26 august, 2015

Monster 2

Tundsin läbi une, et keegi kõnnib mu küünarvarre peal. Esimese hooga käivitus muidugi kohe kõige mustem stsenaarium, et see peab olema üks neist eriti suurtest ämblikest ja ainus variant on ta ära tappa, sest vastasel juhul pole iial teada, kuhu põgeneb ja millal uuesti välja ilmub.

Rahmasin käega ja suureks ehmatuseks tundsin, et mis iganes see ka oli, oli see SUUR! Osa minust lootis ikka viimase hetkeni, et kujutan endale asju ette ja tegelikult kõditas kätt hoopis juuksekarv vms.


Lendasin teki alt välja, panin tule põlema ja asusin ettevaatlikult ümbrust uurima. Voodi kõrval istus ämblik. See hiiglaslik. Tükk aega murdsin pead, kuidas tal õnnestus eluga pääseda? Tõin köögist plastkarbi ja panin peale (vot nii julge tüdruk olen juba!)

Seejärel märkasin üht peaaegu surnut voodis ka. Üks jalg veel tõmbles. Tegin ta kahjutuks ja viisin paberi abil kööki, et kraanikausist alla uhtuda. Ei mahtunud! Alles surveveega läks siis lõpuks. Hea uudis on see, et kui ei mahu alla, ei mahu järelikult üles tagasi ka kui imekombel uuesti ellu peaks ärkama…

Mõtlesin, et jätan elusa looma karbiga põrandale ja magan edasi. Ei saa! Krõbistab, raisk! Tõin paberi ja transportisin ta kööki. Tegin pilti ka - kui kellelgi peaks lemmiklooma vaja minema, siis palun, võin tasuta ära anda (Marii, siin on sinu võimalus!)


Ämblikufoobiale on siinsed elukad muidugi hästi mõjunud. Tavalisi väikeseid ei karda ma enam ammu (noh, neid mul muidugi pole ka). Tegin omale teraapiasessiooni, jälgisin teda läbi karbi. Hästi rõve oli. Aga pikas perspektiivis peaks see hästi mõjuma. Võib-olla ei karda varsti enam suuri ka? Või kolib veel suurem liik sisse ja praegused hakkavad väikesteks kategoriseeruma…

Mida kasulikku teie muidu hommikuti kella viie paiku teete?

20 kommentaari:

  1. Ma lugesin ja muudkui võdistasin end. Jube jube jube :D

    VastaKustuta
  2. Mul ei ole ämblikufoobia, aga kui SELLINEelukas öösel voodisse ronib, siis tekiks foobia kindlasti. Jube elukas ju.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma tavaliselt ei satu enam paanikasse kui ämblikku näen. No vastik on ikkagi, aga tapan suht külma rahuga ära. Piir jooksebki vist umbes sealt, et kui nad keset ööd must üle hakkavad kõndima, on kuidagi liig...

      Kustuta
    2. Mul pani üle kõri ja teine tormas mulle teki alla ja kolmas ronis piki mu sääri teki all. Jäleeee!!
      Kujuta ette, kui magad, suu lahti ja ämblik... ma parem edasi ei räägi((8/

      Kustuta
  3. Ma ärkasin ka lapsena öösel selle peale üles, et miski kõditab kätt. Panin öölambi põlema ja mul oli voodis mingi 10+ eesti keskmist mõõtu musta ämblikku. Kiljudes hüppasin voodist välja ja pärast seda juhtumit oli vend sunnitud minuga toad ära vahetama, sest ma keeldusin seal ämblikupesas magamast. See tuba oli kõige jahedam ja pimedam ning ilmselt seepärast ämmarite lemmik. Siiamaani kardan igas mõõdus ämblikke ja sinu asemel ma vist oleks juba ammu infarkti saanud või ära kolinud 😀

