13 september, 2013

Whistler

Millalgi augustis tekkis mõte, et võiks Whistlerisse minna. See asub Vancouverist vaid pooleteisttunnise sõidu kaugusel - pole eriti keeruline kohale jõuda. Pakkusin, et võiks näiteks septembri teisel nädalal ette võtta, siis on suuremal massil puhkused ja vaheaeg läbi, hea rahulik matkata.

Viimasel hetkel tehti tööl ootamatult mu graafik ümber - nädala sees töötasin ainult neljapäeviti, see tõsteti nüüd kolmapäevaks, aga kuna mul olid selleks ajaks juba (reisi)plaanid, leiti asendaja ja nii tekkis lausa viis järjestikust vaba päeva, millest kolm esimest Whistleris mütata, neljas kodus puhata ja viies... noh tundub, et lähme veel korra Whistlerisse. 

Ilmataat oli sedapuhku eriti helde ja nii saatis meie matka täiesti pilvitu taevas ja 25-30 soojakraadi. Terve järgmine nädal peaks see-eest aga katkematult sadama.

Vancouverist viib Whistlerisse Sea-to-Sky Highway, mis kulgeb mere äärest ja mägede vahelt. Vaated on katkematult imeilusad, iga mõne aja tagant võib peatuda ja järjekordset koske või muud loodusimet vaatama minna. 

Kui eelmises postituses tegime autorendi üle nalja (sest nad annavad alati pigem kehvema kui lubatud), läks seekord täpselt vastupidi. Küsitud minivan'i asemel saime hiigelsuure džiibi. Meie jaoks oli põhiline, et autos oleks seitse kohta, et ka kolm iirlasest sõpra mugavalt ära mahutada. Kuna see tingimus sai kenasti täidetud, võisime rahus teele asuda. 


Tegelikult algaski planeerimine sellest, millega kohale jõuda. Esimene mõte oli buss, sest Whistler koosneb küll mitmest külakesest, aga nende vahel toimib ühistransport väga edukalt. Teine mõte oli rong, sest reklaam väidab, et sellega sõites näeb kõige ilusamaid vaateid. Hind on küll paraku neli korda kallim kui bussil. Rong on Kanadas millegipärast kõige kallim transpordivahend, pikemad vahemaad on isegi lennukiga odavamad. Lõpuks selgus, et raudtee jookseb maantee kõrval, seega on bussi- või autoaknast täpselt sama vaade.


Whistler'is leiab tegevust aastaringselt. Suusahooaeg kestab novembrist aprillini, matkamine siis kogu ülejäänud aja. Seejuures on nii sügisel kui kevadel kuskil kuu aega sellist aega, kus võib samal päeval nii suusatada kui matkata, mäe jalamil rohetab muru ja õitsevad lilled, tipust leiab aga korraliku lume (osadest kohtadest aastaringselt).

Niisiis töristasime Whistleri poole, tegime järvede ja koskede juures peatusi, nautisime kohale jõudes lõunasööki ja kiitsime oma ööbimiskohta. Fireside Lodge on kindlasti üks neist kohtadest, mida soovitada julgeks - puhas, mugav ja taskukohane. Ümbrus on väga vaikne, pesukarud jalutavad ümber maja, alumisel korrusel on saun. Mis sa hing veel tahta oskad...

Järgmisel päeval otsustasime olla hästi tublid - ärgata vara ja päeva jooksul palju näha. Valisime kahe kõige rohkem soovitatud matkaraja vahel (Joffre ja Garibaldi), meie majutuskoha peremees ütles, et need olevat nagu Belgia ja Šveitsi šokolaad - mine võta kinni, kumb see parem on.

Otsustasime Joffre kasuks, seega viis teekond meid Whistleri külje all asuvasse Pembertoni. Joffre rada viib kolme erineva järve juurde. Esimene neist asub parklast vaid viieminutilise jalutuskäigu kaugusel metsa sees ja näeb välja selline:


Pingil istuvad kohalikud vanamehed väitsid, et kaks järgmist järve on põhimõtteliselt samasugused. Õnneks läksime ikka oma silmaga vaatama ja tegelikult läks vaade ikka kogu aeg paremaks. Kolmas järv asuski vist täpselt selle lumise mäe taga. Või kuskil sealkandis. Tont neist aru saab...

Alguses oli rada eriti lihtne, kulges metsa vahelt, hiljem mäe külje peal, erilist turnimist polnud. Metsast välja saades olid vaated muidugi järjekordselt lummavad. Vaikselt hakkab sügis tulema, mõned puud on juba värvilisemaks muutunud, peatselt läheb siin veel ilusamaks. 


Teine järv oli eriti vinge. Kui esimesel oli kalda ääres porikarva vesi, siis teine oli ikka üleni sinine. Vett ümbritses mets ja taustal kõrgusid lumised mäed.

