Pika arutelu tulemusel saime kokkuleppele, et tuleb kolm. Täiskasvanuna peaksid nad välja nägema sellised:
Te ikka panite tähele, et ühel on HABE?! Kohe ongi habemega sort. Muneb siniseid mune! Meie habemik on tumedamate sulgedega, aga teised kaks peaksid küll suht täpselt selliseks kasvama nagu pildil. See alumine tume kana muneb šokolaadipruune mune.
Mul oli juba meelest läinud kui maailmatu armsad need tibud ikka alguses on. Väga äge oli pühapäeva hommikul selle peale ärgata, et keegi elutoast "tsiip-tsiip" hüüdis.
Tibud tulid laupäeval, eksole. Pühapäeval hakkas Matt jälle oma siidikanu guugeldama. Alguses arvasin, et see on suht ohutu ettevõtmine, sest meil oli selleks hetkeks juba seitse kana! Aga kui ta mõne aja pärast kellelegi helistas, et "ma kuulsin, et müüte kanu", muutusin juba oluliselt valvsamaks.
Selgus, et selles farmis on ainult ilma habemeta silkie'd ja algselt tahtsime ikka habemega. Siidikanad on suhteliselt mõttetud linnud - munevad ainult paar korda nädalas ja munad on väikesed. Igal võimalikul juhul püüavad hauduma hakata ja kui see hoog peale tuleb, ei mune tükk aega üldse. Neil on erksinised kõrvad, must nahk, mustad luud ja must liha, nii et suppi neist kah väga ei saa (kui keegi üldse tahaks vaevu kilosest linnust süüa teha). Ainus põhjus, miks neid pidada, ongi see, et nad nii naljakad välja näevad. Ja habemega silkie on kahtlemata naljakam:
Siis aga selgus, et silkie-tibudel on väga keeruline sugu määrata ja kui ei taha kukega riskida, tasub osta veidi vanemad linnud. No ja sellel mehel olid neljakuused - peaaegu täiskasvanud. Ühtlasi selgus, et see habemega versioon on põhimõtteliselt natuke pime kui just pidevalt tukka ei trimmi. Ei ole mingit mugavat kohastumust, et silmad noka peal asetseks või nii... Ehk tegelikult ei olegi nii paha mõte ilma habemeta kana võtta - leiab vähemalt söögi ise üles. Aga meil on juba SEITSE KANA!
Matt ütles, et mõned surevad nagunii ära ja mõni uutest tibudest võib kukeks osutuda. No umbes nii, et vaatame ikka helget poolt! Ja broneeris meile kaks silkie't, sest topelt ei kärise.
Kanaperemehe hoovi keerates jooksid kolm Jack Russell'it vastu. Kuna mul Eestis oli see koer, tegi süda kohe jõnksu! Uurisin kindluse mõttes, et äkki on neil kutsikaid ka? Sellisel pehmel hetkel, mil Matt on omale just VIIS uut kana organiseerinud, oleks suhteliselt soodus aeg endale koerapoeg nuiata. Peremees ütles, et russell'it ei ole, aga nende retriiver sai hiljuti kutsikad... Võtsime siis ainult kanad.
Appi kui veidrad nad ikka on! Ja nii pisikesed! Natuke porised olid ka, nii et kodus tegime kanadele vanni. Selgus, et silkie'dele meeldib pesemine lausa hullupööra ja kui ma fööni välja tõin, läks veel eriti suureks mõnulemiseks. Rohkem veidramaks ei anna vist enam minna...
Ja seal me siis olime - ports kanu õues, tibud kastiga elutoa nurgas ja silkie'd majapidamisruumis uut maja ootamas. Uusi ja vanu kanu ei tohi kohe kokku panna, nokivad üksteist surnuks. Esimesed nädalad peab laskma üksteisega harjuda nii, et võrk on vahel. Ja kui aeg küps, peab kanamajas kõik ümber tõstma - söök/jook/õrred uude kohta, midagi uut ja põnevat juurde, näiteks kapsa võib laest alla riputada, seda on tore nokkida. Uued kanad pannakse kuuti õhtul pimedas ja kui nad seal hommikul kambakesi üles ärkavad, on kõik uus - kuut on uus ja kanad on uued. See pidavat nende pisikese aju piisavalt segadusse ajama ja olukorraga leppima panema.
