Siin on kombeks, et kingitused tehakse 25nda hommikul lahti ja näen nii enda kui teiste laste pealt, et saada korraga miljon asja on ühest küljest tore, aga teisalt kisub kiiresti läbuks ära. Millelegi enam tähelepanu ei pöörata, lihtsalt rebitakse pabereid ümbert ära, igavamad kingid jäävad kohe kõrvale, paar säravamat pärli võetakse kasutusse, aga üldine meeleolu on kaos.
Kanadalased on suured kingitegijad, nii et lastele tuleb novembrist alates pakke nii sugulastelt kui vanemate töökaaslastelt (üldiselt vanematelt inimestelt, sellistelt, kes väikeste laste peale heldivad) ja nüüdseks olen õppinud, et kombeks on need pakid kõik kõrvale panna ja kõikide muudega 25nda hommikul avada. Ei tohi kohe kätte anda. Samas kui minu meelest on tore avada siis, kui pakk tuleb, sest sel juhul saab iga kingitus tähelepanu ja ei jää õnnetult kõrvale.
Meil on üks kasu-vanaema, kes lastele detsembri alguses alati uued ühtemoodi pidžaamad toob ja ma olen talle vastutasuks lastest nendest pidžaamades pildi saatnud. Tore jõulutraditsioon on tekkinud, ilusti on näha, kuidas lapsed iga aastaga kasvavad. Ma muidu pole üldse traditsioonide-inimene.
Pidžaamad mängivad siinsete jõulude juures suurt rolli, tavaliselt ostetakse ikka tervele perele uus komplekt. Ja noh, üleüldse ostetakse meeletult. Kõike! Absoluutselt kõike.
USA's elav eestlasest sõbranna kurdab ka, et sealse kohaliku perega peab ikka võitlema ja nõudma, et üks pakk korraga, sest muidu toob iga pereliige kummalegi lapsele viis asja. Siin on suht sama.
Mina võitlen peamiselt Matt'iga, kes ütleb, et "ma tellisin lastele mõned kingitused" ja siis hakkab saabuma neid Amazoni kaste mägede kaupa... Püüan ajada seda joont, et vähem, aga läbimõeldumalt. Oscaril on näiteks väga konkreetsed soovid ja need kingid on juba mitu kuud peidupaigas valmis olnud.
Ma ostan kinke alati oktoobris-novembris, et ei peaks jõulukuul kaubandusse sattuma. Alati on meeletu mäsu ja lõputud järjekorrad. Sel aastal on esimest korda silmnähtavalt rahulikum (ma olen muus asjus paar korda kaubamajja sattunud), vist on majanduskriis ka jõulude kallale jõudnud ja enam ei tunta vajadust igale pereliikmele susse, küünlaid ja juustualuseid osta.
Kohaliku sõbranna emal on komme kõigile kolmele tütrele novembri lõpus "advendikalender" kinkida ehk 24 pakki. Neil on alati selline traditsioon olnud (tütred on praeguseks kõik üle 40). Igal aastal heldin, et oi kui armas... aga järgmisel hetkel lööb alati ratsionaalne meel sisse ja saan aru, et mina isiklikult suudaks äkki 1-2 asja välja mõelda, mida ma kingiks tahaks, aga kohe kindlasti ei ole mul vaja 24 asja.
Seal ongi susse ja kreeme ja igasugu träni - tore pakki avada, aga mis neist asjadest edasi saab, ma ei tea.
Lastele olen päkapikukombe tekitanud. Kohalikel lastel on šokolaadikalendrid, aga need on Eesti kombega võrreldes igavad. Nii et meil tuleb kamina küljes rippuva soki sisse iga päev uus komm ja üllatusmoment on seejuures oluline. Oscar ükspäev juba küsis, et kas tõesti on maailmas 24 sorti erinevaid komme, sest siiani pole veel ükski kordunud!
Endale tellisin mürasummutavad kõrvaklapid, sest esiteks on vahel närvidele hea, kui saab laste kisa vaiksemaks keerata ja teiseks kuulan ma nii palju podcaste ja audioraamatuid, et pole paha kõrvadele puhkust anda (muidu kasutan airpods'e, neid mis kõrva sisse käivad).
