Täna hommikul tulin praamilt maha ja istusin bussi. Inimesed sagisid, üks vanem proua istus minu kõrvale. Väike kohver oli kaasas, sättis selle jalgade juurde ja palus mul olla ettevaatlik, et end ära ei lööks. Noogutasin ja ütlesin "mhmh" või midagi sellist. Et pole lugu, noh! Tädi mainis igaks juhuks korra veel, et näe, siin on sellised nagad, "be careful". Ütlesin uuesti, et kõik on hästi, ärgu muretsegu. Kohver polnud isegi minu poolel!
Eestis õpetatakse väiksest peale, et võõrastega ei räägita! Ja kui keegi su kohvrinagade otsa juhtub komistama, võid ju korraks ühmata, et "jalge ette võiks ikka ka vaadata!" Hahaa... Hea küll, päris nii julm ei ole.

Ja naerukortsud olid tal ka! Vanade inimeste puhul ma vaatan alati, millised kortsud neil on - see näitab nii palju inimese olemuse kohta! Silmanurkades peavad olema tugevad kanavarbad, sellised, et terve näo kortsustik on nende järgi joondunud. Ja suunurgad ei tohi olla lõuani vajunud!
See naine sündis 12-lapselisse perekonda kümnendana. Mina, üksikema üksiklapsena, olin tema jaoks nagu tulnukas! Endal on tal kolm poega ja 9 lapselast, ühtlasi kiitis ka miniaid, ütles, et tal on perega väga vedanud. Temast õhkus nii palju soojust ja heatahtlikkust, et kaalusin teda oma kohalikuks vanaemaks paluda... Mõjus väga inspireerivalt!
Hahaha, vanad inimesed on nii ägedad, kui nad üleliia ei targuta, natukene võib, see on nende loomuses.
VastaKustutaKortsude koha pealt olen samasugune, et vaatan/näen kohe ära, kes on rõõmsameelne olnud ja kes hakkab iga hetk, kohe-kohe virisema.