Möödunud nädalal käisin ühe kliendiga ID-kaarti taotlemas, see kujunes lõpuks täielikuks huumoriks. Poisi ema ei jaga vaatamata 20-le Kanadas elatud aastale inglise keelest ei ööd ega mütsi, seega võttis kaasa tütre, kes tõlkida aitaks (siinsetel ametnikel on korea keelega teatavasti raskusi). Täideti terve ports pabereid, taheti teada lapse kaalu, pikkust ja ema neiupõlvenime.
Asiaatidel on nimedega täitsa oma süsteem, esiteks oskavad perekonnanime järgi öelda, millisest Aasia osast keegi pärit on (umbes nagu meie saame aru, et Galina Borissovna on tõenäoliselt vene juurtega, veelgi müstilisem - teame, mis on Galja isa nimi, hahaa), teiseks on mitmetes sealsetes maades kombeks, et naise perekonnanimi abielludes ei muutu, kõik pojad hakkavad kandma isa nime, tütred aga ema oma. Ja nende siinsetel nimedel on emakeelsed vasted. Ehk ei tõlgita ainult sõnu, vaid ka nimesid.
Igatahes - pärast mitmendat ema antud allkirja lükkas ametnikuproua järgmise paberi ette ja ütles, et sellele peab allkiri tulema kliendilt endalt. Sügava vaimse puudega noorukile ei tähenda paber ja pliiats teatavasti mingit omavahel haakuvat kontseptsiooni ja allkirjast on ta veelgi vähem teadlik. Püüdsime proua ametnikuga sel teemal diskuteerida, kuid tulemusetult. Allkiri sündis kolme pereliikme koostöös - ema hoidis lapse kätt ümber pastaka ja õde liigutas seda, et midagi nimelaadset kirja saada. Ametnik jäi selle tulemusel tekkinud sasipuntraga kenasti rahule.
Seejärel teatas, et nüüd tuleb pilt teha. Pange poiss seina äärde seisma ja käskige suu kinni hoida. Aga tal on selline eripära, et suu on kogu aeg veidi avatud (nagu pisikestel lastelgi). Ametnikutädi oli täiesti resoluutne ja teatas, et nii ei lähe kohe mitte, huuled tuleb kokku suruda. Järgnes tragikomöödia kolmes vaatuses, kus ema juhendas last korea, õde inglise keeles ja poiss hakkas iga minutiga üha laiemalt naeratama! Siis surus ema näppude abil ta huuled kokku ja õde üritas kõrval hästi kurja nägu teha. Laps seevastu naeris juba suure häälega. Ametnikuproua tõmbus üha enam pilve ja oli lõpuks juba plahvatamise äärel: "Hambad EI TOHI paista!"
Lõpuks küsisin, et kas tõepoolest ei ole erivajadusega inimestele mingeid kergendatud nõudeid, aga ta väitis, et pole. Mis siis nüüd saab, ah? Laps jääb terveks eluks ID-kaardist ilma, sest ei oska suud kinni panna? Lõpuks tuli keegi kolleegile appi ja oh üllatust - selgus, et suu võib lahti olla ja hambad tohivad kah paista, fotole tuleb lihtsalt märge juurde panna, et "special needs".
Lõpetuseks tuli veel üks allkiri anda. Ametnikuproua surus lapsele pastaka pihku ja ütles, et kirjuta! Laps kirjutaski - nii toreda palli joonistas, sellise, mis läks sissepoole väikeseks spiraaliks. Tädi mõõtis tekkinud moodustist tardunud pilguga, pöördus siis ema poole ja küsis kurjalt, et kas SEE ongi ta allkiri? Püüdsime kümnendat korda seletada, et tal EI OLE allkirja. Ma pole kindel, kes seal tõsisema puudega oli, minu klient või ametnik...
Tädi ohkas demonstratiivselt ja teatas, et allkiri peab olema TÄPSELT samasugune nagu eelmisel paberil. Oeh. Lõpuks tuli välja lahendusega, et X sobib ka. Aga see X peab olema tingimata lapse enda kirjutatud (mida ta sulaselgelt teha ei oska)... Ta pole vaatamata 17-le eluaastale isegi rääkima õppinud, mis allkirja me siin nõuame?!
Ükspäev käisime Kustaviga tšekki pangaautomaati viimas. Minu tööandja on uuenduslik, suudab palga otse arvele kanda, aga Kustav saab tšekke ja võib valida, kas võtab need välja sularahas (seda saab teha ainult selles konkreetses kontoris, mida tema boss kasutab, mitte sama panga teistes esindustes) või paneb tšeki ümbrikusse ja "söödab" automaati (seda peab samuti kindlates kohtades tegema, sobivad ainult need automaadid, mis on meie panga sõpruspangad).
Natuke imelik onju - võtad automaadi kõrvalt ümbriku, pistad tšeki sisse, lakud ääre kinni ja paned masinasse. Summa, mis on tšekile kirjutatud, tuleb käsitsi sisse trükkida. Kusjuures raha läks kohe arvele! Nädalake hiljem kontrollisime internetist: raha on endiselt kenasti arvel, aga märge juures, et tšekk on kinnitamata, sest pole veel pangani jõudnud (see võibki pea kaks nädalat aega võtta).
Teine eelajalooline vahend on faks. See on siin ülimalt oluline masin! Milleks saata e-mail kui võid faksida? Paberikulu muidugi meeletu! Näiteks tööl on meil vastav internetikeskkond, kuhu igal hommikul sisse ja õhtul välja tuleb logida, aga oma tööajad tuleb kuu lõpus ikkagi faksiga saata! Varem tegime seda e-maili teel, aga nüüd leiti, et faksiga on parem. Kirjutan siis tööajad paberile, panen faksina teele, viskan paberi pärast faksimist ära ja kontoris trükib järgmine masin mu kirjutatu uuele paberile.