Ja tuleb välja, et mina olen üks nendest inimestest, kes ei saa mürasummutavaid kasutada, kuna need ajavad mu sisekõrvas midagi ummikusse. Peale esimest viit minutit on juba selline pearinglus, et võimatu on elada. Ja see ei lähe enne tundi-paari üle, isegi kui klapid ära võtta. Guugeldasin siis, et mida kuradit ning sain teada, et see on levinud probleem ja mõned inimesed lihtsalt ei talugi neid. Siin saab õnneks kõike tagastada.
Mõtlesin, et kuna midagi väga musta ei paista, teen ise. Mulle nimelt meeldib koristada. Aga ikka nii palju aega võtab. Palun tuletage keegi mulle meelde, et ma enam ei teeks ise!
Suurim üllataja oli elutoa vaip. Me omaarust nagu ei ole täielikud sead, aga no ma ei tea - pilt räägib rohkem kui tuhat sõna...
Kusjuures ma olen puhtusefriik. IGAL õhtul tõmban maja tolmuimejaga üle ja vaibapesur astub sügiseti läbi. Ja mu vaibast tuleb tumepruuni solki välja...
Nüüd siis on jälle puhtam. Järgmise aastani...
Jõuludeks kingituste ostmine algab mul aasta alguses ning aasta lõpus on ainult pakkimise vaev.
VastaKustutaMõistlik süsteem! Mina vaatan ka terve aasta selle pilguga ringi, et kui midagi sobivat silma jääb, ostan ära. Ei saa aru sellest viimasel hetkel poes tunglemisest ja suvaliste asjade ostmisest. Nii palju stressi ju!
Kustuta24 või 30 kingitust osta???!!!!! Ma imetlen su organiseeritust.
VastaKustutaMa pidin sel aastal ostma ühe, sest töö jõulupeol on secret santa ja juba see oli kohutavalt tüütu.
Me sõidame jõuluks seekord sooja puhkama. Üks põhjusi, miks me seda otsustasime teha, on just nimelt sellest asjatust kingirallist mööda hiilida, mis paratamatult me Kanada perekonnaga kaasneb. Kui oleme Eestis tähistanud, siis teeme jõulukingitusi ainult lastele. Meil on juba aastaid kestnud kokkulepe, et täiskasvanud omavahel kingitusi ei tee, sest see läks tränaläbuks kätte ära.
Ma ise ka imestasin, kuidas nii palju kokku tuli, postituse alguses on link eelmiste jõulude postitusele, kus ma lahti kirjutasin, kuidas nii palju tuli.
KustutaSel aastal tõmbasin joone alla Euroopasse pakkide saatmisele ehk terve minu pere ja Matt'i õe viieliikmeline pere Šotimaal, nii et juba sellevõrra on palju vähem. Aga samas palju on selliseid kinke, mida ei saa vältida, näiteks Oscari kunstiterapeut, lapsehoidja, õpetajad (seekord ainult klassiõpetajatele ehk 2, eelmisel aastal tegin raamatukogutädile ja muusikaõpetajale ka, sest nad mängivad olulist rolli Oscari elus), kasvatajad (5) - siit tuleb juba 9! Kõigile kinkekaardid, nii et pikka šoppamist polnud.
Lapsed saavad mitu kinki, Matt saab ühe, Matti vanemad, noorema õe beebi, kasu-vanaema, ukrainlaste tütar ja naabrid (nad alati sirvivad minu juures albumeid ja räägivad, et peaks ka tegema, nii et mul tuli mõte neile album tellida, kuhu panin nende lastest kogunenud pildid selle aasta jooksul - muidu me kinke ei vaheta, aga lihtsalt hea idee tuli ja väga kihvt kukkus välja).
Ehk ma lõikasin välja peaaegu kõik täiskasvanud (no mida me kingime vastastikku?), aga ikkagi on 15 kingisaajat + mu enda lapsed. Lohutan ennast sellega, et suurem osa ongi kool-lasteaed ja seda osa ei saa ära jätta, sest kõik teised teevad seal kingitusi ja ma tegelikult väga väärtustan inimesi, kes mu lastega tegelevad, nii et lihtsalt põhimõtte pärast ei saa neid ilma jätta. Pluss neile on kõige lihtsam teha, ma ostsin kõik kinkekaardid ühest kohast ja oligi tehtud.