    VastaKustuta
  4. Tegelikult on õnneks tegemist üsna ohutu liigiga, vähemalt pildil olev ämblik on ohutu! Kui ämblikke karta, siis muidugi hirmutab päris korralikult ära küll! Peaks olema huntämblike seltsist ja üsna tavaline ka Eestis, kutsutakse veel ka toaämblikuks. Reeglina tubades väga ringi ei konda, armastavad sellised pimedamaid kohti nagu sahver või WC sarnaseid ruume. Kui juba julgesid kinni püüda ja vaadelda, siis järgmiseks sammuks oleks ilmselt nende ignoreerimine ning nö "mittenägemine" ehk märkamine! Käi aga hoolsalt kõik nurgad läbi ning korista võrgud (põrandal nurkades või laes) ja nad kolivad igapäevase tülitamise järgi ise mujale! Võrk sünnib üleöö ja ka kõige hoolsamal perenaisel võib mõni kapitagune põranda nurk vallutatud olla! Aga üldiselt - rahu, ainult rahu! Vahva oli igatahes lugeda küll..., mina ise ämblikke ei karda (Eestis leiduvaid) ning tegelen nende ignoreerimise ja võrkude koristamisega!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Minu jaoks ongi suurim müstika, et kust nad tulevad ja kus end peidavad? Aknaid ma lahti ei hoia, ainult üks on pidevalt lahti, aga sellel on võrk ees. Kodu on nii väike ja mööblit vähe, et mingeid häid peiduurkaid ei tohiks nagu olla. Koristan kogu aeg, võrke pole kuskil.

      Kas nii suured üldse koovad võrku? Mida nad üldse söövad? Mul pole siin mitte midagi neile! Võib-olla sellepärast käivadki mind öösiti üle mõõtmas, et äkki sööks ära?

      Ignoreerimise faasini on mul ikka väga kaua aega veel. Nii väikses elamises hakkaks ellujäänud ämblikku konkreetselt iga päev nägema.

      Kustuta
    2. Ükspäev vannitoast lahkudes nägin, kuidas suur majaämblik (ja mitte see kõige suurem) tormas hirmsa hooga pesukasti alt välja kassitaldriku juurde, haaras sealt söömata jäänud lihakonservikuubiku hambeh (mis oli sama suur kui tema enda kere) ja lidus sama vingaaliga tagasi kasti alla. Täiesti teadlik, sihipärane käitumine.

      Kustuta
  5. Anonüümne26/8/15 18:27

    Ma kardan ka ämblikke ja mul on kah suvel kodus suured, mustad, pikakoivalised ämblikud. Näevad samasugused välja nagu need sinu koletised. Natuke vist on siiski väiksemad ja voodisse pole nad kunagi tulnud :) Elavad tőesti vaid köögis ja wc-s, aga minu meelest nad vőrku ei koo.
    Ja kuigi ma väikeseid ämblikke enam (tänu suurtele) eriti ei karda, siis hirm nende suurte ees ei kao mul vist küll kunagi ära. No nii vastikud on, alati ehmatan kui näen. Tappa ma neid ei julge, ignoreerimine tuleb enamvähem välja.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Võib-olla peaks mõneks ajaks Austraaliasse kolima, sealsed ämblikud annavad minu omadele silmad ette. Siis ehk ei kardaks neid, kes mul siin ringi jalutavad.

      Kustuta
    2. Anonüümne26/8/15 20:50

      Austraaliasse ma ei lähe kunagi. Ja nüüd vist enam ei tule enam Kanadasse kah :) Island tundub ohutu.

      Kustuta
    3. Seal ju purskab tuld iga mõne aja tagant!