Selle juures on aga üks väga oluline asi - lisatavad kanad peavad olema samas suuruses! Aga silkie'd on pea kolm korda väiksemad!!! Ja kui me siis veel natuke guugeldasime, saime teada, et silkie'sid on ka sellepärast keeruline lisada, et nad isegi teiste kanade jaoks liiga harjumatud välja näevad ja tihtipeale ei hakata neid kunagi aktsepteerima.
Meie uued tibud kasvavad vanade kanadega samasuurusteks, nende pärast ma ei muretse. Ainus jama on, et see võtab päris mitu kuud aega, pluss ei saa neid enne õue viia kui ööd soojaks muutuvad, sest kui temperatuuri äkitselt muuta, tekivad neil igasugu probleemid ja haigused. Ja kuna ka nemad peavad alguses eraldi majakeses elama ja uue seltskonnaga harjuma, peavad silkie'd sellest majast enne välja kolima (mis ei pruugi kunagi õnnestuda). Ehk need kanad tuleb toas suureks kasvatada! Appi!
Rääkimata sellest, et lisamaja meil ju ei olnud! Õnneks on meie pere suurim kanasõber ka üsna kobedaks ehitusmeheks osutunud, nii et tagasiteel koju jätsime siidikanade paari autosse ootele, ostsime materjalid ja õhtu otsa kostis garaažist katkematut klopsimist, kuniks mina uusi sõpru pesin ja föönitasin (käsi püsti, kes veel saab öelda, et on KANA föönitanud!).
Täna hommikul käidi kah ikka veel kauge kaarega uuest majast mööda. Asi muutus pärast seda kui Matt neile saia ja banaani viis ning suured kanad oma banaani kiiremini nahka pistsid kui silkie'd enda omale pihta said. Ja siis hakkasid korraga kõik väikse maja vastu huvi tundma! Me esialgu rõõmustasime, et näe, tahavad sõbraks saada, aga peatselt mõistsime, et nad näevad hoopis silkie'de puuris söömata banaani ning üritavad välja nuputada, kuidas selleni jõuda.
Täna mängisime nendega natuke köögiletil ja oh õnne - seal leidus veidi saiapuru! Jälle tohutu elevus ja isegi väike kaklus, et kes pudi endale saab... Nagu narkootikum! Ma ei mäleta, et eelmised tibud oleks niimoodi saia armastanud.
Ahjaa, tegin siin just Matt'ile nalja, et näe, sa ei saa enam midagi kobiseda, et emal neli koera kui endal üheksa kana majas.
No ja täna hommikul saatis ämm mulle kutsikate pildi... Neil on nüüd üheksa koera! Kusjuures täiesti kogemata! Neil on üks isane ja kolm emast ning jooksuajal oli isane mõnda aega kellegi juures hoius, pluss kandis koju tagasi tulles mingeid spetspükse. Või noh... enamik aega kandis. Igal juhul selgus, et see emane peni, kes jõulust saadik pidi dieedil olema, sest kippus jämedamaks minema, ei olnudki lihtsalt paks. Klassika!
Vanaema istus, salapärane kast süles ja korraga: Piip. Piip-piip! Mona vaatas kahtlustavalt vanaema poole, aga too tegi näo, et ei tea midagi. - Piip-piip, kostis uuesti. Nüüd vaatasid juba kõik inimesed bussis vanaema poole, kes nii naljakat häält tegi, ja naersid. Ja kui nad siis koju said, tegi vanaema kasti lahti ja - selles olid tibud!
VastaKustutaUmbes nii käis kanadevõtmine vanaemal ja kaheksal lapsel metsas samanimelises toredas Norra lastejutus.
Ja Juku ütleb Viivi Luige sama vahvas raamatus "Kõik lood Leopoldist": Ei tea, miks enam kirjusid kanu näha ei ole? Küll kirju kana pojad on ilusad, ja musta kana poeg on pruun nagu õmblusmasinakast!"
Ja sinu pruunid tibud näevad v'lja täpselt nagu varblased - samasugused ilusad kirjud. Kuigi ma ei ole muidu üldse kade inimene, aga vaat selle koha pealt küll - st see polegi õige kadedus, vaid pigem selline- ma ta'an kaaa!!!