Päris mehine hunnik tuleb ikka kokku. Kas Kanadas on kombeks, et iga laps teeb õpetajale/kasvatajale oma kingi? Ma olen aru saanud, et Eestis tehakse klassi v rühma peale üks. Mitte et see oluliselt lihtsam oleks, sest keegi peab orgunnima ja siis tekib probleem, kellel palju võimalik panustada jms. Nagu ikka grupitegevuste puhul 😊
KustutaJaa, siin teeb iga pere eraldi, mingit ühiskogumist ei ole koolis ega lasteaias. Selles mõttes hea, et ei ole survet teha sellises summas, mis ei sobi. Võib lihtsalt kaardi kirjutada (kanadalased armastavad kaarte kirjutada) või üldse mitte midagi teha. Peaaegu kõik siiski teevad kingi, olen ma tähele pannud.
KustutaAga minul automaatselt küsimus - kui ma tahan ise kinke teha, olgu neid 5 või 48, siis MIKS ma seda teha ei või? Nt üks aasta otsustas terve pere, et täiskasvanud omavahel kinke ei tee. Ja lastele pakid ainult oma pere poolt. Minu emal oli kõigega nõus AGA lapselastele tahtis ka siiski omaltpoolt pakid teha - okei.
VastaKustutaJa siis olen mina...jõulude ja kingituste tegemise fänn. Kusjuures, teen kinke ka muul ajal aastas, mitte jõulude ajal ja mitte kunagi ei ole olnud asju/ideid, mida inimesed ei kasuta. Ma naudin seda südamest ja kui nüüd ühtäkki otsustatakse, et võetakse ära minu lemmik aastaaja suurim rõõm, siis MIKS mina pean olema see nn must lammas ja ei tohi enam neid kinke teha!? Okei, ma ei pea neid sellel hetkel korraga kuuse alla panema, mõtlen muu laheda lahenduse - viin ukse taha vms AGA MIKS ma peaksin teiste korraldusel neid mitte enam tegema!?
Minujaoks on see täiesti absurdne, kuidas saab keegi minu eest otsustada, kui palju kinke on palju...
Ja ometi iga kord on pakisaajad paki sisu osas ülirõõmsad.
See et inimesed tekitavad endale süütunnet - ma pean sulle nüüd samaga vastama, on nende enda psühholoogiline probleem mitte minu. Mina tahan kinke teha, siis mina teen :D
keegi ei otsustagi ju sinu eest. Kui tahad, tee oma kinke edasi :D
KustutaJa kui sulle ei meeldi, siis tulemuslikum on oma lähedastega teema üles võtta.
Ikka võib teha! Kui sulle kinke teha meeldib, siis ma eeldan, et sa teed ka väga läbimõeldud kinke. Mul on mõnikord mingi hea mõte tulnud ja lihtsalt selle najalt kellelegi jõulu- või sünnipäevakingi teinud, lihtsalt teades, et see konkreetne kink saajat kindlasti rõõmustaks. Aga ma näen näiteks siinses pereringis, kuidas kingitakse lihtsalt suvalist träni (ja sageli kallist), mida kellelgi vaja ei ole ja mis lihtsalt järjekordselt kuskile seisma jääb. Minu meelest oleks palju lihtsam, kui lepiks omavahel kokku, et täiskasvanud üksteisele kinke ei tee (ja kes tahab paarisiseselt teha, lasku käia, aga kõikidele vanematele, vanavanematele, õdedele-vendadele ja nende kaaslastele on ausalt öeldes natuke keeruline kinkida midagi, mis meeldiks ja mida vaja oleks).
KustutaSel aastal on elukallidus niivõrd tõusnud, et niisama raha laristamine ei tule kõne alla. Jõululaud on kolmandiku jagu kallim, võrreldes eelnevate aastatega, rääkimata küttekuludest ja elektrist. Varasemalt saatsin hulgim jõulukaarte, ilus ju päris kaarti saada, aga nüüd lähetan Eestisse kaardi vaid emale, kuna Euroopasse mark on ligi £3. Paki saatmine ei tule kõne allagi, ja mida tänapäeval saata ongi, igal pool samad poed ja samad asjad müügil. Ei pea end vaeseks, aga olud on keerulised küll.
