26 jaanuar, 2014

J. Perse ehk nimi ei riku meest!

Meil käisid päkapikud! Piia oli meile jõuludeks kindad ostnud ja need siis nii kavalalt ära peitnud, et läks paar nädalat, enne kui üles leidis ja Kanada suunas teele pani. Uued asjad on toredad, seega trotsisime pilvitut ilma, mis üllatas 12 soojakraadiga ja läksime laupäevasele kohvikutiirule värvilistes labakutes. Kümme minutit hiljem pidime alla vanduma ja kindad kotti panema, aga mõte on see, mis loeb!

Meie nädalavahetuste olulisim osa on mandli-martsipani croissant, ilma selleta ei saa puhkus alatagi. Müstiliselt maitsev! Arutasime just, et peaks oma vanasse "kodukohvikusse" Bibi Pagarisse postkaardi saatma, hea meelega sööks mõnikord nende lihapirukaid ja moonirulle...

Kohvikust välja astudes jäi paar poodi ette, esimesest leidsin omale kingad ja kohe järgmisest kampsuni, mida olin juba korduvalt näppimas käinud, aga polnud raatsinud osta. Nüüd juhtus olema allahindlus, kogu kaup -50%! Suurus, mida proovisin, jäi veidi laiaks, palusin väiksema tuua. Müüja tuli, kurtis, et väiksemat on ainult üks alles jäänud ja näitas, et sel on plekk peal, aga kui mul siiski ostusoov peaks tekkima, saavad lohutuseks damage discount'i teha.

Proovisin selga - ideaalne! Hakkasin otsima, et kus see plekk üldse oli? Tükk aega keerutasin, üles ei leidnud. Kustav tuli appi, tema ka ei leidnud. Kutsusime müüja, läksime eredama valguse kätte ja pärast mõningast ponnistust õnnestuski lokeerida õrnalt kollakas laiguke, mis träpsulise kudumi peal välja ei paistnud ja tõenäoliselt esimeses pesus maha tuleb. Kassas selgus, et damage discount on -15%. Kas olen juba maininud, kui väga mulle siinne allahindluste süsteem meeldib?

Muide, kui Vancouverisse satute, võin teid juhatada ühte vahvasse butiiki:


Päeva lõpuks seadsin sammud politseijaoskonda lootuses, et mu karistusregistri väljavõte on lõpuks valmis saanud. Etteruttavalt võin öelda, et oligi. Juba nädal aega tagasi. Lisaks tahaks mainida, et üleolevate ametnikega suhtlemine ei kuulu kindlasti mu meelistegevuste hulka ja eriti ärritav, et mida madalama astme asjapulgaga tegemist on, seda tähtsam kipub ta olevat.

Niisiis saage tuttavaks - infoleti tädi. Istub arvuti taga, igavleb. Saal tühi, laupäeva õhtu ju. Astun ligi, selgitan olukorda, palun kontrollida, kas mu väljavõte on tulnud? Tädi küsib, kas mulle on helistatud? Ütlen, et ei ole, sellepärast tulingi läbi, sest varsti saab juba kaks nädalat täis... Tädi uurib, on mu telefonil voice-mail aktiveeritud? Ei ole. Aga ma pole ka ühtegi kõnet saanud! Küsin uuesti, kas saaks kontrollida, on see paber tulnud või ei? Tädi küsib teravalt vastu - aga kas me helistasime teile?

Sellisel hetkel tahaks lihtsalt... ma ei hakka ütlema. On raske kontrollida või?! Eriti idiootne on ühe minuti jooksul kaks korda sama küsimust esitada.

Pärast mõningast vaidlemist suvatses daam end ümber pöörata, kaks sekundit karbis sobrada ja sealt mu kauaoodatud paberi leida. Lükkas selle üleolevalt minuni ja teatas tähtsalt - näe, oleme helistanud, keegi ei vastanud! Seepeale meenus, et ühel hommikul kell 8 tõepoolest mu telefon helises, aga number oli salastatud ja ma ei jõudnud läbi une nii kiiresti reageerida, et vastu jõudnuks võtta. Minu meelest võiks 70 dollarilise teenustasu sees siiski nii palju teenust olla, et kui inimest ei õnnestu tabada, helistatakse nädala jooksul korra veel...

Vähemalt sain nüüd viimase puuduoleva faili üles laadida ja viisataotluse ära kinnitada. Jääb vaid üle pöialt hoida ja kiiret (positiivset) vastust loota!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar