13 mai, 2013

Teater

Kustav sai esimese palgatšeki - sellise paberilipiku, millega peab panka minema ja kaks isikuttõendavat dokumenti ette näitama, et raha kätte saada. Teine variant on tšekk automaati viia - umbes nagu Eestis saab sularaha oma arvele panna. Selleks tuleb masinas olevast laekast ümbrik võtta, tšekk sinna pista ja masinasse libistada. Et raha arvele jõuaks, läheb kuni 10 päeva aega, aga kui tegemist on sinu palgaga, tuleb panka helistada või kiri saata ja raha jõuab juba paari päevaga su arvele, sest palka pole neil õigust pikemalt kinni hoida. Veidi kiviaegne süsteem, aga mis sa teed.

Muideks kahte dokumenti on vaja ka siis, kui alkoholipoodi lähed ja noorevõitu (alla 30) välja näed. Baari minnes piisab ühest - kui me Marc'i sünnipäeva käisime tähistamas, polnud mul aga ühtegi kaasas ja seega mulle kokteile ei müüdud! Olin väga meelitatud. Pealegi on vesi palju tervislikum kui mojito.

Reedel käisin oma tulevase tööandjaga lepingut sõlmimas. Vestlus oli nende juures juba kolm nädalat tagasi, aga vahepeal tuli First Aid koolitus läbida ja eelmisel tööandjal neile mu iseloomustus saata (mis läks alles kolmandal katsel kohale - ma ei tea, mis error neil postkastiga oli). Iseloomustus on siin ülimalt oluline asi, samas peab see üdini positiivne ja kiitev olema, ühtegi nõrka külge ei tohi mainida. Eriti üllatav ei saa sisu siis ju olla või mis? Lisaks on vaja kahte personal reference'i, mille peavad koostama minu enda poolt valitud sõbrad.

Ükspäev käisime prantslastega piknikku pidamas ja tööotsingute muljeid vahetamas. Nende esialgne plaan oli kohvikutesse kandideerida, aga kuna kummalgi pole ettekandjana töökogemust, ei osutunud nad vaatamata paljudele intervjuudele valituks. Siin ei ole mõtet sellise jutuga kohale minna, et olen täiesti muid asju teinud, aga nüüd ootan uusi väljakutseid - kesklinna kohvikutesse on konkurents kõva. See-eest on nad hoopis väikeseid filmirolle saanud, näiteks järgmisel aastal linastuva Robocop'i jaoks pidid mööda tänavat jalutama ja vestlust teesklema.


Ükspäev kõndisin poest koju... ja mis ma näen! Karusnahk kõnnib üle tee! Ilus ja kohev, väga eneseteadlik. Ei lasknud end absoluutselt häirida, lihtsalt ajas omi asju. Jäin seisma ja kuna ta otse minu poole vantsis, üritasin kotist midagigi leida, millega hetke jäädvustada. Fotokat muidugi kaasas ei olnud ja telefon on mul selline antiikne, mis ainult helistamise funktsiooni täidab. Mingi hädapärase pildi sain ikkagi tehtud, aga Aasta Loodusfotoks sellise kvaliteediga muidugi ei pürgi...

Õnneks ootas mind kodus tark-mees-taskus-Kustav, kes põgusa pilguheite järel teatas, et jäädvustatud loom on skunk. Mulle hakkab juba vaikselt meeldima, et mu eeltöö siinkandis elavate liikide osas nii kesine on, see võimaldab iga mõne aja tagant üllatuda. Leidsin internetist vähe kobedama pildi ka:


Meie majas on muideks koduloomade pidamine keelatud, Marc tahaks omale koera, aga selleks peaks korteri maha müüma ja kolima kohta, mis lemmikloomi aktsepteerib. Mõnes majas on näiteks lapsed keelatud. Ma ei kujuta ette, kuidas see juriidiliselt toimib, päris naljakas on ette kujutada, et kui juhtumisi rasedaks jääd, pead oma kodu maha müüma ja uue leidma. Loomulikult on ka sellised kohad, mis just lastega peredele orienteeritud - sel juhul kuuluvad maja juurde mänguväljakud ja muud mudilastele mõeldud lisad.

Idee on ju täitsa hea, hoiab ära tarbetud vaidlused, kus poissmehed tahaks reedeti peo püsti panna, pensionärid varakult magama minna, beebid öö läbi nutta ja koerad päev otsa haukuda.

Mõni laps peab aga tervel Facebook'i täiel võõrastel laskma kümme tuhat korda oma pilti jagada, et emme lubaks koera võtta. Ma üldse ei hakka mainima, mida ma sellisest emast arvan, muidu kaevatakse veel kohtusse...

3 kommentaari:

  1. Anonüümne13/5/13 10:21

    Olen oma parajalt pika elu jooksul mitmeid kordi tabanud end mõtlemas, et kuidas need naised, kes hakkavad koos elama näitlejate, muusikute või meremeestega (jms) tegelikkuses sellega harjuvad. Kerge ei saa see küll olla, aga tore oleks kui psühholoogi amet annab selleks mingi "kaitsekasuka" . Kalli teile...
    ema Piia

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kustav kurdab hoopis, et psühholoogiga on ikka raske, üldse ei saa niisama vinguda, kohe hakatakase analüüsima :)

      Kustuta
  2. No küll on tore sinu blogi lugeda. Iga kord kui järjekordse sissekande lõpulause juures olen, hakkab hirmus kahju, et rohkem polegi... palju jõudu ja jaksu teile sinna!Kalli-kalli!

    Kaja

    VastaKustuta