Kodune loomaaed

Meil on siin täielik loomaaed! Eile leidsin kanaaiast mao. Tegin ohutust kaugusest pilti ja põgenesin tuppa. Kui Matt koju jõudis, näitasin, et vaata, kes meil muru sees peesitab! Matt vastu: "Lahe, kas sa mängisid temaga?"

Mängisin? Maoga!

Guugeldasin siis natuke infot juurde ja üllatuseks leidsin tõepoolest portsu pilte, kus isegi väikesed lapsed seda madu käes hoiavad. Matt seletas, et nad on ju sõbralikud! Tere tulemast Kanadasse, riiki, kus isegi maod on sõbralikud. 

Matt otsustas proovida, mida kanad ussist arvavad ja nagu igasugu vingerdistega, püüdsid nad ka seda isendit kohe nahka pista, laskmata end morjendada faktist, et ta nokast sissegi ei mahu. Matt päästis vaese roomaja ablaste mini-dinosauruste käest ja viskas üle aia. Meie oma aeda!

Tõstsin lärmi, et see ei lähe kohe mitte, vii ta minema! Vaene Matt pidi traumeeritud ussikese seega juba kolmandat korda üles korjama ja sedapuhku aia taha toimetama, ise naerdes, et kas ma tõesti arvan, et ta ei oska tagasi tulla?

Muide, see, kuidas meie kanad on sööma hakanud, ületab juba igasuguseid terve mõistuse piire. Ükspäev puhastasin kuuti ja tõstsin söögialuse korraks kanamaja aknalaule. See ei jäänud neil märkamata ja kõik lendasid järgemööda üles, et väike pruukost võtta. Toit on pidevalt saadaval, ma ei saa aru, miks nad niimoodi hulluvad?! Sööginõu on nagu mingi võlukepike, nad unustavad kõik muu kui see kuskil läheduses on. Ma võiks nad panna läbi põleva rõnga hüppama kui sööginõuga ees läheksin.

Mäletan veel neid vanu häid (nädalataguseid) aegu, mil kanad muruga tutvust tegid ja vähehaaval väikseid tükke nokkisid. Nüüd süüakse heina juba nii suurte ampsudega, et mul on tunne, et üks esivanematest on lehm olnud.

Hea uudis on see, et nad on enam-vähem üleöö selgusele jõudnud, et see ei olegi maailma lõpp kui me neid kätte võtame, lasevad sel ilma suurema protestikisata toimuda ning pooltel kordadel jäävad silitamise peale sülle magama. Muide, kas te teadsite, et kanad oskavad nurruda? Kui neil hästi mõnus on, teevad toredat kurisevat häält.

Härra Delores on endiselt alles, õnneks ei püüa veel kireda (tark temast), aga lähiajal peame natuke aktiivsemalt talle uue kodu otsimisega tegelema hakkama. Kes tahab tasuta kukke? Ilus kukk on!