Hernehirmutis

Nanaimosse tulles oli mul kolm muret - kas töö ja sõbrad leian ning kuidas kokkukolimine meie suhet mõjutab? Tööga on väga lihtne: kui CV-sid välja ei saada, siis ei leia. Ma olen nüüd järjekordse nädala kodus peesitanud, aias askeldavaid töömehi valvanud/toitnud, külalisi vastu võtnud ja… ma ei teagi mida veel, aga aeg on niimoodi otsa saanud, et õhtuti kukun hiljemalt kell 23 voodisse ja uinun silmapilkselt. Töökohad on välja valitud, kõik paberid ette valmistatud, aga saatmise osa on kuidagi toppama jäänud. Tähtajad kukuvad esmaspäeval, nii et täna tuleb see ära teha.

Sõprade osas on suhteliselt muretu, sest kõik Matt'i kaasresidendid ja nende kaaslased on osutunud nii mõnusaks kambaks, et oleme iga paari päeva tagant koos midagi ette võtnud. Alustuseks kuulutas keegi välja veinitamise/virisemise kolmapäevade seeria "W(h)ine Wednesdays", mis hakkab toimuma meie pool, sest siin on kõige rohkem ruumi. Selle nahka läkski üks terve päev, sest Matt nõudis kahte kooki ja siis ma tegin veel pirukaid ja bruchetta'sid ka. Kanadalased on eriti tänuväärne söögipublik, ma ei ole kunagi näinud eestlasi omatehtud toidu peale niimoodi vaimustumas.

Eile käisime koos väljas ja see peovärk on siin ikka nii… Nanaimo! Väga soe ja sõbralik, aga supernaljakas. Öösel auto poole jalutades märkasin, et kõikide poodide vaateakendega on mingi kamm - küll ei ole mannekeenidel käsi või siis kasvab midagi kõhust välja. Küsisin Matt'ilt, et kas see on mingi Kanada eripära või? Umbes nagu töötajaid valitakse, et kindlasti oleks erinevad nahavärvid esindatud ja kui vähegi võimalik, siis mõni erivajadusega tüüp ka. Et miks siis vaateakna neiud peavad eranditult valged ja kleenukesed olema? Ja kõiki käsi-jalgu omama... Aga päriselt ka, misasi see kõhu pealt välja punnitab?

Matt leiutas uue eestikeelse väljendi "purjusad inimesed". Mul läks veidi aega, et aru saada, mida ta öelda üritab, kuni plahvatas, et aa, purjus! Tema vaidleb vastu, et mkmm "purjus inimene, purjusad inimesed", see olevat ju sama nagu "ilusad juuksed". Sulatõsi!

Teine asi, mis ta avastas on see, et kuigi ei ole ilus topelt-eitust kasutada, on eesti keeles millegipärast täiesti okei öelda "ei tea mitte midagi". See mitte annab kuidagi rõhku juurde. Umbes nagu "pesen hambad ära". Kuhu ära? 

Üks sõna, mis millegipärast keset ööd jutuks tuli, oli scarecrow (scare = hirmutama; crow = vares). Matt ajas käed laiali ja seletas, et see tüüp, kelle sa pulkadest valmis ehitad, riided selga paned ja põllule püsti lööd, et varesed saaki ära ei sööks. Aa, hernehirmutis! Aga seda inglise keelde tõlkides sattusin jälle ummikusse, sest herned pole ju need, mis hirmutamist vajavad!

Kultuurilistest erinevustest veel niipalju, et Matt'i peamine suvemaiustus on Coke Float. Laob klaasi jäätist täis, valab kokaga üle ja sööb seda ollust lusikaga, mõmisedes kui hea on. Mina ei saa selle fenomenist üldse aru. Võrdub ilmselt eestimaise koogelmoogeliga, et peab lapsest saadik harjutama. Kui ma talle ühe kokku segaks ja ütleks, et proovi kui nämma, siis... Okei, sain just aru, et see oleks vist kraad hullem kui Coke Float.

Kokkukolimisega läks sedapuhku nii lihtsalt, et mingit kohanemise ja nurkade mahalihvimise perioodi pole olnudki, kõik tundub igati lihtne ja loomulik. Meil sai hiljuti esimene aasta koosolemist täis ja arutasime, et kohe väga tore on olnud. Aga minu meelest on endiselt natuke imelik, et asjad nii ludinal lähevad. Matt nimetab seda eestlaslikuks katastroofi-teooriaks, et mingi sitt lihtsalt peab kuskilt pähe langema, "pill tuleb pika ilu peale", "ära hõiska enne õhtut" ja nii edasi. Neil Kanadas ei olevat selliseid uskumusi, seega on tema veidi vähem üllatunud.

