga rinnad võiks suuremad olla. Kohe hästi suured võiks olla. Meeste mured...

Teisest artiklist loeme, et mehel käivad mitu korda kuus äkkvihahood, ütleb naisele pahasti ja õelalt, on armukade ja kahtlustav, provotseerib kaklusi ja ülbitseb ka võõraste inimestega. Liikluses on närviline, sajatab ja vehib keskmise sõrmega. Aga äkki võiks ikka lapse hakkama panna? Naiste mured…

Madli ütles kunagi normaalsete meeste defitsiidist rääkides, et latti on juba nii palju madalamale lastud, et varsti jääb ainsaks kriteeriumiks, et mees ei haiseks.

Aga jah, ei tasu latti alla lasta.

12 oktoober, 2015

Lühiraport

Nädalavahetus…

Matt leidis Halloween'i kostüümiks maailma kõige koledama tagi ja otsustas selle kohe selga panna. Kanadalastel on ameeriklastega mingi kana kitkuda, nende jaoks on selline huumor hullupööra naljakas.

Anu ei suutnud hommikul muffini ja croissant'i vahel valida ning võttis mõlemad. Küll aga jättis öösel olude sunnil kummikarud söömata, sest Matt lukustas need relvakappi (juba teist korda!)

Palun saage tuttavaks - Annabel Elise. Täna juba kahenädalane! Ma ei ole vist kunagi nunnumat beebit näinud, kõik senised lemmikud said hoobilt troonilt tõugatud. Tore, et ikka sõpru leidub, kes lapsi teevad, on vähemalt kellegagi mängimas käia!

10 oktoober, 2015

Paar sõbralikku sõna

Ma olen viimasel ajal eriti tubli olnud ja end mugavamalt Kanadasse sisse sättinud. Kõigepealt taotlesin kohaliku ID-kaardi. Siis haigekassa kindlustuse. Seejärel tegin pangakonto ning tellisin kohaliku krediitkaardi. Ja täna oli esimene verstapost kohalike lubade saamiseks. Õigemini mul ongi nüüd Kanada load, aga esialgu veel ajutised (kuniks sõidutest tehtud).

Tervisekindlustus (õigemini reisikindlustus, sest ma olen põhimõtteliselt ikka veel reisil, hahaa) sai veebruaris täitsa kogemata läbi. Lihtsalt unustasin pikendada! Õnneks on tööandja poolt igaks aastaks kindel summa, mille ulatuses nad absoluutselt kõik tervisega seotud asjad kompenseerivad, sealhulgas hambaravi, prillid, massaaž jne. Küll aga ei tahaks auto alla jääda või millegi veel kulukamaga hakkama saada, sest siis plekiks omast taskust ja need taskud pole just ülemäära sügavad.


Kõik rääkisid õuduslugusid kui kallid on teenused Kanada pankades ja ma tegelikult meelsamini ei maksaks pangale selle eest, et nad saaks minu raha kasutades omale raha teha. Onju! Aga kui lähemalt uurima hakkasin, selgus, et siin on asjad palju loogilisemad kui oodata oskasin! Kui hoiad mingi kindla summa kontol, on absoluutselt kõik teenused tasuta ja krediitkaardi saab valida premium kaartide hulgast, kaardihooldustasu loomulikult pole. Kui kontol hoida väiksemat summat, on mingid asjad tasulised. Ja kui veel väiksemat, on rohkemad asjad tasulised. Ja kui oled selline kulutaja, et konto pigem nullis istub, maksad iga ülekande ning muu liigutuse eest. Ehk see kõige hädisem konto on midagi sellist nagu mul Eestis täiesti tavaline Swedbank. Ainult, et mu sealne konto pole nullis, et neil tekiks moraalne õigus mult näiteks igakuist kaardihooldustasu kasseerida. Khm, see kaart, mida nad hooldavad, hakkab mul siin Kanadas juba vaikselt sammalt peale kasvatama…

Valisin panga välja, läksin kohale, ütlesin, et kuna mul nagunii alati mingi tagavararaha kontol istub, tahan nende kõige ägedamat paketti ning selle ma ka sain. Krediitkaardi valisin põhimõtteliselt pildi järgi, hahaa! Sädelusega! Muud toredad omadused on tal ka. Ahjaa, see summa, mis peab kontol olema, ei ole panga poolt broneeritud. Kui seda seal pole, maksad lihtsalt kuutasu. Kui on, siis ei maksa. Aga kõik teenused on mõlemal juhul tasuta.

