02 november, 2016

Õuduste öö

Ma hakkan lõpuks ometi sellele Halloween'i asjale pihta saama! Tegelikult on nii lahe, et ka täiskasvanud kostüüme kannavad ja pooled majad tondilossideks dekoreeritakse. Viimasel hetkel leidsin, et meil pole piisavalt ämblikuvõrke ja tõin juurde, nii et lapsed pidid läbi selle rägastiku oma kommi järele tulema ning niidid järele venimas minema kõndima.

Kostüümi mul muidugi ei olnud, ainult parukas. Laenasin siis Matt'ilt mingit pandakaru kostüümi, mille mask hästi ees ei püsinud. Kõrvu sellega kahjuks kaasa ei tulnud, nii et tõmbasin hoopis oma šiki paruka pähe. Tööl noored küsisid, et kes ma omaarust olen ja leidsid, et pandat see küll ei meenuta, pigem koer. Pärast vaatasin ise kah peeglist, et koer, mis koer!

Maskiga pildid on mul kahjuks ainult töölt ja seal on kõik teised ka peal, nii et neid ma ei saa jagada. Kodus jällegi ei taibanud maskis ringi käia, sest ilma oli palju mugavam ja seega ei saa ma näidata kui tore koer ma olin! See-eest on mul kanaga pilt!!!

Kui koju jõudsin, lõpetas Matt kanaaia ehitamist ja ma tahtsin talle näidata kui rahulikuks meie sulelised on viimasel ajal muutunud. Nad teavad nüüd (lõpuks ometi!), et minu käest saab süüa ja enam ei karda. Ma saan neile vabalt pai teha ilma, et nad kahtlustaks, et tahan neil pea maha võtta. Olin juba mures, et see hirmunud faas ei lähegi kunagi mööda, aga näe, läks! Matt tavaliselt süüa ei vii, tema käib seal enamasti mingeid asju kokku klopsimas ja kruvisid seina suristamas ning kanadele lärm ei meeldi. Kui Matt tahab kana sülle võtta, siis ta jookseb neil mööda aeda taga ja god knows, et Matt'il on selle käigus oluliselt lõbusam kui põgenevatel lindudel.

Ühesõnaga - tahtsin talle näidata kui rahulikud nad on, aga kanad ei teinud üldse koostööd! Alguses arvasin, et asi on selles, et Matt seisab kõrval (haamer käes), aga nüüd pilte valides turgatas, et äkki nad ei tundunud mind lihtsalt koerakostüümis ära?!


Tuppa jõudes ütles Matt, et ohhh, mul on sulle ju üllatus! Oota siin ja pane silmad kinni. Ma olin natuke umbusklik, sest üle-eelmine kord kui ta õhinal teatas, et tal on mulle kingitus, sain kuke. Puust kuke! Pärast seda kui meil oli kolides mitmeid arutelusid, kas tema jube portselan-kukk (kes nüüd garaažis elab) peaks kaasa kolima või mitte… Aga noh. Viimane kord kui pidin silmad kinni oma kinki ootama, sain kanatraksid! Kunagi naersime mingit traksidega kana pilti vaadates, et peaks enda omadele kah traksid soetama, saaks jalutama viia. Ja ta telliski kanale traksid!

Kõike eelnevat arvesse võttes võite isegi ette kujutada, et ma ei olnud eriti elevil kui pidin jälle silmad kinni panema ja üllatust ootama. Aga seekordse paki oli hoopis kuller ukse taha jätnud ja see oli minu emalt! Jee!!!


Ahjaa, kommidest rääkides - ma ostsin Halloweeniks kaks karbitäit šokolaade, kummaski 50 tükki sees (siin müüakse spetsiaalseid pakke, et oleks mugav lastele jagada), pluss 30 pakki krõpse. Igale lapsele võib vabalt ainult ühe asja anda, nad käivad ju nii palju maju läbi, et need padjapüürid, millega komme korjatakse, on lõpuks nagunii peaaegu täis. Matt ütles, et kui tema väike oli, jagasid hambaarstide pered kommide asemel tasuta hambaharju ja lastele see muidugi üldse ei meeldinud. Ja ühtlasi kurtis, et meil ei olevat piisavalt maiustusi, 130 tükki pidavat juba poole õhtu pealt otsa saama. Ma pakkusin, et võib-olla peaks arstipere hoopis diabeedi-infolehti jagama, mitte vaidlema, et meil pole piisavalt komme ning olin veendunud, et üle saja lapse me õhtu jooksul ei näe.

Kaks tundi hiljem olid šokolaadid peaaegu otsas ja Matt sõitis poodi varusid täiendama. Krõpse ei tahtnud muideks keegi! Ma andsin osadele valida, kas tahavad kommi või krõpsu ja minu üllatuseks tahtsid kõik kommi, mis siis, et ise ei jõudnud oma mitmekilost kommilaadungit enam kaasagi lohistada. Mõtlesin, et mina tahaks küll vahelduseks krõpse ka ja tegelikult kuluks isegi hambaharjad ära (pärast kastitäit eesti maiustusi, millest veerand juba otsas on, olen ma ka selle diabeedi-infolehe peale tõsisemalt mõtlema hakanud). 

Sadat last vist kokku ei tulnud, aga 70-80 kindlasti. Kohutavalt nunnud! Enamik olid vanuses 2-5, igavesti kihvtid kostüümid, mõnel lutt suus. Ja väga ilusasti ütlesid kõik "aitäh". Meie maja eelmised omanikud astusid ka läbi, me ei olnud nendega veel kohtunudki, sest müük käib siin puhtalt läbi kinnisvaraagentide. Igatahes see naine tuli oma kahese ja neljasega uksele (tavaliselt ootavad vanemad tänaval, kuniks lapsed ukse juures ära käivad) ja ütles, et ta pidi ise kaasa tulema, sest nad elasid siin enne meid ja kahene ei saa veel aru, et see pole enam tema kodu ning ilmselt marsiks muidu otse sisse. Awww…

Ahjaa, kommisõbrad käisid täpselt selle hetkeni, kuniks Matt uue laadungiga poest koju jõudis. Ja siis ei tulnud enam mitte kedagi, tänav oli tühi. Mis tähendab, et meil on nüüd kaks kilekotitäit šokolaade nurgas seismas. 

Hiljem tuli üks residentidest läbi ja oli nii julge, et Mattiga kummitustemajja minna. Mina olen ju täielik jänes! Kogu see ümbrus oli jube kõhe, pikad tühjad tallideread, udune õhtu ja majast kostvad läbilõikavad karjed.


Osad näitlejad jalutasid õues ringi ja ma korra mõtlesin, et appi, kuidas ma teisele poole maja saan, et Matt'ile ja Christine'ile vastu minna, aga tegin vapra näo pähe ja ei juhtunudki midagi hullu. Kuskil kümme minutit sain oodata ja selle ajaga olid juba kõik katkilõigatud nägude ja hallide silmaalustega tüübid sõpsid. Uskumatult hea grimm! Isegi täitsa lähedalt vaadates tundus nagu oleks haavad ehtsad.

Üks tüdruk, kes seal töötas, ütles, et neil on mitu korda juhtunud, et inimesed minestavad hirmu tõttu ära ja nad aidatakse avariiväljapääsu kaudu õue. Tema töötas seal oma kaksikõega ja ütles, et nad ei tee eriti midagi, istuvad ruumi erinevates nurkades ja pobisevad, aga olevat hämmastav kui paljud inimesed selle peale täiesti endast välja lähevad, sest arvavad, et see on peegel või midagi. Hääl ju kah sama! Ehmatusmomente pidi seal hästi palju olema, eks lõpuks kardadki juba iga asja.

Kõige lõpus oli üks mootorsaega tüüp, kes inimestele kõva lärmi saatel saega vehkides järele jooksis. Peaaegu kõik, keda ma nägin uksest välja tulemas, jooksid peaaegu parkimisplatsini välja. Mootorsaetüüp peab päriselus kõva spordipoiss olema, mina küll ei jõuaks õhtu otsa iga viie minuti tagant 400m jooksu teha.

Matt jäi kohe välja saades ukse kõrvale naerma, aga Christine lidus küll nii kaugele, et teda polnud läbi öö enam nähagi. Hiljem ütles, et sees oli nii õudne, et ta ei teinud kordagi silmi lahti, hoidis Matt'ist kinni ja surus näo tema selja vastu. Kõik kiisuvurrud olid kah dressika külge jäänud.

8 kommentaari:

  1. Mul on tunne, et igasugu õudusfilme on nii palju näidatud, kus klounid ja mootorsaemõrvarid rivitult lasevad, et inimesed vist kardavadki alateadlikult, et neil tüüpidel seal ongi äkki tõsi taga ja et varsti hakkavad veri ja kehaosad lendama enne, kui arugi saad. (8O
    Aga mul on ka üks lugu. Naabripoiss mul, sihuke vaikse huumori ja muheda jutuga "teatud mõttes noormees," rääkis ükspäev, et oli tema läinud varahommikul vaipa kloppima. Astub trepist alla, vaip kenasti rullis õla peal, kui uksest tuli vastu ülevalt mutt, üks hullemaid ladra-Kaisid nii majas kui vist terves linnas. See vaadand suurt rullis vaipa ja vajunud järsku näost imelikuks. Poiss ütles muidugi viisiliselt tere, aga moor "pinises midagi ä-sarnast oma olematusse habemesse" nagut Paunvere rätsep. Hommik edenes ja suine aeg, aknad lahti, ning kuna poiss elab esimesel korrusel, siis kuulis köögis kohvi keetes järsku, kuidas toosama naaber teise naabriga, kes on samasugune ladra, just akna all valjuhäälselt tema "personaalküsimust" arutavad. Kohe ikka nimeliselt ja puha. Järsku turgatas eitedele meelde, et esimene korrus ja aken on ju lahti ja tõmbasid endid vaiksemaks, niiet lause lõppu poiss enam ei kuulnud. Noormees siis pärast kirjeldas seda mulle, et ju mutt mõtles, et nädsa - tabas täisaba, st "varahommikuse vaibamõrvari" teolt XD XD XD

    VastaKustuta
  2. Ahjaa, üks pisike, aga oluline detail - kuna poisil klopperit ei olnud, siis teises käes oli tal mehine kirvevars, millega vaipa vemmeldada. Niiet täpselt oligi selline mulje, et naaber vist mõtleski, et tapariist üten ja laip vaiba sees, nüid läheb seda kuskile sokutama XD

    VastaKustuta
  3. Ja veel üks asi - selle kostüümi ja parukaga näed sa välja täpselt nagu brünett Leopold - kui sa tead seda Kõige Suuremat Sõpra :D

    VastaKustuta
  4. Anonüümne2/11/16 16:49

    Nii vahvalt kirjutad. Äkki saad hambahaldjast ka rääkida ja kas Kanadas ka päkapikud käivad lapsi piilumas?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh! :)

      Hambahaldjaga pole ma veel kokku puutunud, aga päkapikke pole ja piilumas nad ei käi, kanadalaste meelest on selline asi creepy (vähemalt Matt'i meelest on). Jõulusokid riputatakse kamina külge ja higise sussi sisse kommi ei panda. Jõuluhommikul (mitte õhtul) saab kõik kingid korraga kätte, esinema ei pea.

      Halloweeni puhul muideks tuppa ei tulda, koputatakse ainult ja pererahvas annab kommi. Lapsed on kostüümis, neid saatvad vanemad on kostüümis ja kommijagajad on kah kostüümis, kõigil lõbus. Kostüümid on enamasti üsna andekad, nii et see on üsna meelelahutuslik õhtu. Mulle isiklikult meeldib Halloween rohkem kui Kadri-Mardisantimine, sest kogu see laulude ja mõistatuste osa on minu meelest mõlemale poolele veidi ebamugav ja kostüümides pole tavaliselt kah midagi nii erilist. Ning aega võtab kaua see etlemine.

      Ahjaa, mingit kardina taha varjumist ja mitte-kodus-olemist ei pea siin teesklema kui Halloweenist ei taha osa võtta. Kui ukse kõrval tuli ei põle ja selle kõrval kõrvits ei oota, ei tule keegi koputama. Aga siin paistab valdav enamus ikka kogu tralli kaasa tegevat.

      Kustuta
  5. Neliteist kraadi külma siin, kuidas teitel ilm ka on? Ja muide - kas Kanadas on kommet õuelindudele süüa panna? Selle Bed and Breakfast Canada saidi pealt ma näen, et paljudel on need nn feederid väljas, kuid need on pigem jooginõud koolibritele - uskumatu, et nii kaugel põhjas neid toredaid tillukesi linnukesi leidub. Et vahel tulevad mõned sininäärid (blue jay - nagu meie pasknäär, aga sinisekirjud) ka sinna.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Meil on +12 iga päev. Siin temperatuur eriti ei kõigu, väga aeglaselt muutub see. Iga paari nädala tagant liigub kraadivõrra allapoole.

      Lindudele süüa ikka pannakse, jah. Selles piirkonnas, kus mina elan, ei ole selle järele otsest vajadust, sest külmaks ei lähegi ja lund ei saja, muru on aastaringselt roheline. Aga ülejäänud Kanadas on ikka ehtne talv ja pakane paugub, seal ei elaks linnud ilma inimeste abita pikka talve kuidagi üle.

      Kustuta