Residentidele oli kohe esimesel päeval programmidirektori poolt sõnad peale loetud, et kõige tähtsam, mida neil kahe järgneva aasta jooksul teha tuleb, on oma kaaslane õnnelikuna hoida - alustuseks näiteks aidata talle töö ja sõbrad leida. Et muidu pole lõppkokkuvõttes keegi rõõmus. Neil, kes siin just residentuuri lõpetasid, läks see kõik lausa nii hästi korda, et kõik kaheksa otsustasid oma peredega Nanaimosse elama jääda.

Keegi küsis kommentaarides, et kuidas suhtutakse tööintervjuudel eraelulistesse asjadesse: mida üldse tohib küsida ja mida mitte. Sellega on väga lihtne, ühtegi eraelulist asja ei tohi ja sellest peetakse väga kinni, sest vastasel juhul võib kohtu ette sattuda. Kanadas on töötajal palju rohkem õigusi kui tööandjal. Muideks, kirjalikku töölepingut ei pea üldse olema, suulisest kokkuleppest piisab ka, see on täpselt sama pädev. Ärge küsige, kuidas nad vaidluse korral eelnevalt kokkulepitut tõestavad, mul pole õrna aimugi! 

Resümees (siinne CV) peab aga alati kodune aadress olema, mis on minu meelest palju privaatsem info kui laste olemasolu. Aadress on siin üldse väga oluline, näiteks juhilubade ja ID-kaardi peal on see ka kirjas. Mina kasutasin esimestel aastatel igal pool tööaadressi, mis oli püsivam kui kodune, aga autot ostes pidin kõik ära vahetama, sest kindlustuses tuleb valida, et milleks oma autot kasutad, kas lõbu- või töösõitudeks, kui kaugel on töökoht kodust, mis tsoonis elad (mida lähemal kesklinnale, seda kallim) jne. Selle info alusel kujuneb igakuine makse.

Suuremate õnnetusjuhtumite korral tehakse korralik taustauuring, neil on vastavad inimesed tööl, kelle asi on leida põhjus, et kahjusummat mitte välja maksta. Kui siis selgub, et oled vale aadressi andnud, maksad ise oma avarii kinni.

Veel küsiti, et kas töö leidmisel mängib rolli, oled sa abielus või mitte. Ma ei usu, et perekonnaseis neid suuremat huvitaks, aga sellega on nagunii väga selged sotid - vasaku käe eelviimases sõrmes kantakse ainult kihla- ja abielusõrmust. Kihlasõrmus on peaaegu alati valgest kullast ja ühe suure teemantiga, abielusõrmus tavaliselt samuti valgest kullast. Suurem osa naisi muid sõrmuseid ei kannagi, seetõttu paistavad alati selgelt välja. Resümeele perekonnaseisu ei kirjutata.

Kui tähtis on haridus ja kus omandatud - see on väga oluline. Kanada haridus on kahtlemata kõvema kaaluga, aga kohati tunnistavad Eesti oma ka. Paljudes kohtades on ainult teatud tase nõutud, näiteks baka või magister, teiste puhul on eraldi litsentsi vaja (näiteks kui tahaksin ka siin psühholoogina töötada). 

Resümeesse kirjutatakse iga eelneva töökoha kohta selgitav lõik, et mis olid sinu peamised ülesanded ja mida juurde õppisid, sinna põimitakse selliseid lauseid nagu "olles vastutav graafikute koostamise eest, sain kasutada oma suurepärast planeerimisoskust". Parematele töödele lisatakse kindlasti ka kaaskiri, kus selgitatakse, miks sa huvitatud oled ja mis fantastilised omadused sul just selle ametikoha jaoks on. 

No ja loomulikult soovitajad! Absoluutselt alati helistatakse eelmis(t)ele tööandja(te)le ja uuritakse su kohta pikemalt. Lõpus küsitakse alati, kas võtaksite selle inimese enda juurde tagasi ja kui on mingi jama, mida ühel viisakal kanadalasel pole ilus helistajale avaldada, saab sellele küsimusele eitavalt vastata ja ongi korras. Hea soovitus on ülioluline. 

Palka makstakse tavaliselt iga kahe nädala tagant, osades kohtades korra nädalas. Palgast rääkides mainitakse alati aastapalka, mitte kuu või nädala oma. See tundus alguses hästi harjumatu, aga tegelikult annab parema ülevaate, sest näiteks mõnes ametis on mingil hooajal sissetulek suurem, teisel jällegi väiksem. Tulumaks on astmeline - mida rohkem teenid, seda suurema protsendi pead ära andma.

Hea küll, tegelen nüüd natuke resümeede saatmisega, blogimise eest ju palka ei maksta!