Pidžaamapidu

Meie noorteprogrammi klientidel oli ükspäev koolis pidžaamapäev. Nad nägid nii toredad välja, mõnel oli pidžaama peal veel hommikumantel ka. Tegime nalja, et eriti mõnus - lähed koju ja võid otse magama keerata, ei pea midagi vahetama enam. Peaks isegi mõni päev pidžaamapäeva tegema!

No ja siis paar päeva hiljem sain õhtul pärast kümmet päevatöötajalt kõne, et öövahetus pole kohale jõudnud ja telefonile ei vasta, mida teha? Palusin veel paar korda helistada ja lootsin, et äkki ikka näkkab. Aga ei läinud õnneks! Üks ei võta toru ja teine peab koju laste juurde minema. Minu kui juhataja kohus on sellises olukorras mingi lahendusega lagedale tulla ja mingit varuplaani veel ei olnud, sest klient elas alles esimest nädalat sees. Siit muidugi õppetund, et varuplaan tuleb alati varuga teha. Istusin õnnetult oma heas soojas voodis - magamisriietes ja hambad pestud - ning kurtsin Matt'ile, et ma üldse ei taha ööseks ära minna. Aga noh, vist peab. Matt lohutas, et kujuta ette kui palju lisapunkte sa hiljem ülemuse silmis saad kui ise kohale lähed...

Viskasin paar hilpu kotti ja asusin teele. Pidžaamas! Esimene hea asi on see, et töökoht on päeval 9 minutilise sõidu kaugusel, öösel jõuab seitsmega. Ma ikka armastan öelda, et väikelinna värk, aga tegelikult on Nanaimo pindalalt kaks korda suurem kui Tartu, nii et veits on vedamine ka. Teine hea asi oli see, et klient paistis mind nähes väga rõõmus. Töötaja polnud lubanud tal tuld põlema panna, öörahu olevat, istus siis voodis ja joonistas taskulambi valgel. Super hästi joonistab, muide! Panin tule põlema, ajasime nats juttu ja soovisime head ööd.

Kolmas hea asi on see, et öine vahetus magab. Täitsa ametlikult kohe. On oma tuba ja kõik mugavused. Istusin voodisse, otsisin raamatu välja ja leidsin, et tegelikult ei ole üldse paha öösel "töötada". Ja kuna minul on kuupalk, mitte tunnitasu, oleksin hommikul otse koju läinud ja päeva vabaks võtnud. Reedese päeva, mis teeb asja eriti magusaks.

Hetk hiljem kuulsin, et keegi parkis maja ette - öötöötaja ilmus välja! Oli päevad segamini ajanud ja ära unustanud, et töötama pidi. Juba teist korda samal õhtul ajasin end voodist püsti ja istusin magamisriietes autosse. Kanadas ei ole muideks üldse haruldane, et inimesed pidžaamaväel poes käivad või lastega maja ees tänaval tšillivad. Ma tegelikult peangi seda veits rohkem harjutama. Igatahes sain lõppkokkuvõttes ikkagi oma voodis magada, ülemuse silmis ei läinud seejuures ükski lisapunkt kaduma ja hommikul alustasin täies meelerahus veits hiljem, et aus oleks.

Nädalavahetuseks olid meil lennukad plaanid. Matt'i parim sõber pidi naise ja lapsega külla tulema, et aidata kanaaed väiksemaks ehitada (jee!). Siis ütles teine sõprade paar, et nad tahavad ka tulla. Neil kah laps. Üks arst, kes viimased kaks nädalat Nanaimo haiglas töötas, üüris oma naisega meilt selleks ajaks üht külalistetubadest, nemad pidid õnneks reede pärastlõunal lahkuma. Aga siis selgus, et ta peab õhtul kaua tööl olema ja lähevad hoopis laupäeval. Niisiis oli meil ainult üks vaba külalistetuba, kaks paari ning kaks last. Ühene ja kahene. Appi…

Mõlema paari eripäraks on see, et nad veavad terve elamise kaasa kui kuskile ööbima jäävad. Ei, mitte tekke-patju, vaid kahesajaosalise suurte klotside komplekti, lapsele kaks jalgratast (laps sai just aastaseks), kolm kohvritäit riideid jne. Kummalgi paaril siis. Kui töölt koju jõudsin, oli maja juba pea peale pööratud, kogu träni alumistest köögikappidest põrandale laiali laotatud (elagu lapsed!), magamistoa põrandal kanasuled (???). Jeeiii…

Matt surus ühe pere oma kabinetti madratsi peale ööbima, nii et päris lageda taeva alla keegi siin ülerahvastatud majas ei jäänud, tited pandi varakult magama ja meie tegime õues lõkkevalgel väikse tantsulka. Keset ööd tõi Matt Dora kuudist välja, sest inimestele üldiselt meeldib nurruvat kana paitada (mina olin muidugi suht veendunud, et asi lõpeb halvasti, Dora paneb kogemata lendu ja praeb leekides krõbedaks, aga õnneks jäid kõik terveks). Väga tore oli!

Ma olen nii palju kavalaks muutunud, et viskan enne magamaminekut kõik laokil olevad nõud masinasse, siis ei ole hommikul täielik hullumaja. Aga kahe väikse lapse ja nelja destruktiivse vanemaga on hommikune pilt sellest hoolimata pehmelt öeldes korralage. Nad pidid lõuna paiku kõik edasi sõitma, et teistele saarel elavatele sõpradele külla minna, nii et olin mõttes nagunii suuremaks koristamiseks valmistunud. Ahjaa, see arst läks kah oma naisega minema. Üle saja aasta tühi maja. Ühtegi puhast käterätikut ei olnud, kolm vooditäit pesu pesta ja ülejäänud segadusest ma üldse parem ei räägigi. See, et diivani vahelt banaani leiab, on ju tegelt täitsa okei. Kolm tundi hiljem oli maja puhas, teine samapalju hiljem sai viis masinatäit pesu kah kappi. Matt käis vahepeal vannis ja võttis uue rätiku, ma röögatasin, et eiiiii! Mine too teisest vannitoast enda oma ära! Mul on hetkel musta pesu allergia, paluks mõistvat suhtumist.

Homme hommikul tuleb terve Matt'i pere külla. Ja esmaspäev on üle mitme nädala esimene päev, kus me oleme kahekesi kodus, on rahu ja vaikus. Ma arvan, et seda peaks tähistama! Tahab keegi läbi astuda?

Nali!!! Jumala eest, palun ärge tulge.