09 aprill, 2016

Külaskäik uude koju

Käisin täna oma kliendiga juuksuris ja mõtlesin, et lasen ühtlasi endagi pea väheke viisakamaks kohendada. Läksime üle tee asuvasse salongi, kus töötavad kolm vahvat hiinlast, kes hullupööra mu hoolealust armastavad, ta tähelepanuga üle küllavad ja lõikuse lõpus šokolaadi annavad.

Meestelõikusi teevad nad muideks hästi, aga naiste omadega on vist veits keerulisem. Kusjuures naiste lõikused ongi keerulisemad (mul on juuksuridiplom)! Mina aga tahtsin ainult otsi lühemaks, mis ei ole eriline kosmoseteadus. Tegelikult aimasin halba juba siis kui märkasin, et juuksur ei kontrollinud, kas mõlemad pooled on ühepikkused, aga mõtlesin, et nääh, let's be easy going ja las teeb, mida paremaks peab. Ning palusin eest veidi järku lõigata, sest mingi ähmane järk oli seal eelmisest korrast alles ja noh, asja käigus saab ebatasasuse ju kah ära silutud. Hästi vale mõte oli see.


Pean muidugi tunnistama, et olen viimaste aastatega kõvasti rahulikumaks muutunud. Ma ei tea, kas see tuleb nats hullumeelsest töökeskkonnast või vanemaks saamisest, aga kuidagi üha lihtsamaks muutub igasuguste jamadega leppimine. Juuksed näiteks kasvavad ju tagasi! Ütlesin viisakalt aitäh, timmisin hiljem kodus peegli ees seda sea-teerada veits inimlikumaks ja kärab kah.

- - -

Vahepeal helistas Matt ja harjutas eesti keelt:

Matt: tere, mis sa teed, mina lähen magazin'i!
Mina: kuhu sa lähed?
- how do you say "store" in estonian?
- aa, sa lähed poodi!
- jaa, ma tean! see on nagu voodi! ma tean - pood, voodi. mina lähen poodisse.
- ei, sa lähed poodi, mitte poodisse.
- well, that's stupid!

- - -

Eile käisime perekondlikul väljasõidul Nanaimosse, sest ei mina ega Matt'i vanemad polnud veel maja näinud. No vägev! Aed on suur ja linnud laulavad ja kõik laed on hästi kõrged, mida ma piltide pealt üldse aru ei saanud. Linnulaul on kohe eriti tore. Mu praeguses kodus on samuti hästi vaikne, ainult kanu on vahel kuulda, aga Matt elab nii keset kesklinna kui üldse saab ja tema maja vastas on tuletõrjejaam. Ma ei tea, mitu kuud läks enne, kui ma seal normaalselt magama õppisin. Nüüd ei kuule muidugi enam midagi, kõigega ju harjub. Aga jah, lind on sealkandis ikka haruldane nähtus.

See koer, kes meie tulevases kanaaias elab, oli hirmus vahva. Hea meelega jätaks ta endale.


Alguses ütles Matt, et tema värvitoonidest, kardinatest ja mööblist ei hooli, need võin kõik mina valida. Aga kui siis täpsemaks aruteluks läks, oli ikka kuidagi nii, et oota, sa tahad külalistetubadesse valget mööblit? No ma ei tea… Ja telekas ei saagi kamina kohale jääda? Mis tal seal viga on? Vähemalt ei pea juhtmeid ümber vedama! Oota, mis mõttes tuleb magamistuppa ainult üks kummut, vaata kui tühi see niimoodi jääb ja mul pole siis ju kuskile oma asju panna (jättes kõrvale, et meil on hullult palju kappe-panipaiku-garderoobe).

Me oleme mõlemad nats sellist tüüpi ka, et kõigepealt tuleb läraki emotsioon ja kõik on must-valge, alles kui arutama hakata, lisanduvad hallid toonid juurde. Lõpuks oli meil IKEA nimekiri välja prinditud ja õhtul tagasi tulles läksime proovima, milline neist diivanitest tegelikult mugav on ja kuidas ülejäänud kraam päriselus välja näeb ning ennäe imet - mitte ühtegi vaidlust ei tekkinud! Sulgemiseni jäänud 20-minutiga oli meil pool kraami maha tõmmatud, pool alla kriipsutatud ja mõned uued lemmikud üles pildistatud, mai lõpus on ainult pealekorjamise vaev. Mööbel valitud! Külalistetoad tulevad valged nagu mina tahtsin ja master-bedroom tume nagu Matt tahtis.

Kanadalased armastavad tumepruuni mööblit - mida raskem ja kobakam, seda parem. Ma ei tea, mis värk sellega on. Ja ribikardinaid! Meil on köögis-söögitoas-elutoas kõik aknad nende laiade ribidega ja kui suuremate akende ees elan need veel kuidagi üle, siis sellega, et kaks tibatillukest akent ribide seest väljagi ei paista, ei suuda ma kuidagi leppida! Õnneks saime kokkuleppele, et sealt võime nad ära võtta. Ja mis veider komme on telekas kamina kohale riputada? Kuidas sa vaatad seda niimoodi pea kuklas? (pildilt ei ole aru saada kui kõrgel ta tegelikult on)


Muuhulgas tahan esitleda oma lemmikkohta majas, seda pisikest aknariba, mille keegi hea inimene oli master-bedroom'i vannitoa nurka projekteerinud. No küll on tore lahendus!


Järgmisel nädalal on viimane aeg tööl lahkumisavaldus anda, sest mai lõpus tahaks juba vaba olla. Ma isegi ei tea, kas pigem ootan või kardan seda hetke. Vist natuke mõlemat. Kindlasti saab veidi kergem, sest siis algab juba see etapp, kus pole enam vaja mingeid otsuseid teha, tuleb ainult uue eluga harjuma hakata, kodu sisse sättida ja töö leida. Ma juba hoiatasin Matt'i, et ta peab nüüd hakkama minuga laupäevahommikuti kohvikutes käima, sest mul pole Nanaimos mitte ühtegi sõbrannat! Appi!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar