Paar tundi hiljem läks Matt mune korjama ja kana oli surnud. Oli sinnasamasse pesa kõrvale külili vajunud. Nii et see hommikune silitamine jäigi talle viimaseks. Nii kurb. Tundsin ennast süüdi, et nalja heitsin ja tögasin, et mis ta passib. Teine vaikselt suri. Tegi viimaseid hingetõmbeid.
Aga eks kanad ikka vahel surevad. Neil on mingid südamehädad ja vahel jääb muna kuskile valesti kinni - igasugu põhjuseid võib olla. Matt mattis ta enne maha kui mina koju jõudsin. Ütles, et näe, nüüd ei olegi teisel valgel kanal enam sõpra. Nad teatavasti jalutavad meil ju värvikaupa paaris! Keegi mu lugejatest kunagi kirjutas, et see olevat kohastumus, et ellu jääda, sest sama värvi lindude seast ei paista vaenlastele nii hästi välja. Matt ütles, et võtab järgmine kord vähemalt kümme kana, siis ei ole suuremat draamat kui mõned kukkedeks osutuvad ja mõned niisama hinge heidavad.
Valged olid muuseas ainsad, kes aja jooksul üksteise koopiateks muutusid, kõigil teistel teen siiani vahet. Seega me ei tea, kas alles jäi Harriet või Henrietta. Eks hüüame teda siis edaspidi lihtsalt valgeks kanaks.
Kaastunne. Kui lemmikloom sureb ja kui see juhtub esimest korda, siis lööb ikka rööpast välja. Aga katsu mõelda nii, et vähemasti ta sai sinult selle viimase pai ja meenutab nüüd kanade paradiisis oma armast perenaist.
VastaKustutaKui kurb...
VastaKustutaKas võtad siis veel uusi tibusid nüüd juurde? :)
VastaKustutaKanadele uute sõprade lisamine on päris keeruline, sest nad lähevad kaklema. Ainus võimalus uusi lisada on leida enam-vähem samas vanuses kanad ja võtta enam-vähem sama hulk, et uued-vanad tasakaalus oleks. Seejärel tuleb neid paar nädalat eraldi hoida nii, et nad läbi aia üksteist näeks. Pesad ja majad peavad eraldi olema. Ja pärast paari nädalat võib hakata vähehaaval kokku laskma, aga isegi siis on oht, et hakkavad tülitsema. Erinevas vanuses kanu ei tohi kokku panna, nooremad tapetakse lihtsalt ära, nii et sama vanad tuleb leida.
KustutaNüüd on nii, et Matt tahab juurde võtta, aga mina ei taha. Neli kana on piisav hulk ja mune saame praegugi kuskil kolm-neli korda rohkem kui ära jõuame süüa. Rohkemate kanadega oleks rohkem koristamist ja kui paariks päevaks ära tahame minna, peame leidma kellegi, kes iga päev käib mune korjamas, sest muidu tekiks liiga suur kuhi. Ainus positiivne pool oleks, et saaks erineva tõu lisada ja sel juhul valiksime need paksud karvaste jalgadega kanad, keda algselt tahtsime, keda tol hetkel polnud kellelgi pakkuda.
Pealegi munevad nad ainult 1.5-2 aastat ja siis jäävad vanaduspõlve nautima. See omakorda tähendab, et peame ootama, kuni nad millalgi vanadusse surevad, enne kui uued tibud saame võtta (ja samal ajal poemune sööma, mis tundub juba üsna mõeldamatu, hahaa). Mida rohkem kanu on, seda kauem kogu see protsess aega võtab.
Loomulikus karjas on pidevalt noori, st kukk, kes viljastab munad ja mammad siis kaitsevad oma poegi teiste vanade eest ning koolitavad neid hierarhiasse sisse. Poetibudega seda muidugi ei ole, vanadel olijatel pole sotsiaalseid oskusi ja tolerantsi noorematega toimetulekuks ja noortel vanadega hakkamasaamiseks.
VastaKustutaKuke olemasolu teeks uute lisamise ilmselt lihtsamaks küll.
KustutaSee võõraste järglaste talumise ja kasvatamise värk on üldse kõrgematel loomadel - inimenegi muutus tegijaks ja sigijaks alles peale seda, kui hakkas ka võõraste laste eest hoolt kandma, kui nende vanemad olid jahil või muul põhjusel surma saanud, et need lapsed olid inimkarjas "pestud-kustud-kammitud".
VastaKustutaSee probleem on näiteks ka vangistuses peetavate ahvidega - šimpanside, babuiinide, makaakidega, et kui pole mammat, kes õpetaks keelt ja sotsiaalseid oskusi, siis hiljem neist ahvidest ei saa häid vanemaid ja karjaliikmeid - jäävadki omamoodi Mowgli'teks. Elevandikarjas, kui tapetakse vanad emaelevandid-matriarhid, siis pole enam kedagi, kes õpetaks lastele elus hakkamasaamist, suguharu kultuuri ja noortele pullidele viisakat käitumist daamidega ja üldse. Sellepärast tänapäeval nii palju märatsevaid elevante (pulle) ongi, et puudub elementaarne "Kinderstube." Ja kuigi inimene kasvatab orvuksjäänud pojad üles, see pole see. Puuduvad just "perekonnalegendid" - suguharu kultuur ja kasvatus. Inimene saadab orvud elevandipojad ehk vaid algharidusega maailma, kesk- ja kõrgharidust võivad anda vaid vanad matriarhid karjas (ja mitte üksnes oma ema).
Cax Murka, seesama probleem, mis Sa elevantide puhul kirjeldad, on ju aina enam levinud ka inimeste hulgas. Puudub suguharu kultuur ja kasvatus. Kõige elujõulisemad ja tervemad olid inimesed siis, kui nad elasid mitme põlvkonna kaupa koos ja vanavanemad hoolitsesid laste eest.
VastaKustutaJah, küllap see nii on. Puuduvad sidemed ja sidestus põlvkondade vahel.
VastaKustuta