Pesin siis hoopis hambad ära - see on õhtune abinõu, et enam magusat ei sööks. Meil on nii palju šokolaadi ja piparkooke, et suhkrutarbimine ületab juba igasuguseid piire. Kusjuures tööl pole olukord sugugi parem, sest mu hoolealuse vanemad tõid kastiga Oreo küpsiseid ja M&M's-i komme (neid pähklitega), muust heast-paremast rääkimata. Istume siis õhtuti diivanil ja muudkui krõbistame. Varsti enam ühele diivanile ei mahu, aga õnneks on teine veel...
Eile tulin koju ja mida ma näen - Kustav küpsetab jälle piparkooke! Alguses mõtlesin, et ei võta ühtegi, aga siis läks ikka käest ära. Kui lõpuks mõistus koju tuli, pesin hambad puhtaks ja läksin vanni "Eesti Naist" lugema. Natukese aja pärast pistis Kusti pea ukse vahelt sisse, ulatas klaasi punast veini ja pani kapi peale krapi. Kõlab ju hästi... kapi-krapi.
Päkapikud tõid meile pisikese "BOSE" kõlari, mis teeb hämmastaval kombel peaaegu sama võimast häält kui need hiiglaslikud, mis meil Eestis pool elutuba enda alla võtsid. Ise mahub taskusse. Mingit raadiot ega muud asjalikku temasse integreeritud pole, ongi ainult kõlar. Aga see-eest igati juhtmevaba, mussi leiab õhu kaudu arvutist või telefonist. Mina ei tea, kuidas - mul on siin üks meistrimees, kes tehnikavärki jagab.Alguses tulid mahedad ballaadid, siis Seebilaul Kalalt ja lõppu lihtsalt Raadio 2. Väga naljakas oli õhtuse vanni kõrvale hommikusi uudiseid kuulata.
Vein oli muide täiesti plaaniväline, sest meil pole siin taignarulli ja kuna eelmise "rulli" jõime jõulude ajal ära, pidi Kustav järgmiste piparkookide tarbeks uue tooma. Kuna ta selle mulle nii toredasti vanni kõrvale toimetas, pidin ju natuke mekkima ka ja kuna hambad olid seega jälle mustad, krõbistasin hiljem terve portsu piparkooke otsa. Tahtejõudu pole üldse. ÜLDSE!
Aastavahetus tuli seekord täiesti ootamatult - jõule tähistasime ju veidi hiljem, sest olin õigel päeval tööl, no ja siis juhtuski, et neli päeva pärast jõule tikkus juba uus aasta peale. Tõstatasime isekeskis teema, et kes see keset teisipäeva aastat vahetab? Lükkame edasi nagu jõulud! Aga iirlased ütlesid, et ei tule kõne allagi ja nii pidi isegi Anu, vana pidur, ennast kodust välja ajama.
Need meie iirlased on maailma kõige toredamad. Nii soojad ja muhedad. Seekord juhtus seltskonda ka üks hiinlane, kes olevat kaks aastat tagasi Eestis käinud. Ütles, et Tallinna vanalinn on ületamatult ilus, aga tol suvel oli üle 30-kraadi kuuma ja seetõttu ei mäleta ta kahjuks sõnagi, mida giid seal rääkis.Uurisin, et kust ta ise pärit on? Ütles, et siitsamast Vancouverist... Mina avastasin sellega enda jaoks täiesti uue rassismivormi - hiinlane ei saa olla kanadalane! Nojaa, saan aru küll, et see on idiootne, aga teate, ma olen siiski Eestist, eksole! Meil pole seal mingeid teisi rahvuseid. Venelane on kõige tõsisem välismaalane, keda näinud oleme... Õnneks selgus, et pilusilmne vancouverlane sündis tegelikult hoopis Hong-Kongis ja minu süda oli kohe rahul. Et see tolerantsus ka nii aeglaselt peab arenema...
Eile õhtul meenus Kustile, et tal on traditsioon iga esimese jaanuari õhtul väljas söömas käia, aga nagu näha, on meil nüüd kõik pühad ja kombed pea peale pööratud. Kell oli üksteist ja mina kaelani vannis, seega leppisime kokku, et lähme hoopis teisel jaanuaril hommikusöögile.
Kustav on hommikuse ärkamise osas alati täiesti kasutu olnud ja mina, kes ma tavaliselt hiljemalt üheksaks silmad lahti löön, põõnasin täna peaaegu üheteistkümneni. Kui lõpuks kodust välja saime ja peale terve Gastowni läbikõndimist ikkagi oma tavapärasesse kohvikusse maandusime, oli kell juba 12 ja hommikusööki enam ei serveeritud. Võtsime siis daily quiche'i, millega tuli kaasa väike supp ja roheline salat, mis olid õnneks nii maitsvad, et said kohe andeks, et nad hommikusöögi alla ei liigitunud. Ja vahuga kohvi tehti meile ka, nii et uus aasta on tegelikult täitsa kenasti alanud.Aga nüüd pean küll kohe magama minema, sest Kustavi tehtud piparkoogid hakkavad iga hetkega üha ahvatlevamad tunduma. Head ööd ja toredat uut aastat!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar