Tööintervjuudest

Mulle üldse ei meeldi tööd otsida! Vaatamata sellele, et olen huvitaval kombel saanud iga töö, mille vestlusele pääsesin. Ja suurt rohkematele pole kandideerinudki. Aga mis siis kui mu õnn nüüd pöördub?

Endiselt pole ma selgusele jõudnud, mida üldse teha tahaks?! Ühest küljest tõmbab kõikide veidruste poole - erivajadused, sõltuvus jne, aga teisalt tahaks vahelduseks lihtsalt mingit… ma ei tea… organiseerimist teha. Tahaks selliseid kolleege, kellelt oleks midagi õppida, kes inspireeriks. Ja siis tahaks, et kõik nädalavahetused ja õhtud oleks vabad ja et hommikul ei peaks enne üheksat kohale minema. Ja et palk oleks hea. Tundub aus, et kui juba Nanaimosse pidin kolima, siis palk võiks lohutuseks pigem tõusta. Näe, on ambitsiooni küll, kuigi põdemist on veel rohkem. Mul on aktsent ja kohalikku haridust pole ja äkki nad kardavad siin võõramaalasi?

Töökuulutused näevad kah alati nii peened välja, et mu enesehinnang hakkab juba neljanda rea juures allapoole vajuma ja siis on veel nelikümmend minna. Aga kogemus näitab, et reaalsuses pole asi üldse nii hull ja tõenäoliselt ei vasta ükski kandidaat absoluutselt igale tingimusele. Ja kui juba kogemusest rääkida, siis oma eelmisel ametikohal nägin hulgaliselt selliseid inimesi, kel kõik peened paberid olemas, kuid päriselus millegagi hakkama ei saanud. Seetõttu usun endiselt, et sobiv kandidaat on seal kuskil isiksuseomaduste ja hariduse/töökogemuse vahepeal. Ainult ühest ei piisa.

Töövestlus peaks tegelikult üsna chill toiming olema - mõlemad pooled otsivad midagi ja arutavad üheskoos, on nad teineteise jaoks need õiged või mitte. Aga tegelikkuses näeb see välja nii, et sulle antakse mingi aadress ja kui oled selle lõpuks üles leidnud, pead maja sees õige kabinetini jõudma (kõigile pidevalt naeratades ja tore olles, sest kunagi ei tea, milline kohatud nägudest su hõivamisel olulist rolli võib mängida). Tavaliselt lastakse kuskil diivani peal nats oodata ka, mis ei tee olukorda teps mitte lihtsamaks. Ja kui siis asjani jõutakse, selgub, et sina oled üksi, aga teisel pool lauda on mingi viis inimest (kellest ainult üks naeratab). Sellepärast ma nii harva töökohti vahetangi, et mulle ei meeldi need "teineteiseleidmise" istumised.

Hiljem muidugi selgub, et kõik viis on super-lahedad kujud ja vähemalt kolmest neist saavad aastateks su parimad sõbrad. Mul on mitu korda nii juhtunud.

Igatahes on olnud oluliselt meeldivam kodus istuda, hommikuti päikese käes peesitades jäätist süüa ja ise päevakava üle otsustada. Päevakavas on tavaliselt mõnnamine, mõnnamine ja siis veel mõnnamine. Aga homme läheb Matt tööle ja üksi on nagu natuke naljakas puhata. Ta on kohe esimesel päeval valves ka ja jõuab alles südaööks koju. Ma ei teagi, mis ma siis päev otsa teen?