Õuduste öö

Ma hakkan lõpuks ometi sellele Halloween'i asjale pihta saama! Tegelikult on nii lahe, et ka täiskasvanud kostüüme kannavad ja pooled majad tondilossideks dekoreeritakse. Viimasel hetkel leidsin, et meil pole piisavalt ämblikuvõrke ja tõin juurde, nii et lapsed pidid läbi selle rägastiku oma kommi järele tulema ning niidid järele venimas minema kõndima.

Kostüümi mul muidugi ei olnud, ainult parukas. Laenasin siis Matt'ilt mingit pandakaru kostüümi, mille mask hästi ees ei püsinud. Kõrvu sellega kahjuks kaasa ei tulnud, nii et tõmbasin hoopis oma šiki paruka pähe. Tööl noored küsisid, et kes ma omaarust olen ja leidsid, et pandat see küll ei meenuta, pigem koer. Pärast vaatasin ise kah peeglist, et koer, mis koer!

Maskiga pildid on mul kahjuks ainult töölt ja seal on kõik teised ka peal, nii et neid ma ei saa jagada. Kodus jällegi ei taibanud maskis ringi käia, sest ilma oli palju mugavam ja seega ei saa ma näidata kui tore koer ma olin! See-eest on mul kanaga pilt!!!

Kui koju jõudsin, lõpetas Matt kanaaia ehitamist ja ma tahtsin talle näidata kui rahulikuks meie sulelised on viimasel ajal muutunud. Nad teavad nüüd (lõpuks ometi!), et minu käest saab süüa ja enam ei karda. Ma saan neile vabalt pai teha ilma, et nad kahtlustaks, et tahan neil pea maha võtta. Olin juba mures, et see hirmunud faas ei lähegi kunagi mööda, aga näe, läks! Matt tavaliselt süüa ei vii, tema käib seal enamasti mingeid asju kokku klopsimas ja kruvisid seina suristamas ning kanadele lärm ei meeldi. 

Tuppa jõudes ütles Matt, et ohhh, mul on sulle ju üllatus! Oota siin ja pane silmad kinni. Ma olin natuke umbusklik, sest üle-eelmine kord kui ta õhinal teatas, et tal on mulle kingitus, sain kuke. Puust kuke! Pärast seda kui meil oli kolides mitmeid arutelusid, kas tema jube portselan-kukk (kes nüüd garaažis elab) peaks kaasa kolima või mitte… Aga noh. Viimane kord kui pidin silmad kinni oma kinki ootama, sain kanatraksid! Kunagi naersime mingit traksidega kana pilti vaadates, et peaks enda omadele kah traksid soetama, saaks jalutama viia. Ja ta telliski kanale traksid!

Kõike eelnevat arvesse võttes võite isegi ette kujutada, et ma ei olnud eriti elevil kui pidin jälle silmad kinni panema ja üllatust ootama. Aga seekordse paki oli hoopis kuller ukse taha jätnud ja see oli minu emalt! Jee!!!

Ahjaa, kommidest rääkides - ma ostsin Halloweeniks kaks karbitäit šokolaade, kummaski 50 tükki sees (siin müüakse spetsiaalseid pakke, et oleks mugav lastele jagada), pluss 30 pakki krõpse. Igale lapsele võib vabalt ainult ühe asja anda, nad käivad ju nii palju maju läbi, et need padjapüürid, millega komme korjatakse, on lõpuks nagunii peaaegu täis. Matt ütles, et kui tema väike oli, jagasid hambaarstide pered kommide asemel tasuta hambaharju ja lastele see muidugi üldse ei meeldinud. Ja ühtlasi kurtis, et meil ei olevat piisavalt maiustusi, 130 tükki pidavat juba poole õhtu pealt otsa saama. Ma pakkusin, et võib-olla peaks arstipere hoopis diabeedi-infolehti jagama, mitte vaidlema, et meil pole piisavalt komme ning olin veendunud, et üle saja lapse me õhtu jooksul ei näe.