No ja lõpuks kohalikud load. Eesti omadega võib ainult esimesed kolm kuud sõita ja edasi on kohalikke vaja. Läksin ICBC-sse (kohalik ARK) uurimaks, et mida ma tegema pean? Selgus, et teooriatesti ja sõidueksami. Alustuseks anti tasuta õpik. Väga loogiliselt üles ehitatud, lihtsasti loetav ja värviliste piltidega.

Eesti load võetakse ära, Kanada omad antakse vastu. Mille kuradi pärast nad Eesti omad ära võtavad - ma tõesti ei tea! Aga kuna Eestis pole nagunii lube vaja, on suht ükskõik (mitte et ma üleüldse väga tihedalt Eestisse satuks muidugi).


Õpik oli mul juba kuu aega põrandal vedelenud, et peaks sellest üle astuma ja oleks meeles lugema hakata. Ei mõjunud. Sellised trikid lihtsalt ei toimi! Iseenda eest kommide ärapeitmisest ei ole kah kunagi midagi head välja tulnud.

Eile võtsin raamatu tööle kaasa ja veetsin terve õhtu diivaninurgas lugedes. Viimases peatükis tulid sellised pärlid, et "enne sõidueksamit tee kindlaks, kuidas klaasipühkijad töötavad, sest neid võib eksamil vaja minna". Ma naersin kohe kõva häälega! Sain load küll juba 11 aastat tagasi, aga nii palju on meeles, et kui ma poleks osanud klaasipühkijaid kasutada, poleks keegi isegi kaalunud mind eksamile lubamast. 

Järgmises lõigus selgus, et inglise keelt ei pea ka oskama! Võib näpuga näidata kui sõna ei tea! Lisatud oli rida sõnu, mis oleks soovitav enne sõidueksamit selgeks õppida, et suhtlemist sujuvamaks muuta - auto, buss, jalakäija, loom, lumi jne. Kõige lõpus oli väike selgitus, et mismoodi sõidueksam täpsemalt välja näeb: "Eksaminaator tutvustab end ja ütleb paar sõbralikku sõna." Very Canadian! Otse loomulikult ütleb eksaminaator paar sõbralikku sõna!



Kuna üks ICBC esindus jääb mul tööle kõndides täpselt tee peale, tegin teooriatesti hommikul sõna otseses mõttes möödaminnes ära. Test on elektrooniline ja igas ICBC-s on rida eksamimasinaid, aega kokku leppima ei pea. Minu Eesti autokoolis oli selline süsteem, et võib olla üks õige vastus või mitu või kõik õiged. Kui kõik neli peaks õiged olema, aga valid ainult kolm, loetakse vastus valeks. Siin trikitamist ei toimu, neljast vastusevariandist on alati ainult üks õige, ajalimiiti pole ja kõiki küsimusi saab vahele jätta kui tahad. Küllap tuleb mõni selline ka, millele vastata oskad.

50-st peavad ainult 40 õiged olema, nii et sain tulemuseks 98%, kuigi väga pingsalt ei süvenenud. Kui nad vaid teaks, millist vatti me Eestis selliste asjadega saame, ei paluks nad meil siin ühtegi lisatesti teha. Eesti load võeti ära ja vastu anti ajutised Kanada omad. Öeldi, et aasta jooksul peab sõidueksami tegema, siis saab õiged load.

Sõidueksami juures on kõige naljakam see, et auto peab endal olema! Lubasid veel pole, aga auto ju ikka on! Eksamiaegadega on praegu millegipärast täiesti tuuga, esimene võimalus alles kahe kuu pärast. 

Ahjaa, nüüd pean natuke harjutama ka, sest ma pole täpselt kolm aastat mitte kordagi sõitnud! Huhuu :) Aga enne seda sõitsin kaheksa aastat absoluutselt iga päev, nii et mingi põhi peaks all olema. Täna istusin üle pika aja esimest korda uuesti rooli ja sõitsin Matt'i vanemate juurest koju, mis oli päris kaugel ning hõlmas endas kiirteed, tunnelit ja muud toredat. Üsna kummaline oli - ühest küljest hästi tuttav tunne, aga natuke ärev ka.

Nüüd peaks seda asjalikku joont hoidma ja Eesti reisiks piletid ära ostma, siis on selle aasta checklist täidetud.

06 oktoober, 2015

Köögipidu (+film)

Uus eestlane Relika kutsus meid laupäeva õhtuks enda poole külla. Arutasime, et kuna ta nii kaugel elab, võiks varakult alustada, muidu jõuame alles hommikuks koju. Kell seitse pidime siis kohal olema.

