Esimene nädal Nanaimos

Paradiis! Uus kodu on täiuslik. Uus linn on täiuslik. Inimesed on nii sõbralikud, et imelik hakkab! Isegi Matt ütleb, et harjumatu on.

Ma olen iga päev mööda poode sõitnud, lilli-lampe-nõusid-maale kokku ostnud. Kanadas saab absoluutselt kõiki asju poodi tagasi viia, mingit põhjust ei pea olema. Tuled koju, riputad kardina akna ette, vaatad, et pole ikka päris see ja viid tagasi. Tore. 

Kõigis kolmes magamistoas olid enam-vähem ühesugused kardinad (eelmiste omanike omad) - taga must ja ees valge, keskelt nööriga kokku tõmmatud. Kuna külalistetubadesse hakkab alles õhtul päike paistma, pole sinna pimendavaid tegelikult vaja. Ja mulle ei meeldinud, et iga akna kohal oli kaks toru (valge ja must kardin erinevate torude küljes). Võtsin siis ühest toast lisatorud ja tumedad kardinad maha, pesin ja triikisin valged ära ning palju ilusam sai. Ainult, et nüüd oli sulaselgelt ühte valget juurde vaja, et pilt ühtlasem jääks. Meie magamistoas olid samad kardinad, võtsin siis sealt. Mis tähendas, et magamistuppa oli kah uusi vaja.

Iga asi käib muideks ahelreaktsioonis. Võtame näiteks sellesama toa. Alljärgneval pildil on veel vanad kardinad ja kui voodi paika sai, tundus, et mustad tuleb ära võtta. Kui voodipesu peale sai, selgus, et vana hea tekikott, mis mu vanasse koju nii hästi sobis, ei lähe siia kohe üldse mitte! Ja see Ikea lamp, mille võtsime kui hea neutraalse, mis igale poole sobiks, ei sobi nüüd mitte kuhugi! Mitte ükski meie lampidest ei sobi kuhugi.

Meie enda magamistoas on samamoodi nurgaaken, lisaks sellele ka klaasist uks. Kardinad olid ainult akende ees, ust ei katnud miski. Ma ei saa aru, mis mõte on pimendavatel kardinatel kui läbi ukse tuleb rohkem valgust kui kahest aknast kokku? Ühtlasi oli õhtul kuidagi imelik, et välja ei näe, aga kui keegi peaks terrassil seisma, siis sisse näeks kohe väga hästi.

Ostsime pikema kardinapuu, et ka akna kõrval olev uks kaetud saaks. Ja ühtlasi oli uusi kardinaid vaja, sest ühe valge võtsin juba ära ja praegused tumedad jäävad selles valges nurgas kuidagi liiga kontrastsed. Kuna meie magamistuppa paistab nii hommikune kui lõunane päike (elagu nurgaaknad), on pimendavaid katteid kohe kindlasti vaja ja akendele võiks ju rulood panna, aga ukse ees ei jääks see ilus, nii et tuleb ikkagi kardinalahendus leida. 

Väiksemas külalistetoas magab praegu Matt'i isa, sealt pole ma veel vanu aknakatteid maha võtnud, aga selge on see, et beežiruudulise tekikotiga, mille Matt valis, ei lähe need valgel taustal istuvad hallid linnud üldse kokku. Lisaks on aken suhteliselt väike ja saab valgust ainult õhtuti, sealt võtan ma need mustad päris kindlasti tagant ära.

Sellele toale pole me veel ka lõplikku paigutust välja mõelnud. Mulle tundub, et voodi võiks ikkagi peatsiga sinna vasakpoolsesse seina panna, aga eks näis.

Kui me Vancouveri kodusid kokku pakkisime, mõtlesin, et maru tüütu - nii palju prahti tekib! Peab otsustama, et mis millisesse kasti panna, mida võtta/mida jätta ning kuidas pakkida, et kõik tervena kohale jõuaks. Arvasin, et lahti pakkides on lihtsam, sest kõik üleliigne on juba ära visatud ja prahti ei teki üldse. Ma muidugi ei arvestanud terve majatäie uue mööbliga, mis oli pappi pakitud. Lisaks ei arvestanud ma sellega, et kõik kolimiskastid jäävad ju kah üle.

