23 märts, 2015

Ramen

Eile käisin kolme hiinlasega jaapani restoranis ramen'it söömas. Eddie keelas mul seekord rassistlike nalju teha, sest olin vähemuses... Aga iga kord kui pildistamiseks läks, nöökisid nad mu kallal, et pean näpud püsti viskama - asiaatidel on veider komme iga pildi peal sõrmedega V-märki näidata. Vot niimoodi:


Anname kehva kvaliteedi lahkelt andeks, sest Victorias käies ei saanud rassistlik huumor enne ööpimedust päris õiget hoogu sisse. Eddie muidugi ei seletanud ka, et mis värk nende näppudega on, aga õnneks võttis ta seekord kaasa Michelle'i, kes mind kohe kõigega kurssi viis. 

Tegemist on terve teadusega! Suures osas kasutatakse märke selleks, et põskesid varjata - hiinlastel on üsna pontsakad põsed ja neile endile see üldse ei meeldi. Aga kui mõlema käega põse kõrval V-d näidata, jääb ju pool nägu peitu. Teine levinud liigutus on hoida rusikaid põskede kõrval, et kassi (!) moodi olla. Vahel sirutatakse käed ette ja hoitakse mõlema käe sõrmi täisnurga all, et näo ümber tekiks raam. Milleks see vajalik on, ei osanud nad ise kah öelda... 

Lisaks saab fotol väljendada ka emotsioone - tõstes kummagi käe kolm sõrme ja öeldes samal ajal "ooo", tekib WOW. Näe, Michelle näitab teile:


Sellest jaapani restost olin varasemalt kümneid kordi mööda kõndinud ja mõelnud, et peab ikka valu olema just seal süüa, kui selleks tuleb pea tund aega järjekorras seista! "Santouka" on üks väheseid kohti, kus on alati järjekord!

Eddie ütles, et midagi pole parata, see lihtsalt ongi Vancouveri parim ramen'i koht ja ma pean ootamise kuidagi üle elama. Ramen on jaapani nuudlisupp, millele lisatakse bambusvõrseid, seeni, maitserohelist, liha, muna, maisi, idusid… no igasugust kraami. Aga sisu on hoopis puljongis ja põhjus, miks inimesed segaseks muutuvad ja just selle resto ukse taga sabas passivad, on fakt, et sealne puljong on pliidil podisenud 22 tundi. Hullem kui sülditegu!

Ootamine polnud üldse nii tüütu kui arvata võis, pealegi oli seal väga hea süsteem kogu protsessi kiirendamiseks - järjekord möödus vaateaknast, kuhu olid kõige populaarsemad road vaatamiseks välja pandud, hinnad juures. Sisse pääsedes ja lauda oodates anti menüüd näppu, nii et maha istumise hetkeks olid kõik oma valiku ammu langetanud. Söök toodi umbes viie minutiga, sest puljong on ju juba valmis, jääb üle vaid nuudlid sisse lükata ja muu pudi-padi peale raputada.

Meie võtsime hitt-roa, mis oli kolmandiku võrra kallim ja põhiline erinevus seisnes selles, et lihad ja muu polnud supile pandud, vaid serveeriti eraldi taldrikul… kust see tuli ise supi peale tõsta. Eddie ütles, et see konkreetne liha on erinev, iga sea küljest saab seda ainult paarsada grammi ja maitseb kõige hõrgumalt üldse. 

Oii. Ma pole küll suurem asi lihasõber, aga need lõigud olid tõesti oivalised! Sõna otseses mõttes sulasid suus!


Ja noh, põhiline oli ju ikkagi puljong! NII maitsev! Päris tõsiselt tahaks teada, mida nad sinna panevad, et maitset sedavõrd mitmekesiseks ja tummiseks saada. Vau. Oli ootamist väärt küll!

Kuna juba söögijutuks läks, näitan tänahommikust kohvikut ka. Letist mahtus pildile vaid pool, sealne valik on täiesti ebanormaalselt suur. Absoluutselt kõik asjad, mida maitsnud olen, on jumalikud! Oeh, mul on nii palju lemmik-kohvikuid siin! Aga "Pure Bread" on vist hetkel TOP 1.

10 kommentaari:

  1. Toiduporno ;P
    Ei, tõsiselt ka XD
    Lugesin kunagi mingist ajakirjast, et artikli autor läks kevadsuppi sööma. Ei mäleta enam, kas tegu oli hiina, tai, korea või vietnami toiduga, aga asi käiski nii, et pandi puljong keema ja siis umbes-täpselt iga tunni aja järel lisati sinna mingeid ollusi, osad eelmised tõsteti välja ja nii see kestis ikka oma hea mitu tundi. Viimaks oli tulemus umbes sama mis sul.
    Muudkui - nii kaua keetes võib tulemus olla küll maitsev, selles ma ei kahtlegi, kuid kardan, et mingeid kasulikke aineid sellise pika kuumutamise peale sinna küll enam pole jäänud. No kodust kapsasuppigi (vabandust võrdluse pärast) üle paari-kolme korra ei soojenda. Nagu ütleb väliseesti kirjanik Valve Saretok: tapetud vitamiinide ja proteiinide keedis.
    Ja vabandust, kui üle mõtlen ja su maitseelamuse nüüd ära rikun, aga olen juba kord sihuke kiiksuga - milline liha sea küljest võiks kaaluda 200 grammi ja olla suus sulava maitsega? Paratamatult läheb mõte sinna khöm..khöm... juu nõu... kanti. Asiaadid teadagi söövad igasugu imelikke asju, niiet...?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hahaa, appi! Ma ei imestaks üldse… :)

      Kustuta
  2. Ahjaa, need kurepesa moodi valged asjandused viimasel pildil - kas need on besee või sefiir või vahukoor või veel miskit?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Besee. Võib-olla oli midagi sees ka, ma ei proovinud neid. Valisin müüja soovitusel mingi täiesti mitte-midagi-ütleva välimusega koogi ja see oli totaalne elamus! Uskumatu koht.

      Kustuta
    2. Anonüümne23/3/15 20:02

      Mulle tunduvad Pavlovate sarnased :)

      Kustuta
  3. Anonüümne23/3/15 19:51

    See sea osa on põsk :) Aga Santouka on Torontos ka olemas ja siingi kõige popim rameni koht üldse. See on tegelikult Jaapanist pärit kett, mis on siis mitmel pool USAs ja Kanadas ka oma restoranid avanud. Järgmisena võtan plaani siis selle seapõsega rameni :)
    Maris

    VastaKustuta
  4. Hm, meil müüakse seapõske kui üht igavesti rasvast plämakat ja kaalub ta kindlasti rohkem kui 200 grammi - pool kilo, isegi rohkem. Ma küll ei ütleks, et see parim osa seast oleks ((:O

    VastaKustuta
  5. Anonüümne23/3/15 23:11

    Vast oleneb valmistusviisist ka (rasva eemaldamine jne). Ei ole ise seda seapõsega ramenit ka veel proovinud, aga siinse pildi põhjal võtan plaani. Kahtlustasin ka, et äkki on rasvane ja rõve, aga pildilt paistab küll ilus ja taine tükk. Võib olla on tegu nt noorema looma põsega :)
    Maris

    VastaKustuta
  6. On jah põsk - guugeldasin :) Maitses nagu eriti hõrk tailiha, kuigi põsega seostub mul millegipärast ainult puhas pekk.

    VastaKustuta