15 aprill, 2014

Mutimagnet

Millegipärast kipuvad vanemad daamid mind ühistranspordis kõnetama. Seda juhtub pi-de-valt! Kusjuures ma pole eriti hea jutupartner, enamiku aega lihtsalt noogutan, et "mhmh" ja "ahah" (hästi eestlaslikult). Minu jaoks on täielik müstika, kui vabalt siinsed inimesed suhtlevad! Vahel mõtlen, et peaks väikest märkmikku kaasas kandma, et kirja panna, millest nad räägivad kui otseselt midagi öelda pole... Small talk pole just mu tugevaim külg.

Täna hommikul tulin praamilt maha ja istusin bussi. Inimesed sagisid, üks vanem proua istus minu kõrvale. Väike kohver oli kaasas, sättis selle jalgade juurde ja palus mul olla ettevaatlik, et end ära ei lööks. Noogutasin ja ütlesin "mhmh" või midagi sellist. Et pole lugu, noh! Tädi mainis igaks juhuks korra veel, et näe, siin on sellised nagad, "be careful". Ütlesin uuesti, et kõik on hästi, ärgu muretsegu. Kohver polnud isegi minu poolel!

Eestis õpetatakse väiksest peale, et võõrastega ei räägita! Ja kui keegi su kohvrinagade otsa juhtub komistama, võid ju korraks ühmata, et "jalge ette võiks ikka ka vaadata!" Hahaa... Hea küll, päris nii julm ei ole.

Mõne inimesega kohe on nii, et ei pea tema poole vaatamagi, lihtsalt tunned, et ta on tore. Vaatamata mu kargele põhjamaisele vältimistehnikale hakkas meil jutt ikkagi kuidagi jooksma. Sellised need kanadalased on - nende jaoks on vist nii imelik, et sa vastu ei räägi, et ei jäta jonni. Pool tundi hiljem olime juba täitsa suured sõbrad! Vahva tädi oli, selline rahulik ja heatahtlik, täpselt vanaema tüüpi. Niisugune, kes pannkookidega külla ootab ja sinus iial ühtki viga ei näe, sest halloo! Lapselapsed on ju teadagi täiuslikud!

Ja naerukortsud olid tal ka! Vanade inimeste puhul ma vaatan alati, millised kortsud neil on - see näitab nii palju inimese olemuse kohta! Silmanurkades peavad olema tugevad kanavarbad, sellised, et terve näo kortsustik on nende järgi joondunud. Ja suunurgad ei tohi olla lõuani vajunud!

See naine sündis 12-lapselisse perekonda kümnendana. Mina, üksikema üksiklapsena, olin tema jaoks nagu tulnukas! Endal on tal kolm poega ja 9 lapselast, ühtlasi kiitis ka miniaid, ütles, et tal on perega väga vedanud. Temast õhkus nii palju soojust ja heatahtlikkust, et kaalusin teda oma kohalikuks vanaemaks paluda... Mõjus väga inspireerivalt!

Jõudsin koju ja mõtlesin, et loen enne tööleminekut netist uudiseid, aga võin juba ette öelda, et need polnud just sama inspireerivad... Mõned pealkirjad:

- "Tallinki reisijat häiris kail lebav surnukeha"
- "Plahvatanud majja jäi uhiuus korter" (???)
- "TEST: Kas mu suguti on normaalne?"

Ma ei tea, miks ma neid lamedaid pealkirju iga päev loen? Nagu mingi enesepiinamise tehnika oleks... Ja kui ongi mõni asisem artikkel, siis muidugi kohe tasuline.

Avasin artiklitest viimase ja sain teada, et "ülaltpoolt vaadates tundub suguti töntsakam". TÖNTSAKAM! Lisaks selgitati, et "kui täiesti keskmise sugutiga mees keeldub uskumast, et tema riist on normaalne, on tegemist PSÜÜHIKAHÄIREGA". Huvitav, kas selle vastu on tabletid kah leiutatud? Ma arvan, et ikka on! Aga kuidas diagnoosimine käib? Arst peab pilgu peale heitma, et kas on töntsakas või mitte? Kui on, saad pikendavaid tablette, kui pole, siis rahustavaid.

1 kommentaar:

  1. Anonüümne15/4/14 15:45

    Hahaha, vanad inimesed on nii ägedad, kui nad üleliia ei targuta, natukene võib, see on nende loomuses.

    Kortsude koha pealt olen samasugune, et vaatan/näen kohe ära, kes on rõõmsameelne olnud ja kes hakkab iga hetk, kohe-kohe virisema.

    VastaKustuta