Eestis oli mul mitu juuksurit, kelle tööga rahule jäin, Vancouveris leidsin kolme aasta jooksul ainult ühe, kes mulle meeldis, aga tema oli paari kuu pärast teise salongi kolinud ja vana salong polnud selle asukoha paljastamisest mõistagi huvitatud. See selleks. Nüüd elan hoopis Nanaimos ja mul ei ole jälle juuksurit!
Keda veel tükk aega polnud, oli perearst. Perearsti on isegi suuremates Kanada linnades raske leida, väiksemates aga pea võimatu. See, et mul vastav isend kodus istub, ei aita sugugi edasi, sest sõpru ja pereliikmeid ei tohi ravida. No eks ta muidugi vaatab kurku ja teeb muid selliseid asju, aga ühtegi retsepti ta mulle kirjutada ei tohi ja muude spetsialistide juurde edasi saata ei saa. Teine takistus on see, et minu perearst ei tohi olla samast kliinikust, kus Matt töötab. Kohutavalt frustreeriv, sest ta sattus eriti heasse kliinikusse. Kolmas takistus on see, et terve ports Nanaimo perearste kuulub me sõpraderingi ja mitte ükski neist kah ei kvalifitseeru, sest noh, pole professionaalne! See on nagu kaevu kõrval janusse suremine!
Enne kui jõudsin lõplikult närvi minna ja ette kujutada, kuidas hakkan Nanaimost Vancouverisse arsti juurde käima, saabus Matt koju mingi spets nimekirjaga tohtritest, kes on nõus oma nimistusse uusi patsiente lisama juhul kui nad on mõne arsti pereliikmed. Minu jaoks läks nimekiri selle võrra kohe poole lühemaks, et tahtsin tingimata naisarsti, sest Kanadas teeb perearst ka kõik rutiinsed günekoloogilised toimingud. Lõpuks valisin ühe väga meeldiva rahuliku naisarsti, kes mu eest nüüd elu lõpuni saab hoolt kanda.
Ahjaa, need, kel oma arsti ei ole, käivad walk-in kliinikus, kus pääseb vastuvõtule elava järjekorra alusel. Arst on siis muidugi iga kord uus ja su ajalugu ei tea, ooteaeg küündib enamasti tunni või kaheni, aga vähemalt saab asjad aetud.
Hambaarstiga on veidi lihtsam, neid on nagu seeni pärast vihma. Omal ajal toimis guugeldamine hästi ja "Vancouveri parim hambaarst" andis tulemuseks vahva mehe, kes minu meelest täiesti vabalt parima arsti tiitli välja kandis. "Nanaimo parima hambaarstiga" lähen kohtuma reedel ja loodan, et ei pea guugeldamise tulemustes ka seekord pettuma.
Täna hakkasin mõtlema, et peaks omale ühe toreda spordiklubi leidma. See sügisene üha vihmasemaks ja pimedamaks muutuv ilm tekitab sellise tunde, et hea meelega ainult magaks ja sööks küpsiseid, energia on täiesti kadunud. Liigutamine teeb tavaliselt asja paremaks, nii et asusin otsingutele. Nanaimos on nii palju erinevaid treenimisvõimalusi, mul pole õrna aimugi, mille järgi valida. Hea uudis on see, et kõik pakuvad nädalast tasuta prooviperioodi, nii et otsustasin, et mis siis ikka, käin järgmised kaks kuud erinevates kohtades tasuta trennis ja valin lõpuks nende hulgast lemmiku. Või kaks. Ei pea ju alati samas kohas käima! Tore on see, et spordiklubides on tavaliselt saunad. Ma pole sada aastat saunas käinud! Siin pole kellelgi kodus sauna!
Muuseas, Matt mainis ükspäev, et nii mõnus, et meil vann on. Mina olen siin elatud viie kuu jooksul ainult ühe korra vannis käinud! Ma ei tea, kuidas küll nii on läinud. Lähen panen vee jooksma…
Ehk peletab sügismasendust väike nostalgialaks (sa oled vist küll noorema perioodi väljalase, aga noh, siis sirgus sinu ema põlvkond sellistes tingimustes): https://www.facebook.com/rainis.paal/videos/965260793619367/
VastaKustutaAppi! Me vaatasime Matt'iga koos ja ta naeris nii kõvasti :) Ingrid Tõniste jäätiselakkumine on muidugi legendaarne, aga kahes reklaamis olid täiesti paljad tüdrukud! Nagu… üleni paljad! Üks seebitas ennast parfüümipoe letil, hahaa! Ja kanahakkliha, kus näidati, kanu, hakkliha ja hakklihapakke vaheldumisi, Matt ei suutnud lihtsalt oma silmi uskuda - vaesed kanad!