Habemega kana, habemega nali, piimahabe, kollanokk, piimavuntsid - jälle väike keeleharjutus Matt'ile XD
Selle kohta ütles Jüri Tuulik: Pale karune kut karutapjal. Niiet see on siis kana, kellel on "karutapja" näos kinni XD XD
Ja nüüd küsimus: kui teitel seal seda piirangut ei oleks, siis kui palju sa kanu võtaksid? Mõned aastad tagasi vahtisin Fotocommunity pealt ja mujaltki vahvaid kanade ja kukkede pilte ja mõtlesin, et kõiki tõuge muidugi ei ole võimalik muretseda, aga paarkümmend kindlasti. Muidugi koos kukkedega, aga lootuses, et teise tõu kukk teisele kallale ei lähe. No ja siis juba ka faasanid - neid on ka terve hulk liike - kuld, hõbe, pärl, jahi-, täpik- ja mis veel kõik.
Selge, et kui minnagi "tegelikuks", siis peab kõva eeltööd tegema, et millised tõud oleks kõige rentaablimad (no ma ikka sööks liha ka, kui leiaks kellegi, kes nö räpase töö ära teeb. Kitkumine on samuti suht tüütu tegevus, aga noh, sellega ma saaksin hakkama). Ja teisalt - ilmselt mõned tõud on leplikumad ka.
Siia juurde tuleb meelde veel kaks kanajuttu - Eno Raua "Tuli pimendatud linnas" peategelane oli suvel maal onu juures ja sai sealt omale kana. Tema armastas väga koogel-moogelit ja seepärast tal oli ülim vastumeelsus pisikeste munade suhtes. Niisiis ei võtnud ta leghorni, kes on küll munakana, mitte lihakana, aga kelle munad on väiksemad, vaid lihatõugu plimutroki, kes muneb ehk vähem, aga munad on suured.
Mulle isiklikult ka täisvalged kanad ei meeldi, aga plimutrokk on ilus kirju.
Ja teine - ameeriklane Douglas Wells on kirjutanud raamatu "Jänki seiklused Hiiumaal" (see on ka inglise keeles olemas, soovitan seda, sest eestikeelset te vaevalt kuskilt kätte saate, kui just netist ei telli, kuigi eks hiiu huumorit peaks ikka eesti keeles lugema), jumalast lahe lugemine! Seal ta kirjeldab, kuidas ta oma tulevase naisega kohtus. Nimelt oli seal mingi baar, kus müüdi grill- või muidu küpsetatud kanu. Ainuke viga oli see, nagu ta kirjeldas, et eesti kanadel lõppes liha pooles sääres, aga ameerika kanadel oli seda ikka rohkesti, kuni peaaegu et kannani välja. Ja ta siis teenindajale, kes oligi see tulevane, selgitas seda asjaolu, et kui järgmine partii ameerika kanu tuli, siis ta kohe käis tihti seal neid söömas, st kanakoibi. Et eesti kanad on sellised, kuidas öelda - justkui poolikud. Nagu Eno Raua tegelasel oli vastumeelsus pisikeste munade suhtes, nii temal oli vastumeelsus nende nö lühikeste säärtega kanakoibade suhtes.
No sul sellist probleemi ilmselt ei ole, aga teisalt vist ei ole ka sellist plaani, nagu Lasse ütles Bossele, et mis sa mõtled, et Albertina oskab nagu kuulipildujast mune pilduda?! Bosse oli nimelt veendunud, et tema Albert, kes hiljem Albertinaks osutus, on enamiku munadest munenud. Emal oli küll "Bullerby kanafarm", aga nii tubli see Bosse kana nüüd vast ka ei olnud, kuigi ta oli öökullipesas sündinud (Bosse viis ühe muna sinna ja öökulliema haudus välja).
//Ei tea, kas ma olen nüüd kõik "kanaraamatud" ära tsiteerinud XD XD XD//
Kui piiramatult palju saaks võtta, võtaks ehk 20 ringis ja kindlasti paar ilusat kukke ka. Kõikidel nendel vägevatel kirjudel tõugudel on ju ekstra-ilusad kuked.
KustutaAa, meelde tuli - Vahtramäe Emili kanad nokkisid käärind kirsse ja jähid purju, ja siis Emili väikeõde nö ravis nad "surnuist" üles - torkas näpuga ja kana, kes enne oli ebasündsalt lösakil, ehmatas ja lendas minema.
VastaKustutaMa mäletan ka seda kohta! :)
KustutaMina tõin endale kevadel uued noored kanad ja panin kohe teiste vanade sekka. Ei söönud nad üksteist ära, jälgisin mõnda aega ja lihtsalt õuele ei lasknud, sest uued olid suht pooletoobised (eluaeg kuskil puuris kasvanud) Vanad panid asjad kohe paika ja uued teadsid lihtsalt mitte nende trajektoorile jääda. Silkiedega vb keerulisem, neid tahaks isegi ju näppida ja nokkida :D
VastaKustutaLoodetavasti läheb meil kah sama libedalt. Õnneks on kõigile piisavalt ruumi, rohkem nokkimist pidavat siis olema kui kitsaks läheb.