Vesi oli jääkülm, aga poisid ei suutnud kuidagi vastu panna ja kuna üks palk ulatus kaldalt vette, oli vaja sellel kõndida ja paar hüpet sooritada. Ilm oli väga soe, päike kuivatas märja naha kohe ära, kopsupõletikku ei saanud keegi. Põhimõtteliselt siis talisuplus +30 kraadise ilmaga. Mina nosisin seni tomateid, pole nagu suurem asi külma vee sõber.


Teine ja kolmas järv olid üsna lähestikku, võib-olla 15-20 minutit kõndida, poolelt teelt avastasime metsa seest ka kose. Rada kulges järve äärt mööda ja iga hetkega avanesid üha ilusamad vaated. Päris lõppu ei kõndinudki, sest pärastlõunal pidi meiega veel üks sõber ühinema, aga kuna mägede vahel ei olnud telefonil levi, ei õnnestunud talle kuidagi teada anda, et meil kauem aega kulub ja seepärast tahtsime rutem tagasi pöörduda. Raja lõpus oli muidu telkimisala ja soovi korral sai lume peale jalutama minna.


Kõikide ujumiste, pikniku, pildistamise ja muu lorutamisega kulus raja läbimiseks (edasi-tagasi) 5 tundi. Matkamist sellest ehk ainult kolm.

Õhtu lõppes iiri pubis iirlastega iiri tantsu vihtudes. Teate kui raske see on?! Vahetpidamata peab hüppama, mul oli pärast esimest poolt minutit hing kinni. Kustav muidugi arvas, et kõige raskem osa oli hoopis iirlastega joomine, aga sellest viilisin ma (peaaegu) edukalt.

Järgmisel päeval andsid iirlased kohe hommikul alla ja otsustasid päeva rannas veeta. Jason ütles, et tal on vaja winter-coat selga päevitada. Meie olime (vähemalt teoorias) veidi tublimad ja võtsime suuna kõrgeimale matkarajale - High Note Trail. Lugesin internetist hoiatusi, et mäe tipus on alati külm ja soojad riided tuleb kaasa võtta. Mina, loll, uskusingi! Panin retuusid jalga ja toppisin kampsiku kotti. Mäe otsas oli NII kuum, et ma surin kohe algusest peale.

Sõit üles oli imeline. Esimesel gondlil läks teekonna läbimiseks 25 minutit ja vaade muutus üha paremaks. Vahepeal tundus, et vist jõudsimegi kohale, aga mägi tegi lihtsalt väikse jõnksu ja selle taga oli veel kõrgem mägi, alt vaadates polnud seda nähagi.


Üles jõudes oli valida, kas sõita istuk-tõstukiga täitsa tippu, kust matkarada algas või kuulsa Peak-to-Peak gondliga teise mäe otsa. Esimese hooga otsustasime ikka matkama minna. Vaade läks muidugi endiselt üha paremaks.

Muide, selle mäe tipus levis tasuta wifi - "Et saaksid oma elamusi sõpradega kohe jagada".


Kuna meie sportlik vorm ei säranud sel päeval kohe üldse (ja õudselt kuum oli ka), siis kõndisime lihtsalt jupikese raja algusest läbi, tegime mõned pildid ja sõitsime allapoole tagasi. 

Järgmiseks võtsime ette Peak-to-Peak gondli, mis lööb kolm maailmarekordit: kõrgeim omalaadne (436 m), pikim katkematu liftisüsteem (4,5 km) ja pikim toetamata ulatus (3 km ilma postideta). Paar gondlit olid klaaspõhjaga, nendesse saamiseks tuli eraldi järjekorras seista, aga kuna keset septembrit ja kolmapäevasel päeval polnud erilist tungi ja klaaspõhjaga gondel oli kohe järgmine, mis meie sinna jõudes kohale tuli, siis astusimegi sisse.

Klaasist põhi tähendas lihtsalt väikest akent ja vaadata polnud sealt suurt midagi, sest kahe mäe vahel laius täitsa tavaline mets, mida poolitas jõgi. 


Päeva lõpetuseks otsisime iirlased suppsooja järve äärest üles, Kustav sumas kohe mõnuga ujuma ja kiitis, et see olevat ta elu parim september. Seejärel patsutasime rannas istuvat läbimärga taskukoera ja võtsime suuna Vancouverile.

Tänase päeva puhkasime kodus, küpsetasime sidruni-beseekooki ja jõime sõpradega veini. Homseks rentisime auto, kutsusime meiega samas majas elavad guatemalalased kaasa ja suundumegi jälle Whistlerisse. Seekord siis ainult üheks päevaks, sest nädalavahetusel pean jälle tööl olema.

2 kommentaari:

  1. Anonüümne13/9/13 14:40

    appi Anu! Nii ilus, maeivõii! kris

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Me oleme üliväga rahul, et just Vancouverisse otsustasime tulla. Kogu BC provints on imeilus. Toronto ümbrus on sellega võrreldes lage mis lage.

      Kustuta