Mõtlesin, et küpsetan suitsujuustukattega saiapulkasid kaasa, aga tainas kerkis arvatust kauem ja otsustasin pulkade asemel kuklid teha, et kiiremini saaks. Aga et sai pehme ja vetruv jääks, pidi tainas üsna vedel olema ja ühtlasi tuli see nii kleepuv, et kuklite plaadile ladumine osutus oodatust palju keerukamaks ettevõtmiseks. Ühel hetkel andsin lihtsalt alla ja valasin ülejäänud taigna koogivormi ja raputasin juustuga üle. Hiljem selgus, et koogivariant maitseski kõige paremini!

Viis minutit enne seda kui pidin rongipeatuses olema, tõstsin saiad ahjust välja, viskasin kotti ja panin jooksuga minema. Teistest pidulistest jäid pooled veel rohkem hiljaks, nii et pool kaheksa istusime siis lõpuks rongi. Relika maja asub küll täpselt peatuse kõrval, aga kuna Matt tahtis veel poest läbi minna, vudisime meie tubli lambakarjana kaasa ja jõudsime lõpuks hoopis natuke enne üheksat kohale. Nii palju siis varajasest algusest.

Ahjaa, kuklid sõime juba rongi oodates ära, sest noh, kell oli ju seitse ja pidu võis alata!

Oskab keegi öelda, mis värk sellega on, et kui anda inimestele vaba võimalus ringi liikuda, kogunetakse kööki? Alguses olime ikka tsiviliseeritud, istusime diivanil ja puha, aga tunnike hiljem pressisid kõik end kööki ja mahutasid end kappidele ning põrandale. Ainult iirlased jäid tuppa-rõdule, sest kööki nad peale eestlaste pealetungi enam puhtfüüsiliselt ei mahtunud. Ja nagu ikka - oli tore!


03 oktoober, 2015

Kass

Kassil on tekkinud komme mul hommikuti külas käia. Istub ukse taga, surub nina vastu klaasi ja toksib käpaga. Mida kiirem mul on, seda kindlamini välja ilmub. Täna hommikul pidin kokkusaamisele tormama ja olin juba peaaegu hiljaks jäämas kui ukselävel karvast nägu märkasin.

Mul läks kassi usalduse võitmisega nii mitu kuud, et selle kaotamisega nüüd küll riskida ei taha. Valasin taldrikule piima, kirusin end, et talle ühtki maiust ega konservi pole hankinud ning hakkasin hambaid pesema. Kükitasin, et kiiruga paar paid teha, aga ta ronis ruttu sülle, keeras end mugavalt kerra ja kukkus kõva häälega nurruma.


Püüdsin küll sõbralik olla ja teda nii palju nunnutada kui vähegi aega oli, aga kaua sa ikka hambaid pesed. Kükakil. Kass süles.

Tormasin duši alla… kass istus teisel pool klaasi ja ootas. Natuke etteheitvalt juba. Kogu see aeg, mis riideid kokku otsisin, jälitas mind. Iga natukese aja tagant tegin talle korra pai, näitamaks, et meie sõprus on endiselt jõus. Kui kõigega valmis sain ja tennised jalga tõmbasin, sättis ta end mõnusalt tugitooli nagu üks korralik lembeloom kunagi. "Kiire? Ei, mul pole kuhugi kiire. Nurr."

Miks ta enam õhtuti ei tule? Ma võiks teda tundide kaupa silitada. Tegin südame kõvaks, tõstsin kassi ettevaatlikult põrandale ja ütlesin, et nüüd peame minema. Oleksite te seda pilku näinud! Nüüd on vist sõprus läbi kah…

29 september, 2015

Jutujupid

Mul on lõpuks ometi laud! Siia kolides lubasin ju endale, et ei osta lauda enne kui tööloa pikendamise paberid korras. Nüüdseks olen siin täpselt pool aastat elanud ja saan lõpuks ometi inimese moodi sööma (ja blogima) hakata. Laua taga!

Kusjuures mul polnud eelmises kodus kah korralikku lauda! Kaks ja pool aastat olen ilma lauata elanud!

- - -

Sain teada, et Kanadas ei ole järgnevaid ütlusi:

- Külalistest on kaks korda rõõmu - siis kui tulevad ja siis kui lähevad.
- Mina enam sinu liivakasti ei pissi, vaata ise, kust märga liiva saad.
- Söö leivakontsikuid, hakkavad tissid kasvama.