Paberikulu osas on kõige mahukamad need faksid, mida sotsiaaltöötajad laste kohta saadavad. Esimese A4 peale kirjutatakse lihtsalt: Pillelt Mallele. Hästi oluline on kahe sõna tarbeks terve paber raisata. Edasi tulevad mingid suvalised lehed, millel enamasti midagi eriti olulist kirjas ei ole, võib läbi lugeda ja ära visata. Kirjutatakse näiteks, et "nagu telefonis rääkisime, on kliendil nüüd uus ujulakaart", järgmisel paberil tuleb sellest koopia (kuigi kaart ise on ammu meie sahtlis), kolmandal paberil ema avaldus kaardi taotlemiseks (umbes, et lihtsalt infoks), neljandal see blankett, mille sotsiaaltöötaja täitma pidi, et kaarti saada (kah infoks) jne. Enamasti peame kõik faksid igaks juhuks kontorisse edasi saatma! Et iga asjapulk saaks sama info isiklikule paberile trükkida ja siis ise ära visata. Milleks meilida? Metsa siin jagub!
Telefonisuhtluses on väga tähtis koht automaatvastajal. Mina pole seda oma mobiilis siiani ära seadistanud ja kohalikud on täiesti härmis kui ma juhtumisi toru ei võta. Päev on raisus kui teadet ei saa jätta! Siin ei peeta viisakaks võõrale inimesele sõnumi saatmist, ainult kõnepost on okei.
Ja pesu pesemine! Ükspäev juhtusin olema kõrval kui autist riideid masinasse ladus. Osad asjad jättis korvi ja ma ei saanud aru, mille alusel ta neid sorteeris. Küsisin siis teiselt töötajalt, mis värk on - tema imestas, et mis mõttes? No nagu ikka - püksid ja pluusid pestakse eraldi, muidu võivad ju püksid pluusidele värvi anda! Einoh, muidugi on täiesti loogiline valged-punased-mustad särgid üheskoos masinasse laduda ja need siis ühtlaselt halliks või roosaks pesta. Peaasi, et püksid värvi ei annaks! Aga see on muidugi konkreetse töötaja kiiks, mitte mingi Kanada eripära.Ahjaa, pükse on pesukorvis alati täpselt sama palju kui särke, sest absoluutselt kõik seljas olnud asjad tuleb õhtul pessu visata. Nimetage mind nüüd räpakotiks, aga oma teksapükse ma küll iga päev ei pese ja mis veelgi hirmsam - võin veel järgmisel päeval uuesti jalgagi panna!
Ja kõige suurem patt on koos voodipesuga mõni muu asi pessu visata! Sest nii lihtsalt ei tehta! Kui tekikott ja padjapüür juhtusid masinasse omapäi minema ja lina ununes välja, läheb lina hiljem üksi, mitte koos rätikuga. Kusjuures kõiki asju pestakse täpselt sama režiimiga, selles ei saa asi olla. Ahjaa, siinsetel masinatel pole temperatuure peal, valikus on cold/cold, warm/cold ja hot/cold.
Parkimisautomaadid pole just tehnika viimane sõna. Kõigepealt tuleb vaadata, kas sellel masinal, mille lähedale parkisid, on veel eelmisest kasutajast ettemakstud aega jäänud. Kui pole, pead mündi või paar sisse panema. Mingit paberit vastu ei saa, sest auto seisab ju masina kõrval (masinaid on parkimisalas iga mõne meetri tagant), kontrolör saab isegi aru, kes maksis, kes mitte. Kui parkisid ainult korraks ja sõitsid viie minuti pärast edasi, saab keegi teine su mündi eest edasi parkida. Iga päev jalutavad mehikesed väikeste käsikärudega kõik automaadid läbi, teevad need lahti ja lasevad kogunenud mündid kärru.
Eelmisel nädalal käisime jälle kinos, aga see on ütlemata tüütu ettevõtmine, sest istekohad on nummerdamata (kusjuures kõnealune kino pidi siin kõige uuenduslikum olema, erinevalt teistest on tal mõned saalid ka numbriliste kohtadega, ainult et mina pole nendesse veel juhtunud). Igatahes oli tund enne filmi algust saal rahvast täis. Eesti kinoärimehed on selle kommi täiesti maha maganud! Reklaami saab näidata rohkem kui tund aega järjest + kui filmi alguskellaaeg kätte jõuab, tuleb veel 20 minutit reklaami ning üks interaktiivne mäng, milles kõik nutitelefonide omanikud reaalajas võistelda saavad. Ja ilmselgelt sööb iga külastaja juba filmile eelneva pooleteist tunni jooksul ära vähemalt kilo popcorni ja vehib paar šokolaadi kah otsa (kel selleks hetkeks veel paha pole hakanud, saab tulede pimenedes saali lükatud kärust lisa osta). Popcorni on saadaval üle kümne erineva maitse (värvidest rääkimata), viimati nosisime mingeid magusaid, olid päris head, ainult et küllastumus tekkis palju kiiremini kui soolastega.
Kino asub meil muidu kõrvalmajas (elame selles parempoolses sinises). Juhtuksime sinna oluliselt tihemini kui iga kord nelja-viie tunniga ei peaks arvestama. Samas kohalikke ei paista see segavat, istekohad on ju eluaeg numbriteta olnud.
Eesti ja Kanada erinevustest kirjutasin kunagi ka siin.
Tundub, et seal on üsna värvikas seltskond :) Fakse ma veel mäletan. Oli vist koduski üks 90'ndatel, kui isa ettevõtlusega tegeles. Täna näeb Eestis faksi vist enne muuseumis kui kusagil kontoris.
VastaKustuta