KustutaKusjuures mina ei mäleta, et oleksin kunagi telekast neid reklaame näinud! Minu meelest tuli õhtuti telekast paar tundi saateid ja vahele lasti saateteadustajat, kes rääkis, mis veel tulemas on. Aga reklaame ju polnud? Aga no ju siis ikkagi olid.
Novot, kui üldiselt räägitakse, et "meil nõukogude eestis seksi ei eksisteerinud", siis nendes reklaamides kumas vabaduse päike ja puhas porr ja 40-50 vanuses mehed meenutavad heldimusega, kuidas nad seda parfümeeriareklaami kunagi ootasid.
KustutaOngi! Minu meelest ka ei eksisteerinud seksi ja paljas keha oli ikka suht tabu. Seda enam ma imestasin, et kust need reklaamid välja tulid, kas neid omal ajal ikka näidati ka. Aga ju siis näidati! :)
KustutaHuvitav, enamikku pole nagu üldsegi näinud. Ainsatena tulid tuttavad ette see siidrätikutega tüdruk Talna vanalinnas, pulmakindlustus, Kalevi uusaasta õnnesoov. Ja aina Reet Kriegeri tantsutüdrukud igal pool.
KustutaKüll on tore, et teil seal saab tasuta proovida nii kaua, Eestis on ainult 1 kord tasuta.. Eriti ajab muigama see liikmetasu Eestis.. Inimesi nii vähe, seega loogiline oleks, et spordiklubi teeks kõik endast oleneva, et sind enda juurde meelitada, aga ei, siin peab peale maksma, et "lubage mul palun teie spordiklubis käia ja teile iga kuu suurt summat raha välja käia" .. :D
VastaKustutaSiin on lepingulised võimalused ka, aga mina ostan lõpuks kas 10-korra kaardi või maksan ühe trenni kaupa. Sellel klubil, mis hetkel kõige rohkem sümpatiseerib, on ühekordne pääse 9 dollarit ja 10x kaardiga tuleb ühe korra hinnaks 7 dollarit. Miinimum tunnipalk on Kanadas üle 10 dollari, nii et see on kõigile taskukohane väljaminek. Eesti miinimum tunnipalk 2,6 eurot ja ühekordne pääse nt Reval Spordis (mida juhuslikult guugeldasin praegu) 12 eurot. Absoluutselt ei ole aus!
KustutaOstusuutlikkus on siin igal juhul suurem kui Eestis. Näiteks minu auto paagitäis on kuskil 47 dollarit, sellega sõidan peaaegu kaks nädalat. Ehk peaaegu viie kohaliku miinimum tunnipalga eest. Eestis ei saa 13 euroga (viis miinimum tunnipalka) paagitäit kütust…
Sügis on jah selline pime aastaeg. Siin Soomes on ka jõusaali või siis spordisaali pilet väga odav. Käisin eelmine aasta ja kavatsen sel aastal ka nüüd sügisel uuesti minna. Kuu pilet maksab 27.eurot-piiramatu ajaga. Esimene proovikuu oli 20.eurot (Sai 10.tundi treeningu aega, sõltub muidugi ka spordisaalist).Siinsed palgad on Eestiga võrreldes ikka üks öö ja päev. Siin ametiühing ei luba lihtsalt vähem maksta. Siin need palgad tõusevad iga aasta. Vähemalt minu ametiühing on selle nii korraldanud. Ületunni töö on ka ainult , siis lubatud, kui tööandja seda ise soovib. Sundida ei saa kedagit. 37,5 töötundi on nädalas kohustuslik. Võta üks mõnus vann ja kuula netist, saab alla laadida erinevaid rahustavaid muusikapalasid. Siis unustad selle sügisese pimeduse ära.
VastaKustutaEvelin