Arvake ära kui kõvasti Matt naeris kui talle neid seletada üritasin…

- - -

Müüt, et Vancouveris kasvab kanep nagu umbrohi, osutus tõeks. Ühel ristmikul (kohalik ajaleht teadis rääkida) näe, kasvabki:


Ma pole päris lõpuni aru saanud, mis teema neil kanepiga on. Ametlikult on küll keelatud, aga tegelikkuses suitsetatakse täiesti avalikult, terve linn lõhnab, eriti suvel. Igal nurgal on ametlikud poed, kust saab meditsiinilist kanepit osta ja arstid kirjutavad seda inimestele välja ka. Ning iga aasta 20. aprillil peetakse kesklinnas kanepifestivali, kus kogu kraam ja lisatarvikud täiesti vabalt müügis. Näe, niimoodi:


- - -

Lugesin eile õhtul enne magamajäämist voodis raamatut kui ämblik üle käe jalutas. Normaalne. Elin saatis video, et kuidas ämblikest lahti saada - vaata siit.

Sellega seoses meenub, kuidas me reedel külas käisime ja pererahval kaks kassi oli. Üks muidu nagu kass ikka, aga hädal käis potil! Kui valmis sai, vehkis natuke käpaga ja hüppas seejärel maha. Ma juba mõtlesin, et laseb vee kah peale! Teine kass oli hästi paks ja teda oli kah potile treenitud, aga kuna kõuts selline, khm, kogukas on, läheb prill-laual kõõlumine veidi riskantseks, nii et ühel hetkel hakkas hoopis vanni kusele käima. Hästi tore onju?! Selline kassikusene vann.

21 september, 2015

Nahkjad kehad

Kes oleks võinud arvata, et tööloa taotlemise pabereid sisaldav ümbrik, mis mulle kevadel hinnakirja muutuse tõttu tagasi saadeti, aja jooksul nii kasulikuks osutub? See on kõige parem ämblikute tapmise vahend! Just jõudsin koju, kurtsin aias majaomanikule, et muidu mulle siin meeldib, aga ämblikud on maru suured… ja tuppa jõudes jalutas kohe üks priske isend risti üle vaiba. Selline:


Viimasel ajal on vererõhk taolistes olukordades palju vähem tõusma hakanud. Hästi tore oleks ühel hetkel jõuda staadiumisse, kus võtaks putuka rahulikult peopesale ja toimetaks õue kobrulehe peale, mitte ei lajataks tööloa paketiga lagipähe. Aga vaadake kui suured nad on! Võimatu!

Anna ütles, et kui ta Jamaikal elas, kukkusid vahel öösiti sisalikud laest voodisse ja duši äravoolust tulid skorpionid tuppa. Kairi lohutas omalt poolt, et vaata kui hea, et siin Austraalia hiigelämblikke pole - neid juba tööloa paberitega maha ei löö, keha pigem nagu hiirel, selline nahkjas. Jumala eest ma ei tea, kust ta selle võrdluse võttis, kas proovis järele või pakkus huupi, aga kõlab kohutavalt!

-

Mul on nüüd kohalik ID-kaart. Tegelikult ajaks Eesti oma kah asja ära, aga kui siia kavatsen jääda, on ühel hetkel nagunii kohalikke dokumente vaja. Taotlemine oli hästi lihtne ja kaart saadeti postiga koju. Kanadas saadetakse absoluutselt kõik asjad postiga koju. Koos kaardiga tuli elundite loovutamise vorm! Ma olen alati seda meelt olnud, et pärast surma pole mul ei neerude ega maksaga miskit tarka peale hakata ja iseenesest ju tore, et saavad kellegi teise sees veel nats edasi elada. Matt ütles, et ühe inimese organitega päästetakse umbes seitsme abivajaja elu. Näed siis! Ma kirjutan vabalt alla, et võtku, mis võtta annab!

Järgmiseks pean teooria- ja sõidutesti tegema, et kohalikke lube saada. Talv tõotab vihmane tulla ja hea meelega ostaks nüüd auto, et ei peaks iga päev kummikutes tööle ja tagasi lädistama. Natuke tüütu, et nad Eesti lubasid lihtsalt Kanada omade vastu ei vaheta! Teooriatestiks anti õpik muidugi tasuta. Kanada noh! Märgid on neil siin veits erinevad ja punase tulega võib parempööret teha, aga muidu suht sama nagu Eestiski.

Ohh, ma pesin ju eelmine kord suvilas käies kogemata Matt'i autopuldi ära! Teate küll, see "õnnis" hetk, mil korjad riideid masinast välja ja märkad võtmekimpu koos puldiga trumli põhjas vedelemas… 


Ma oleks arvanud, et ta laseb mul sellise nalja peale jalgsi linna kõndida, hahaa! Siiamaani vist kõnniks. Aga Matt ütles hoopis, et puldi saab ju uue tellida, aga girlfriend'i kes täitsa omaalgatuslikult tema musta pesu kah masinasse viskaks, pole üldse nii lihtne leida! Hahh, ole lahke! Teinekordki!

