18 detsember, 2014

Valgusfestival

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et kui eile õhtul pool tundi enne südaööd blogimise lõpetasin, läksin ikkagi trenni. Alguses oli veits imelik sellisel kellaajal end kodust välja ajada, aga kui saali jõudsin ja sealt päris mitu öösportlast eest leidsin, hakkas kohe normaalne. Ja ma polnud kaugeltki mitte viimane saabuja! Ilmselgelt on neid piparkoogisõltlasi meie majas teisigi…

Mul on tegelikult üks nipp veel, mis aitab südametunnistuspiinu leevendada - ma ei söö glasuuri. Lükkan näpuga maha ja ütlen endale, et see on dieetpiparkook! Viinamarja seemneid ma näiteks ka ei söö. Hammustan pooleks, nokin mõlemast tükist kõik seemned välja ja alles siis söön ära. Maru kaua võtab aega, aga muud ei jää üle, sest need paganama seemned on lihtsalt jube rõveda maitsega. Glasuur ei ole vähemalt halb, aga Kustav juba soovitas, et võib-olla jätaks järgmine kord mõned piparkoogid glasuurimata, oleks hiljem vähem koristamist...


Vahepealsetest uudistest veel niipalju, et kui mõni aeg tagasi sai netist mingit klippi vaadatud, kus keegi demonstreeris, et Walmart'i jäätis ei sula isegi päikese käes ära, siis meil juhtus sünnipäeval kogemata täpselt sama asi! Kustav arvas, et brownie kõrvale peab ikka jäätist ka olema ja tõi poest ühe populaarseima kohalikest sortidest. Kui see karp oli tund aega soojas toas lahtiselt seisnud, tegin tähelepaneku, et jäätis pole veel sulama hakanudki! Kaks tundi hiljem õigustasid teised, et näe, äärtest läheb juba natuke pehmemaks ning kolm tundi hiljem oli keskmine osa kah õige veidike pehmemaks läinud, selles mõttes, et täiesti kivikõva enam ei olnud. KOLM tundi hiljem!!!

Kuna leivajuuretis suri suvel ära, olen juba pikemat aega pead vaevanud, kust uut saada? Täitsa nullist ei tahtnud ise uut hakkama panna, sest eelmine kord sai seda tehtud ja kõik läks täpselt nii nagu internetis kirjeldati - esimesed korrad ei kerkinud eriti hästi ja normaalse leiva sai alles umbes viiendal katsel. Jube tüütu! Aga mingil hetkel hakkasin mõtlema, et oot-oot, kust juuretis teab, kas ma küpsetan sellest taignast midagi või segangi ainult vett ja jahu juurde ja jätan seisma? No kuidagi ei saa teada!

Naturaalse juuretisega tehtud leivakääru mul kah polnud ja nii tegingi mingi suvalise popurrii erinevatest retseptidest, segasin omavahel rukkijahu, maitsestamata jogurti ja õunad (õigemini riivisin õuna ära ja pigistasin mahla juuretisesegule, sest eelmine kord jäid need õunatükid selle hapuksläinud juuretise sees eriti rõvedad ja seekord ei tahtnud midagi tükilist sisse panna). Iga mõne päeva tagant segasin natuke vett ja jahu juurde ning nädala pärast panin külmkappi. Esimene leib rändab ahju homme, aga juuretis näeb igati ilus ja elus välja, seega eeldan head kerkimist.

Kuna rohkem juttu pole, uputan piltidega. Juba eelmisel aastal soovitasid kõik Van Duseni botaanikaaia valgusfestivalile minna. Mina mõtlesin, et hähh, mis seal ikka nii erilist olla saab ja ei läinud. Aga kui kanadalased kaunistama kukuvad, pole mõtet keskpärast tulemust oodata, neil on ikka tõsi taga! Esimest korda sattusin sinna oma kliendiga, kes sai päevaprogrammist kaks tasuta piletit. Autistiga on sellises kohas eriti tänamatu käia, tema jooksis ees ja nõudis kooki, tuledest ei hoolinud üldse; mina klõpsisin telefoniga pilte teha, et saaks hiljem Kustavile näidata, miks ta minuga sinna tagasi peab minema. Nüüd on teist korda kah käidud ja vaimustus kasvas ainult suuremaks.

Aias põleb üle miljoni lambi, absoluutselt iga puu ja piire on kaunistatud, täiesti kirjeldamatu ilu! Kuu aega saab vaatamas käia, siis korjatakse kõik tulukesed maha. Ja taaskasutus on ka loomulikult mängus (so Canadian…) - see lillemeri, mida ühel pildil näete, on tehtud plastpudelitest.

1 kommentaar:

  1. Vaatasin jäätise video järgi. Uskumatu plastmass!

    VastaKustuta