Kui terrassil enam kõndima ei mahtunud, voltisin kõik kastid ilusti nurka kokku, teine samapalju istus garaažis. Ei saa öelda, et sisse kolides prügi ei tekiks...

Mäletate kui kirjutasin, et endised omanikud seadsid maja müües tingimuseks, et tahavad kasvuhoone kaasa võtta? Mina veel rõõmustasin, sest see oli nagunii suht kole. Selgus, et meie naabriks on eelmise omaniku vend ja kasvuhoone seisab nüüd tema aias. Otse loomulikult sellise koha peal, et ma näen seda nii voodis lamades kui laua taga istudes. Kogu aeg on risti ees! Me peame sellesse nurka mingi kahara puu istutama, et vaade jälle veidi paremaks läheks.

Üllatusi tuleb kogu aeg ette. Alguses ei olnud meil prügikasti. Ostsime siis. Kui see täis sai, hakkasin uurima, et kus suur prügikast seisab? Ei seisagi! See oli kaasa kolitud. Prügivedu korraldab linn, hind on maamaksu sees, igakuiselt ei pea midagi tasuma. Aga prügikasti peab igaüks ise ostma. Prügiveo graafikut me muidugi ei teadnud, aga kui eile õhtul kõik naabrid oma prügi tänava äärde veeretasid, oli selge, et hommikul hakkab midagi toimuma.

Ahjaa, meil on ju üürnikud! Maja alumisel korrusel on eraldi korter, kus nad elavad. Kolimispäeval tulid end tutvustama ja tõid kohe ümbrikutäie raha. Väga vahva noh! Ükspäev ajasime maja ees juttu kui nad jalutama läksid. Küsisime, et kuhu minek, selgus, et lähevad posti tooma. Meie vastu, et ahaa, meil peab ju kah postkast olema - oskate öelda, kust me ta leiame?

Kogu naabruskonna postkastid on kõrvaltänavas üheskoos. Mingi sada tükki. Võti meil oli, aga seda ei teadnud, millise kasti see avab, numbrid on ju täiesti suvalised, mitte majade järgi. Seisime seal nagu kaks lolli ja arutasime, et huvitav, kes oskaks öelda, milline meile kuulub? Pakkusin, et proovime lihtsalt läbi. Pärast usinat katsetamist selgus, et mitte ükski ei kuulu meile! Seejärel leidsime, et kuna võti näeb mõlemat pidi suht ühesugune välja, siis võib-olla tuleb see lihtsalt teistpidi pöörata? Selgus, et meil ikkagi on postkast ja õnneks oli see teiselt poolt alustades kuskil kahekümnes ja ma ei pidanudki kõiki sadat uuesti läbi proovima.

Muud arengud on sellised, et Matt'i isa ehitas seina sees oleva muusikasüsteemi teisele kõrgusele ja seega tuli paar auku kinni panna ja üle värvida. Kuna värv oli veel märg, on neid kohti pildil näha, aga tegelikult kuivas ühtlaseks. Kõik vabad pinnad on hetkel tööriistu ja sodi täis, aga see peaks järgmise paari päeva pärast koristatud saama.

Nädalavahetusel käisid Marii ja Ermo meil külas ja nagu näha, ei anta siin majas isegi rasedatele armu, pannakse kohe tööle. Mind ajas hulluks, et rulood olid liiga pikad ja istusid aknalaual hunnikus. Õnneks andis neid parajaks teha. Mariist oli muidu ka palju kasu, näiteks käis siin üks hommik üksi jalutamas ja rääkis, et meil olevat maja taga metsa sees matkarada, kus kasvavad karikakrad. Käisime siis hiljem koos kõndimas, et ta saaks mulle mu uut kodukanti tutvustada. Siin lõhnab nii hästi! Mõnus okaspuude ja metsa lõhn on. Karusid õnneks polnud.

Kanamaja ootab garaažis oma järjekorda, see pannakse alles homme kokku. Kanu seega veel pole, küll aga on jänesed! Nanaimos on hullult palju jäneseid, igal pool kalpsavad ringi. Kui Matt hõikas, et tule ruttu vaatama, meil on aias väiksed jänesepojad, arvasin, et ta teeb nalja. Aga olidki! Jumala tore on siin Nanaimos!