14 september, 2015

Foo Fighters

Reedene Foo Fighters'i kontsert oli lihtsalt nii vägev, et seda on võimatu sõnadesse panna! Nad on muidugi tuntud väga heade ja pikkade live-show'de poolest, aga arvestades, et Dave Grohl murdis hiljuti jala ja annab nüüd kontserte istudes… whoaaa, ma ei taha mõeldagi, mis siis veel saaks kui ta püsti tõuseks!

Vancouver on Grohl'ile suht tuttav koht, ta elas ju aastaid Seattle's, mis on Vancouveri külje all. Rääkis, et käis siin tihtilugu kellegi majas asuvas stuudios mingeid asju salvestamas ja see maja oli tihedalt Bryan Adamsi pilte täis. Alguses tundus veider, et noh, seal paistab suur fänn elavat, aga hiljem selgus, et see oli Bryan Adamsi maja (ta on vancouverlane).

Kõik need 2,5 tundi järjest saalitäis rahvast lihtsalt hullus! Uskumatu, kuidas on võimalik kuude kaupa iga kahe päeva tagant kontserte andes ikka veel sellist energiat ja intensiivsust tagada… Ja nad on seda juba 20 aastat teinud!!!

09 september, 2015

Pulmakellad

Matt teatas, et me läheme pikaks nädalavahetuseks sõpradega tema suvilasse. Mina ütlesin, et mul pole pikka nädalavahetust, sest töötan ju riigipühadel ka (siin on igas kuus vähemalt üks riigipüha, enamasti esmaspäeviti).

Ise läksin muidugi kohe närvi, sest tõepoolest - miks mul pühad vabad pole? Kuna meil oli nagunii peakontoris koosolek, kasutasin võimalust ja teatasin ettevõtte omanikule, et ma tahaks kah vahel puhata ja mängida! Mispeale ta mainis, et mul ongi õigus kõik pühad vabaks saada, seda enam, et teenin nende eest nagunii tavapärast palka. Juhul kui töötan, saan 1,5-kordset. Neile oli millegipärast mulje jäänud, et tahan pühadel töötada. Aga ma ei taha ja nii tekkis mulle hoobilt pikk nädalavahetus!

Kohe kerkis järgmine probleem, sest Matt'i suvilas olen ma juba mitu korda käinud ja tahtsin vahelduseks midagi uut teha. Alguses ta proovis ikka nii ja naa moosida, lõpuks pidi ikka välja rääkima, et ta parim sõber kavatseb seal oma elukaaslast kosida ja seetõttu ei tule kõne allagi, et mina samal ajal kuskil mujal seiklen. See oli muidugi päris tugev argument.

Matt läks neljapäeval, tulevane pruutpaar reedel ja mina koos kolmanda paariga laupäeval. Sest noh, mõned inimesed peavad tööl ka käima, onju. Reedel saatis Jen mulle sõnumi, et poisid leidsid toast mürgise ämbliku ja mina eeldasin sinisilmselt, et laupäeva pärastlõunaks on see isend ammu surnud ja unustatud.

Jõudsime kohale ja… neil oli ämblik kummuli keeratud klaasi all! Et mine vaata kui äge! Nimi olevat Hernandez! Teate, mul on kodus kõvasti ägedamad, isegi klaasi alla ei mahuks! Aga minu omad pole vähemalt mürgised. Arvestades, et meil oli kamba peale kaks väikest beebit kaasas, nõudsin, et Hernandez peab surema. Pika hädaldamise peale visati ta lõpuks terrassilt alla. Elusana! Sama päeva õhtul jalutas järjekordne Hernandez elutoa seinal, aga siis polnud enam kellelgi naljatuju, läks hoopis kiireks sebimiseks ja plätuga virutamiseks. 

Kahe ämblikusaaga vahepeal jõudsid Drew ja Jen paadisillal kihluda. Aww! 


Kanadas on see sõrmusevärk kohe omaette teadus. Vasaku käe eelviimases sõrmes kantakse ainult kihla- ja abielusõrmust. Absoluutselt igaüks teab seda! Mehed ka!

Teiseks peab kihlasõrmus tingimata kallis olema. Okei, mõnes mõttes loogiline. Et suure tähendusega ja tõenäoliselt kannad elu lõpuni, las ta siis juba olla ilus ka. Aga see on kohe NII oluline, et naised võrdlevad omavahel, kellel on kallim sõrmus (igaüks muidugi teab kui palju tulevane abikaasa ehte eest maksis!). Nagu mingi staatusevärk! Anna rääkis, et tema töökaaslane ostis omale ise uhke sõrmuse ja andis selle mehele, et mees saaks teda naiseks paluda. Mehel endal polnud ekstra-kalli sõrmuse jaoks raha. Appi, noh! 

