Kohe kui kanamajale katus peale sai, hakkas Matt tibusid otsima. Noh, et nad on algul nii pisikesed ja elavad toas, pole kohe oma kuuti vaja. Helistas kõik suuremad farmipoed läbi ja sai teada, et ainult kahes on hetkel tibusid. Natuke uurisime talunikelt ka, aga nemad ei oska nii pisikeste sugu määrata ja kuked pole jällegi linnades lubatud. Eriti halva õnne korral võiks meil siis lõpp-kokkuvõttes kuus kukke olla, mis oleks isegi sel juhul halb kombo kui nad lubatud oleks.
Algne plaan oli võtta kõik erinevast sordist ja braamasid võib-olla kaks. Braamad on need mõnusad paksud, kellel on karvased jalad - eriti kihvtid näevad välja. Neid aga hetkel keegi ei paku, isegi talunikel pole. Tibudega, näe, pole nii, et kataloogist tellid. Aga meie, linnainimesed, ei tahtnud ikka alla anda.
Esimeses poes oli kohe terve kastitäis helepunaseid ja ma tahtsin neid kõiki! Aga kuna teises linnas asuvast poest pidime lausa kolm tükki saama, otsustasime punaste juurde hiljem tagasi tulla, et see vaene vennike ei peaks meiega tervet päeva üksi kaasa loksuma.
Teises poes haarasid kõigepealt pilku triibulised tibud, kes olid eriti pisikesed - üleeile koorunud ja väiksem tõug. Kohutavalt nunnud! Aga jube sõjakad. Muudkui taplesid omavahel, ennast polnud ollagi. Müüja ütles, et nende kasvatamine ongi paras väljakutse ja kuna meie ettekujutusse kuuluvad pigem rahumeelsed paksud kanaprouad, otsustasime kakupunnid poodi jätta.
Teistes kastides olid valged, mustad ja punased ning jäi vaid üle igast üks välja valida. See ei käi pooltki nii lihtsalt nagu kutsikatega, et lihtsalt vaatad, kes esimesena sinu juurde jookseb. Tibud jooksevad täiesti vales suunas! Istuvad viiekümnekesi kastis, talluvad üksteise peal, mõni juba ongi põrandal hinge heitmas, aga kui püüad neile pakkuda idüllilist kodu, millel on punane katus ja akna ümber valged raamid, on esimene reaktsioon hoopis "appi, tapetakse!". Mingit loogikat pole, aga noh, pea on nii pisike, sinna suurt aju ei mahugi.
Koduteel peatusime uuesti selles punaste tibude poes, kus oli ühtlasi raamat piltidega täiskasvanud lindudest. Selgus, et kui meie kolm olemasolevat lemmikut kasvavad ümarateks täpilisteks iludusteks, siis neist teistest punastest tulevad tavalised kiitsakad kodukanad. Ja juba teist korda pidin sel päeval über-nunnule tibule "ei" ütlema, sest kana peab paks olema.
Koju jõudes hakkasime arutama, et ei tahaks kananduses väga suuri riske võtta. Omavahel saab neid kokku panna ainult üsna alguses, sest kanad ei saa väga lihtsalt teistega sõbraks. Kui uus lisatav lind juhtub eelmistest noorem või vanem olema, võivad üksteist kiusama hakata. Väga pikka vahet ei tohiks nagunii jätta, aga enne järgmise nädala lõppu polnud kuskil tibusid koorumas. Kui ootama jääme, võib juhtuda, et lõpuks ongi ainult kolm kana.
Ahjaa, Vancouveris lubatakse eramaja aias pidada nelja kana, Nanaimos kuut. Kuked on keelatud. Väiksema kanakarja kantseldamiseks pole tegelikult kukke vaja, ka munemine käib ilma temata. Kukke läheb vaja ainult siis kui tahetakse viljastatud mune ehk munadest tibusid haududa. Seda, muideks, kanad jällegi ei tea ja aeg-ajalt otsustavad ikkagi hauduma jääda. Bioloogiline kell! See haudumise asi on jube tüütu, sest isegi kui munad alt ära võtta, istub kana edasi ja pesalt ära ei tule.
Omadused varieeruvad liigiti - mõned on usinamad munejad, mõned kipuvad rohkem hauduma, mõni muneb valgeid, teine pruune ja kolmas rohelisi mune. Need, kelle meie valisime, on rahumeelsed kodukanad, kes peaks hästi munema hakkama. Ja siis jäimegi mõtlema, et tegelikult oleks võinud kohe kõik kuus kana ühest kohast võtta. Täna sõitsingi uuesti teise linna ja tõin kolm tibu juurde. Matt ütles küll, et nüüd ju ei tea, millised on Ruby, Henrietta ja Delores, aga kui kamp kokku sai, selgus, et sellega on nagu oma lastega - ikka teed vahet!
Kõige üllatavam on kui palju nad situvad. Sellepärast mul ongi väike plastkarp kanade kodu kõrval, et saaks suuremad junnid korra päevas välja korjata, sest muidu peaks iga päev kogu saepuru välja vahetama, et haisema ei läheks. Ja kuna nad meil just elutoas elavad, on see haisufaktor päris oluline. Algne plaan nad katlaruumi panna läks luhta, sest siis me peaks ise ka sinna kolima. Tibud on ju maailmatu armsad! Isegi kui nad nii palju situvad.
Sööma hakkasid kohe, aga joogivärki ei nuputanudki välja. Poes oli neil tilaga nõu, mida tuli nokkida, aga koju ostsime kausi ja no jälle - aju on väike, ei saanud aru. Kui nad juba viis tundi joomata olid ja suht loiult konutama jäid, püüdsin üht nokkapidi kaussi torgata. Youtube'is oli selline video. Need video kanad olid loomulikult täiesti tšillid ja lasid endaga kõike teha. Minu tibu arvas, et üritan teda järjekordselt ära tappa (et nad ka ei õpi!) ning röökis/rabeles elu eest.
Lõpuks pistsin näpu vette ja üritasin tilga nokani toimetada. Pärast kümnendat katset hakkas lindudele nagu midagi koitma, varsti julgesid ise järele vaadata, kust ma neid tilkasid saan. Ega muidu vist olekski sinnasamasse joogikausi kõrvale janusse surnud.
Aga muidu on areng kiire. Üks hakkab midagi tegema, teised jälgivad ja proovivad ka. Meie istume nagu õnnelikud lapsevanemad kõrval ja rõõmustame kui kana siblima hakkab. Või esimest korda ära jagab, kuidas sulgede vahele saepuru saputada. Või nokka puhtaks pühkida. Ja magatakse ikka külg-külje kõrval. Nunnumeeter on konstantselt põhjas!
Kui täna uuesti poes käisin ja kolm tibu juurde tõin, märkasin, et poes olevad ei tee ühtegi neist asjadest, lihtsalt tormavad mööda puuri ja üksteist ringi, pole nagu aega süveneda, et mida elul veel pakkuda on. Kanadele vist ei meeldi stress.
Kui uued koju tõin, tõstsid vanad kohe lärmi ja nokkisid neid natuke. Aga see läks ruttu üle, varsti magasid juba kõik ühes reas koos. Uus oskus tekkis ka kohe - Delores oli uute sõprade ilmudes nii üllatunud, et lendas natuke. Ja siis oli veel rohkem üllatunud, et ta midagi sellist teha oskab ning lendas jooginõu otsa ning sealt alla. Seepeale proovisid kõik teised ka natuke lennata. Kuus lendama õppivat tibu ühes kastis on päriselus palju naljakam kui ette võiks kujutada.
Võtke omale ka kanad, nad on nii marudad!