      Kustuta
  6. Anu, sa oled rahvavaenlane! Karju enne välk ja pauk ja et Cax, enne kui lugema hakkad, võta 25 grammi konjakit kohe sisse ja veel 20 tilka šnabilivopskit suhkruveega pärast peale! ((((8O)))))

    VastaKustuta
  7. Oeh, ma nüüd tõmbasin natuke hinge :)
    Igatahes edu sulle - oled liitunud klubiga - oma ämblik voodis XD
    Eestis seni nii suuri ämblikke pole olnud, aga Euroopa majaämblik trügib invasiivse võõrliigina laial rindel peale, nagu ma olen kuulnud.
    Üleeile oli mul ka siis kogemus ühe sihukese krobistajaga. No kui sa poleks enne kirjutanud, et lidub niiet maa müdiseb, siis ma poleks uskunud, et sihuke loom niimoodi kablutab nagut ründaks tragunipolk või terve suguharu metsikuid komantše.
    Läksin kassile vannituppa süüa panema ja kuulsin kahtlast müdinat - vaatasin dušinurka - seal uimerdas midagi suurt ja musta. Mul polt prille pääs, aga isegi ilma nendeta nägin, kui ligemale kummardusin, et tegemist on Eriti Suure Ämblikuga. Igatahes kui ilusad värvilised metsa- ja suvilaelanikud ristämblikud kõrvale jätta, siis pole mina oma elus suuremat jurakat näinud. Siiberdas seal dusialusel, üritas mööda seina ja kardinat üles ronida, mis tal eriti ei õnnestunud. Võtsin siis ühe plastikust kausi ja püüdsin ta sinna sisse, a kus tema - nagu ütles Pantalonni - ei lähe kirstu! No sain ta siiski viimaks kaussi ja läksin viskasin üle ukse koridori (akna juurde hetkel ei pääsenud ja mul on nende lontrustega kogemusi - viskad aknast välja siis hiljemalt järgmisel õhtul istub ta sul nagut tupsununnukene jälle kotuses!).
    Ja vot siis, kui ta põiki üle koridori kimas nagu mingi minitank, tõepoolest kostis sihuke krobin, nagu oleks sajajalgsel saapad sassi läinud. Uskumatu, nagu ütles üks Tallinna raehärra "Verekivis". Võeh, võeh ja veelkord võeh!!!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No sul on vähemalt kass, need ju söövad putukaid! Mul on siin kah teoreetiliselt poole kohaga üks kass, aga see tahab ainult pai ja niukse monstrumi peale liduks ilmselt kabuhirmus minema.

      Kustuta
  8. Kärbseid söövad, aga seokseid jurakaid mitte. Kass passis ise seal juures, oleks siis käpagagine pand, aga kus sa sellega.Kui ämblik sinnapoole läheb, siis kass paneb leelet.

    VastaKustuta
  9. Anonüümne27/8/15 10:17

    Ma murdsin oma jala sellise eluka pärast. Ilusal, päikeselisel hommikul ärgates nägin teda laes laiutamas. Mõne sekundi pärast käis peast läbi mote, et kahekesi me tuppa ei mahu ja ma võtsin kinga. Kuna lae alla ei ulatunud siis ronisin tugitooli peale ja virutasin.... Hoop läks mööda, ämblik kukus mulle peale, mina selg ees tugitoolilt maha, põlv liigesest välja, ligamendid puruks ja ämblik lasi jalga. Nüüd on aasta sellest möödas ja kuigi ma enam ei lonka, siis tantsida samuti ei saa, põlveside igaks juhuks kapis. Tore. Teraapiat teen samuti, korra vähemalt vaatasin sinu eluka pilti....:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Püha jumal… Ämblikud on ohtlikud, näed! Võib terveks eluks vigaseks jääda nende tõttu.

      Kustuta
  10. Anonüümne28/8/15 00:30

    Issand, sa oled ikka eriti julge naine, ma ise sona otseses mottes kisaks end hingetuks. Kogu elu ma neid elukaid kartnud ja enam vist asi ei muutu ka.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tead, see on nats nagu kohastumus. Ma olen kisamist proovinud, aga kui samal ajal ämblik end minekule sätib ja vaikselt voodi alla kaob ja korraga aru saad, et pagan… nüüd ta on kuskil… ma ei tea kus! Ja ikka veel elus! Siis järgmine kord enam ei kisa, vaid tegutsed :) Ma kardan neid ikka hullu moodi tegelikult!

      Kustuta