Ja see pole niisama lihtne, et järgmiseks tuleb pulm! Mkmm, kõigepealt toimub kihluspidu. See on põhimõtteliselt nagu pulm, aga uut sõrmust veel ei saa. Idee on selles, et tulevased pulmakülalised omavahel tuttavaks teha. Siis tuleb poissmeeste- ja tüdrukute õhtu. Ei minda vanalinna kondoome müüma, hoopis lennatakse Vegasesse. Kogu kambaga! Viisakam versioon sellest on Bridal Shower - tüdrukute õhtu peab sisaldama palju alkoholi ja võõraid mehi, aga Bridal Shower'i käigus saab tulevane pruut hoopis teistelt naistelt väikseid kinke ja hullult jooma ei pea. 

Pulmapäevale eelneval õhtul tehakse nö prooviõhtusöök, mille käigus saavad külalised omavahel veelgi paremini tuttavaks ja pruutpaar saab tänada neid, kes kogu seda tsirkust planeerida on aidanud. Selle lõbu maksab kinni peigmehe pere.

Pärast üht uhket sõrmust ja kolme-nelja pidu jõutakse lõpuks pulma endani. Võite isegi arvata, et siinkohal on fantaasia piiritu, aga üks on kindel: pruutneitsisid ja isamehi peab olema terve hunnik! Mingit otstarvet neil pole, aga pildid näevad niimoodi uhkemad välja. Muidu töökaaslased arvavad, et oled vaene või midagi. Sama värk nagu sõrmusega!


Aga kogu see kompott algab täiesti ebaromantiliselt, sest abiellumiseks vajaliku blanketi saab kohalikust R-Kioskist! Ei pea Õnnepaleesse minema nagu Eestis. 

* PS! Ma nägin seekord põhja sõites KOLME karu! See oli üks mu viimaste aegade kõige õnnelikumaid nädalaid - uus tööluba, Foo Fighters'i piletid ja karud. Nagu uus elu oleks alanud! 

02 september, 2015

Rõõmuralli

Kui Foo Fighters'i piletid detsembris müüki tulid, ei teadnud ma oma edasise saatuse kohta Kanadas mitte midagi. Tahtsin väga minna, aga kuidas sa ostad sellises olukorras piletid peaaegu aasta aega ette ära?!

Agooniat kauaks ei jagunudki, sest need müüdi suht kiirelt läbi.

Nii see aeg siis läks, kuu-kaks-kaheksa…üheksa. Ikka ei mingeid uudiseid. Saate aru? 9 kuud hiljem istun täpselt sama suures teadmatuses!!! Ainult, et nüüd hakkab aeg jalaga tagumikku peksma, sest kontsert toimub juba järgmisel reedel. Pileteid iseenesest saaks, sest järelmüük on hooga käima läinud. Nii ma siis piinlesin ega suutnud otsustada, mida teha. Kuidagi kahtlane on suvalise tüübi käest sadade dollarite eest pilet osta. Kuidas ma tean, et see võltsitud pole?

Täna küsis Matt, et noh, ostsid ära või? Halasin vastu, et vaim on valmis, aga liha nõder… ja 10 minutit hiljem olid tal meile piletid olemas! Juhuuuu! Ma lähen Foo Fighters'i kontserdile!!! Koos ülejäänud 19.000 fänniga! VÄGA äge!


Koju jõudes tegin arvuti lahti ja nägin, et immigratsioonist on tööloa kohta kiri tulnud... Väga pingelised kaks minutit, et MyCIC kontole sisse logida ja... tadaa! Ma sain uue tööloa!!!  

Oleks teadnud, et selle kirja väljameelitamiseks tuleb lihtsalt kontserdipiletid ära osta, oleks seda juba detsembris teinud!

Ma olen niii õnnelik! Nii-nii õnnelik!!!

30 august, 2015

Tööjuttu

Eelmise postituse all küsis keegi, kas ma töötajatele moraali ka loen?

Esimese hooga üritan alati sõbralik olla. Kõigepealt röögatan mõttes "sa kuradima idioot", seejärel hingan paar korda sisse-välja, naeratan malbelt ja asun rahulikult selgitama, et iga reegli taga on põhjus - kontorisse ei tohi kliendid sellepärast siseneda, et seal on peidus kõik ohtlikud ained. Ravimid ja puhastusvahendid, teravamad noad ja muu taoline. Kui on reegel, peab see alati kehtima - teeb elu lihtsamaks nii töötajatele kui klientidele. Kui lubad lapsel piirist üle astuda, on järgmine kord juba keerulisem seletada, miks mõnikord tohib ja siis jälle ei tohi. Autistide puhul on see eriti oluline.

