28 mai, 2013

Söögijuttu

Mul on ikka nii tore töö - kohal pean olema alles kell kaks, saan hommikul nii kaua magada kui tahan ja kuna enamasti ärkan üheksa paiku, on pool päeva vaba enne kui minema pean hakkama. Üheksa-kümne vahel õhtul olen kodus tagasi. Teine hea külg on vahvad kliendid ja toredad töökaaslased. Üks kolleeg on väga osav kokk, tema abil olen enda jaoks avastanud hernevõrsed ja mingi Hiina kõrre (okra), mida röstitakse õlis ja maitsestatakse vähese soola ja suhkruga. Põhimõtteliselt nagu kartulikrõps, aga palju-palju maitsvam.

Ingver pole mulle kunagi meeldinud, liiga intensiivne ja lõhnab ebameeldivalt. Teresa tegi aga sellise wok'i, mis sisaldas igasugu põnevaid juurikaid, kalmaare ja hiidkrevette ning loomulikult ingverit. Maitsestas sojakastmega ja serveeris riisiga. Appi kui hea! Järgmisel päeval ostsin oma elu esimese ingverijuurika ja tegin täiesti vabatahtlikult sellest süüa! Ise olin ilmatuma uhke, Triin-Mosu ja Kusti sõid ka meelsasti.


Tööl on kombeks, et igaüks teeb mõnikord oma rahvustoitu. Meil on kirju kollektiiv - lisaks kanadalastele üks tüdruk Ukrainast (kõik on veendunud, et räägime temaga sama keelt, sest pärineme ju põhimõtteliselt ühest kohast), üks naine Californiast (aga tema ema on Taist), üks Trinidad-Tobagost (Kariibidelt), üks Indiast (alles kolm aastat tagasi kolis siia) ja kaks öövahetuse töötajat kuskilt Aafrikast.

Korduvalt on uuritud, mida Eestis süüakse ja mis on mu lemmiktoit? Millegipärast eeldatakse, et sööme midagi väga erilist. Mul pole aimugi, mida neile valmistada, verivorsti ju ei tee! 

Ükspäev käisime austraallastel külas (neil, kes nüüd meiega ühes majas elavad) ja kuna Janice pärineb tegelikult Filipiinidelt ja Mick Taiwanist, kuulub mõlema rahvustoitude hulka mitmeid meie jaoks veidraid asju, näiteks needsamad kanajalad, mida hiljuti Aasias maitsesime (noh, rohkem küll vaatasime). Meie lajatasime oma verivorsti trumbi vastu ja nii Marc kui Janice-Mick ei suutnud kuidagi uskuda, et tõepoolest midagi sellist süüa suudame. Kui siis saabus Marci kord rääkida, ütles ta lihtsalt, et halloo, ma olen Kanadast, me ei söö siin veidraid asju!

Marc ei jõua kuidagi ära imestada, et Eestis pole maapähklivõi kuigi levinud. Põhja-Ameerika inimesed ei kujuta elu ilma selleta ettegi! Määrivad saiale ja panevad moosi ka veel peale. 

Pea igast Kanada kodust võib leida slow-cooker'i. Tegemist on elektrilise potiga, mis küpsetab madalal kuumusel (ja pika aja jooksul). Viskad hommikul lihatüki ja mõned juurikad sisse ning korjad õhtul töölt tulles hõrgu prae välja... Kuidas on võimalik, et ma 30 aastat ilma selle aparaadita üldse söönuks olen saanud?!


Täna asusid Triin ja Mosu jälle teele, mina juhtusin sel ajal tööl olema ja parem oligi, et enne kõige härdamat hetke minema sain. Oli tore nädal koos hea toidu ja põnevate aruteludega. Loodetavasti tulevad nad pärast oma ringreisi jälle meie juurest läbi, ikka väga mõnus on aeg-ajalt Eesti sõpru näha. Kõik ülejäänud võiks ka läbi astuda...

1 kommentaar:

  1. Mul võttis umbes viisteist aastat, enne kui selle potikese endale muretsesin :)
    Olen seda üsna edukalt siiani kasutanud. Kuigi olen avastanud, et maitsva toidu saamiseks, pead kas hulgaliselt maitseaineid lisama või siis enne kõik kergelt väga kuumal pannil üle säristama. Kasutan selleks rasket malmpanni. Aga teeb elu lihtsaks küll, kui ise tööl oled ja pead pere ära toitma.

    VastaKustuta