Kaks tundi hiljem olid šokolaadid peaaegu otsas ja Matt sõitis poodi varusid täiendama. Krõpse ei tahtnud muideks keegi! Ma andsin osadele valida, kas tahavad kommi või krõpsu ja minu üllatuseks tahtsid kõik kommi, mis siis, et ise ei jõudnud oma mitmekilost kommilaadungit enam kaasagi lohistada. Mõtlesin, et mina tahaks küll vahelduseks krõpse ka ja tegelikult kuluks isegi hambaharjad ära (pärast kastitäit eesti maiustusi, millest veerand juba otsas on, olen ma ka selle diabeedi-infolehe peale tõsisemalt mõtlema hakanud). 

Sadat last vist kokku ei tulnud, aga 70-80 kindlasti. Kohutavalt nunnud! Enamik olid vanuses 2-5, igavesti kihvtid kostüümid, mõnel lutt suus. Ja väga ilusasti ütlesid kõik "aitäh". Meie maja eelmised omanikud astusid ka läbi, me ei olnud nendega veel kohtunudki, sest müük käib siin puhtalt läbi kinnisvaraagentide. Igatahes see naine tuli oma kahese ja neljasega uksele (tavaliselt ootavad vanemad tänaval, kuniks lapsed ukse juures ära käivad) ja ütles, et ta pidi ise kaasa tulema, sest nad elasid siin enne meid ja kahene ei saa veel aru, et see pole enam tema kodu ning ilmselt marsiks muidu otse sisse. Awww…

Ahjaa, kommisõbrad käisid täpselt selle hetkeni, kuniks Matt uue laadungiga poest koju jõudis. Ja siis ei tulnud enam mitte kedagi, tänav oli tühi. Mis tähendab, et meil on nüüd kaks kilekotitäit šokolaade nurgas seismas. 

Hiljem tuli üks residentidest läbi ja oli nii julge, et Mattiga kummitustemajja minna. Mina olen ju täielik jänes! Kogu see ümbrus oli jube kõhe, pikad tühjad tallideread, udune õhtu ja majast kostvad läbilõikavad karjed.

Osad näitlejad jalutasid õues ringi ja ma korra mõtlesin, et appi, kuidas ma teisele poole maja saan, et Matt'ile ja Christine'ile vastu minna, aga tegin vapra näo pähe ja ei juhtunudki midagi hullu. Kuskil kümme minutit sain oodata ja selle ajaga olid juba kõik katkilõigatud nägude ja hallide silmaalustega tüübid sõpsid. Uskumatult hea grimm! Isegi täitsa lähedalt vaadates tundus nagu oleks haavad ehtsad.

Üks tüdruk, kes seal töötas, ütles, et neil on mitu korda juhtunud, et inimesed minestavad hirmu tõttu ära ja nad aidatakse avariiväljapääsu kaudu õue. Tema töötas seal oma kaksikõega ja ütles, et nad ei tee eriti midagi, istuvad ruumi erinevates nurkades ja pobisevad, aga olevat hämmastav kui paljud inimesed selle peale täiesti endast välja lähevad, sest arvavad, et see on peegel või midagi. Hääl ju kah sama! Ehmatusmomente pidi seal hästi palju olema, eks lõpuks kardadki juba iga asja.

Kõige lõpus oli üks mootorsaega tüüp, kes inimestele kõva lärmi saatel saega vehkides järele jooksis. Peaaegu kõik, keda ma nägin uksest välja tulemas, jooksid peaaegu parkimisplatsini välja. Mootorsaetüüp peab päriselus kõva spordipoiss olema, mina küll ei jõuaks õhtu otsa iga viie minuti tagant 400m jooksu teha.

Matt jäi kohe välja saades ukse kõrvale naerma, aga Christine lidus küll nii kaugele, et teda polnud läbi öö enam nähagi. Hiljem ütles, et sees oli nii õudne, et ta ei teinud kordagi silmi lahti, hoidis Matt'ist kinni ja surus näo tema selja vastu. Kõik kiisuvurrud olid kah dressika külge jäänud.