Mõnikord sellest piisab. Teinekord vaatab mulle vastu täielik lammas, kes teatab: "aga ta ei ole kunagi ise suvalisi ravimeid võtnud!" Siis selgitan, et see pole piisav argument. Mis siis kui ühel päeval võtab? Laps surnud, ise lähed vangi. Mis tundega sa pärast edasi elad?

Vahel on nii, et inimene lihtsalt ei saagi aru. Siis muutun konkreetsemaks ja teatan, et kui aru ei saa, tuleb lihtsalt etteantud juhiseid täita ja see on ka minimaalne tingimus, et oma töökohta säilitada.

Mõnikord tulevad mängu kultuurilised erinevused. Näiteks üks töötaja on Filipiinidelt ja filipiinod on lihtsalt maailma kõige lahkemad inimesed! Ükspäev kui meie raskem autist täiesti kõrist röökis ja küpsiseid nõudis, siis töötaja lihtsalt viiski ta kööki ja andis maiustustekausi ette, sest "tal on magusaisu". Pahur laps ajas kahe käega kõike valimatult suhu, nii et pudi lendas kahte lehte, hiljem röökis muidugi edasi.


Eile viis see töötaja teise kliendi raamatukokku ja teadis väga hästi, et kaasa ei tohi midagi laenutada, kõik on kohapeal kasutamiseks. Esiteks poiss lihtsalt ei hooli, mis raamatutest hiljem saab ja teiseks võib ära lõhkuda. Jõuavad siis tagasi ja noormehel kaks uut raamatut näpus. "Jaa, ma tean, et ei tohi, aga ta nii väga tahtis!" Hästi tore on armas olla, aga autiste ajab selline "täna on reegel, homme pole reeglit" olukord täiesti segadusse.

Üks klientidest satub ülimalt kergesti elevusse ja lihtsalt "tahabki väga" igasuguseid asju, ilma et suurt aru saaks, mida ta tahab. Lisaks satub sõltuvusse kõigest, mida teeb ja tahab ainult seda ühte asja teha. Näiteks iga päev samas kaubamajas käia. Aga siis saabub hetk, kus peaks midagi muud vahvat ette võtma ja ta lihtsalt keeldub diivanilt püsti tõusmast, keeldub kuulamast, keeldub rääkimast, võib käsipidi kallale tulla. Sellistel juhtudel saan keset pühapäeva ahastavaid kõnesid, et appi, ma ei oska enam midagi teha!

Seesama klient kannaks meelsasti iga päev täpselt samu riideid. Kui ta ühtelugu omale hommikuti midagi musta pesu kastist selga organiseeris, tõstsin selle lõpuks lihtsalt kontorisse peitu. Sinna ei tohi kliendid teatavasti minna. Toimis väga hästi, sest poiss valis täpselt sama meelsasti omale kapist puhtaid riideid kui musta pesu variant ära langes.

Ükskord tegin kontoris mingit paberitööd ja teine töötaja sahmis kah sealsamas, oodates klienti duši alt. Poiss tuligi, jalutas rahulikult kontorisse, viskas riided pesukorvi ja kõndis välja tagasi. Ma ei suutnud oma silmi uskuda! Ta pole minu nähes seda mitte kunagi teinud! Küsisin lapselt, et kuule, kas sa võid kontorisse tulla või??? Poiss raputas pead. Küsin siis töötajalt sama asja - "Ma olen alati lubanud, ta pesukorv on ju siin!"

Vahel juurdlen päris tõsiselt selle üle, kelle nupp rohkem nokib, kas autistil või tema eest hoolitseval töötajal. Kui pesukorv on kontoris, kuhu klient ei tohi siseneda, on minu arvates kaks varianti:
- viskad pesu ise korvi
- ulatad talle korvi ja paned selle hiljem tagasi

Kui kuradima raske on selle peale tulla? Kusjuures mul on täitsa toredad töötajad, ei saa öelda, et mingi debiilikute suvelaager oleks kokku tulnud, kuigi vahel sedamoodi tundub...

28 august, 2015

Tere hommikust!

Ärkasin täna hommikul nats peale kaheksat ja nägin, et öötöötaja oli pool tunnikest tagasi helistanud. Üldiselt on meil selline reegel, et kui just ei põle, saadavad sõnumi. Järelikult põleb.