KustutaMis te nende munadega peale hakkate? Kes need ära sööb? Tehke selline muna automaat , paned mündid sissr saad munakarbi kätte, elan Hollandis ja pidevalt käime ühe naabri juures nii mune ostmas.
VastaKustutaMunad anname sõpradele nagu praegugi. Matt ütles, et kanad on meil sellepärast, et nad on toredad, mitte munade saamiseks. Nii et paistab, et see üleliigne munahulk tuleb lihtsalt kuidagi ära kannatada. Nad munevad ju ainult poolteist-kaks aastat, selle aja peale kui tibud ükskord munele hakkavad, on esimestel kanadel aasta munemist juba täis ja hakkavad otsi koomale tõmbama. Praegu tuleb küll nagu kellavärk neli muna päevas neljalt kanalt...
KustutaKanadas on munade jaoks lahtised riiulid ja väike karp kõrval, kuhu raha jätta. Pole isegi lukus ega midagi.
Kas võtate Matti emalt ühe kutsika ka :)?
VastaKustutaMeile kummalegi ei meeldi bichon'id, nii et see jääb ära :) Aga kutsikad meeldivad mulle igast tõust, nii et vaatama lähen neid kindla peale.
Kustutama kohe kindlasti oleks läinud vaatama neid retriiveri kutsikaid. Ja olgem ausad, ainult vaatamisega ma ei piirduks :D nuiaks endale kutsika koju kaasa
KustutaHahaa, ma ei hakanud endale kiusatust tekitama :)
Kustutaoh, milline rõõm on lugeda siidikate veidrustest. Mul on päris mitu aastat juba siidikad ja ainult siidikad. Miks? Jah, nad on väga mõttetud kanad - ei mune väga, tahavad haududa, süüa ka nagu väga ei kõlba aga kes siis ikka oma sõpru sööb? justnimelt sõpru! teisi nii armsaid, sõbralikke ja hoolitsevaid linde ikka nii naljalt ei leia :D Öeldakse, et siidikad on parimad koduloomad! Muideks, siidikad suudavad väga hästi enda eest seista ja suurematele vastu hakata. Nad on parimad abikaasad (siidikukk seab alati oma naiste huvid esiplaanile ja parimad palad sööb alati naine, niikaua vaatab härra, et miski prouat ei häiriks) ja parimad emad ( siidikana hoolitseb kogu oma hingega järeltulijate eest, isegi siis kui nad on näiteks temast kaks korda suuremad braama tõugu tibud).
VastaKustutajah, tibude soo määramine on tõepoolest raske. sellepärast on mul nüüd kolm siidikukke! Kolm! põhimõtteliselt sama palju, kui kanu. lootsin viimse hetkeni, et kirema ei hakka. kaks kukke on õues oma kanakarjaga (omavahel on täiesti bestikad) ja üks elab meiega koos toas.
Jah, mul elab kana toas! vabandust, kukk! kireb hommikuti ja puha:D
tahtsin nii väga endale valget siidikana, sest ülejäänud on mustad, valisin kõige väiksema tibu välja ja..... jama lugu - jälle kukk! ta on mul tibust saati küljes rippunud ja õlal maganud, sest oli liiga väike, et teistega kokku panna. nüüd mul ongi oma isiklik papagoi ja mina olen tema mammakoi.
armastab pesemist, sügamist, föönitamist ja on üldse nõus kõigega. peaasi, et saaks seda koos minuga teha!
Ja ta on parim, mis minuga viimasel ajal juhtunud on. Nii palju rõõmu ja head tuju ei saa ükski teine sõber pakkuda :D
pilte võid vaadata instast - Kadi Kampus
Aww kui armas lugu! :) Ja hea teada, et ma pole ainus, kellel kanad toas on! Kas ta elab puuris või kuidas see sul korraldatud on? Mul see toaelu ikka üldse ei toiminud, puuris on neil kitsas ja igav, aga päris vabalt ei saa ringi kõndida, sest siis on junnid igal pool. Siidikuke kiremist polnudki ma varem kuulnud, tämber on täitsa sama mis minu kanadel, kohe tuli tuttav ette. Ja kass on sul super armas!
Kustuta