VastaKustutaKaarte on hästi tore saada, mul on paar sõpra, kes eriti läbimõelduid ja ilusaid kaarte saadavad. Ma ise olen suhteliselt vilets kaardisaatja, mõnel aastal saan sellele pihta, aga enamasti mitte.
KustutaMina apsoluutset ei taha neid jõulukinke, ei saada ega teha. Lapsed on täiskasvanud ja me tegelikult ei teeks, aga tütar nõuab, et peab olema. Nüüd on meil kokkulepe, et kingid peavad olema ära tarbitavad ja asju ei kingi. Päris vahva on teha suurtele lastele karpi söödavate ja joodavate asjadega. Ostan selliseid asju, mida noored ise ei raatsi. Eelmisel aastal oli komme ja krõpse ja õlut ja vorsti ja hambapasta.
VastaKustutaMulle väga meeldib kinke teha, aga ainult siis, kui mingi hea idee tuleb. See eeldab, et ma kingisaajat hästi tunnen ja ka sel juhul saavad ideed lõpuks otsa. Aga näiteks Matt'i õe peikale on juba suht võimatu. Ja mingist kohusetundest kingitud kommikardist või alkopudelist ei tunne ma kinkijana mingit rõõmu ja kingisaaja jaoks on see ka ilmselt suht mehh.
KustutaEestis on söödavate kinkide komme väga hea, näiteks mingit head suitsuvorsti ja pähkleid ja muud maitsvat oleks mul endal rõõm saada ja tore oleks kinkida ka. Siin söödavaid asju üldiselt üldse ei kingita, kui, siis ainult kommikarp.
Ma jagasin laste enda koostatud jõulukinkide nimekirja nende inimeste vahel ära, kellega me jõuluõhtut veedame. Iga laps saab kokku paar-kolm kinki (täiskasvanud on rahul, et saavad panustada, lapsed rahul, et saavad soovitud asjad, ja ise rahul, et ei ole mõttetut raiskamist). Täiskasvanud ei saa üldse kinke, sest kõigil on vajalikud asjad olemas, saavad majanduslikult väga hästi hakkama ning vihkavad pudi-padi. Leppisime selle selgesõnaliselt kokku ning kõik ütlesid üksmeelselt, et palun mitte kinke, vaid lihtsalt koosveedetud aega. Seega oli mul isiklikult vaja osta kõigi sugulaste-sõprade-tuttavate peale üks kingitus. Lasteaias ja koolides tehakse rahakogumine ning mõistlik ühiskingitus, millega olen superrahul. Ehk et igaühele oma :)
VastaKustutaOhh, ära üldse räägi, ma olen kade!
KustutaSoomes on "väikesemates" kohtades tavaks veel igale naabrile ka teha kink! See on kyll tavaliselt midagi söödavat: väike sinepipurk (nende jõuluroog on sink), suur piparkook, väike moosipurk jne - midagi, mis on siis uhkelt pakitud ja loomulikult ka kaart. Ma enam ei ela õnneks sellses kohas - see oli minusugusele kingivaenlasele täielik piin.
VastaKustutaAga headest jõulukalendrikinkidest rääkides viskan paar ideed. Lugemishuviline tütar tellis endale jõulukalendriks lühijuttude kogumiku, millel nimeks "24 yötä jouluun" (24 ööd jõuludeni). Sellise võib isegi kokku panna. Eelmine aasta sai puzzlet niimoodi kokku panna, et iga päev sai 1000-sest puzzlest 40 tükki, mida siis ehitas kuni puzzle kokku tuli jõuludeks.
Meil on ühed naabrid, kes mõnel aastal jõulude ajal kõikidele iseküpsetatud jõuluküpsiseid toovad. Jõuluküpsiseid tehakse palju erinevaid sorte, no kindlasti üle viie erineva, ma alati imestan, et kes see viitsib!
Kustuta