Helistasin tagasi:
- … (võeti vastu, aga keegi ei räägi)
- halloo? (mina)
- halloo!!! (eriti rõõmus hääl)
- tere hommikust!
- tere hommikust!
- sa helistasid?
- tere hommikust!
- eee… tere hommikust, jah. Sa helistasid mulle?
- tere hommikust!!! (hääl läheb üha rõõmsamaks)

Sel hetkel sain aru, et teisel pool pole mu töötaja, vaid meie kabedam autist. Olukord, mida ei tohiks mitte kunagi juhtuda. Mitte. Kunagi.

Edasi järgnes arutelu, mida me ilmselt kõik oma sõbrannade kahe-kolmeste põnnidega oleme maha pidanud. Ole-hea-laps-vii-telefon-emme-kätte... Midagi sellist. Kõik on umbes sada korda keerulisem kui sul on toru teises otsas absoluutses vaimustuses autist! Sest nii äge ju, et sa talle helistasid! TALLE!


Mitu frustreerivat minutit hiljem saabus töötaja. "Tere hommikust!" Mulle pole vist kunagi elus nii palju kordi "tere hommikust" öeldud kui täna…

Selgus, et ei põle midagi. Hoopis mingi ravimiküsimus. Juhendan siis. Mis siis, et neid asju peaks see konkreetne töötaja une pealt teadma.

- rohu nimi on X. Paki peal on kirjas.
- need pruunid tabletid või?
- loe paki pealt nime, peab olema X
- eee… mingid pruunid tabletid siis?
- X!!! Paki pealt loe! Mis sinna kirjutatud on?
- need pruunid…
- PAKI PEAL! NIMI!
- X
- jah, needsamad siis.

Samal ajal kuulen, et klient seletab midagi ta kõrval. Kliendid ei tohi mitte kunagi kontorisse siseneda, reeglid on sellised. Igaüks on allkirja andnud, et teab. Ukse peal on suur silt. Aga võib-olla peaks neile visuaali tegema nagu autistidele - kliendi pilt, suur punane rist peal. Et kes lugeda ei oska...

- …kas ta seisab sul praegu kõrval või?
- jaa! Ta on nii elevil täna, tahab kogu aeg näha, mis ma teen!
- (vaikselt suren seest...) Kliendid ei tohi kontorisse siseneda. Mitte kunagi!
- ma tean jah, aga ta tahab näha, mis ma teen!
- (agrrhhhh)

Täitsa okei on niimoodi kahekesi kangeid rahusteid valida. Värvi järgi! Üki-kaki-kommi-nommi.

Homme on reede…

26 august, 2015

Monster 2

Tundsin läbi une, et keegi kõnnib mu küünarvarre peal. Esimese hooga käivitus muidugi kohe kõige mustem stsenaarium, et see peab olema üks neist eriti suurtest ämblikest ja ainus variant on ta ära tappa, sest vastasel juhul pole iial teada, kuhu põgeneb ja millal uuesti välja ilmub.

Rahmasin käega ja suureks ehmatuseks tundsin, et mis iganes see ka oli, oli see SUUR! Osa minust lootis ikka viimase hetkeni, et kujutan endale asju ette ja tegelikult kõditas kätt hoopis juuksekarv vms.


Lendasin teki alt välja, panin tule põlema ja asusin ettevaatlikult ümbrust uurima. Voodi kõrval istus ämblik. See hiiglaslik. Tükk aega murdsin pead, kuidas tal õnnestus eluga pääseda? Tõin köögist plastkarbi ja panin peale (vot nii julge tüdruk olen juba!)

Seejärel märkasin üht peaaegu surnut voodis ka. Üks jalg veel tõmbles. Tegin ta kahjutuks ja viisin paberi abil kööki, et kraanikausist alla uhtuda. Ei mahtunud! Alles surveveega läks siis lõpuks. Hea uudis on see, et kui ei mahu alla, ei mahu järelikult üles tagasi ka kui imekombel uuesti ellu peaks ärkama…

Mõtlesin, et jätan elusa looma karbiga põrandale ja magan edasi. Ei saa! Krõbistab, raisk! Tõin paberi ja transportisin ta kööki. Tegin pilti ka - kui kellelgi peaks lemmiklooma vaja minema, siis palun, võin tasuta ära anda (Marii, siin on sinu võimalus!)


Ämblikufoobiale on siinsed elukad muidugi hästi mõjunud. Tavalisi väikeseid ei karda ma enam ammu (noh, neid mul muidugi pole ka). Tegin omale teraapiasessiooni, jälgisin teda läbi karbi. Hästi rõve oli. Aga pikas perspektiivis peaks see hästi mõjuma. Võib-olla ei karda varsti enam suuri ka? Või kolib veel suurem liik sisse ja praegused hakkavad väikesteks kategoriseeruma…

Mida kasulikku teie muidu hommikuti kella viie paiku teete?