Imeline eesti keel - vol 5

Matt üritas mulle ükspäev midagi eesti keeles öelda, koputades ninale. Kuna "nina" ta teab, eeldasin, et otsib mingit muud sõna ja pakkusin "haistmine?", mispeale pidin seletama, et misasi on haistmine, pluss õpetasin kaks uut sõna "lõhn" ja "hais". Mispeale küsis ta uuesti, et mis see sõna oligi... lõhtmine?

Kui naermise lõpetasin, hakkasin mõtlema, et tal on tegelikult õigus! Mis mõttes "haistmine"? Kui sul on erinevate lõhnade peale hea nina ehk kõrge lõhnatundlikkus, peakski sul olema hoopis hea "lõhtmine"!

Eelmine nädal kui haige olin, ütlesin "mul on kurk valus". Matt vaatas mind kulm kortsus ja küsis: "Su pickle on valus???" (pickle - hapukurk). Arvas, et teen nalja, väites, et throat (kurk) ja pickle on eesti keeles sama sõna!

Täna hommikul oli järgmine segadushetk kui talle näpu kaenlaauku torkasin ja ütlesin "karvad". Inglise keeles on ainult üks sõna - hair. Nii juuksed kui muud karvad on hair. Ja kui on vaja rääkida üksikutest karvadest, siis on hairs. Kuna Matt teab sõna "juuksed", oli täielik üllatus, et kaenla all ei olegi juuksed, vaid "karvad". Et juuksed on ainult peas. Aga samas on üksik juuksekarv ikkagi "karv". Ma saan täitsa aru kui keeruline on niimoodi keelt õppida.

Saage tuttavaks, see on Dwarski, meie sõprade kass. Tuli varjupaigast, sest nad tahtsid täiskasvanud kassi. Kui esimest korda oma uue kassiga loomaarsti juurde läksid, said muuhulgas teada, et "täiskasvanud kass" on ainult mõned kuud vana ja kasvab umbes kaks korda suuremaks. Selline tõug lihtsalt (maine coon). Ja kasvaski. Dwarski on hiiglane! Ma pole elu sees nii suurt kassi näinud! Ma ei tea, miks ta pildil nii väike paistab...

Teate, kuidas inimesed üritustel alati kööki kogunevad, onju? Seekord läks kuidagi nii, et köök jäi täitsa vahele. Jäime vannitoas kassi silitama ja kogu kamp kogunes sinna ega liikunud paigast enne kui keegi teatas, et tahab pissile. See oli ikka hea mitu tundi hiljem. 

Elutuppa jõudes selgus, et neil on šokolaadikooki ja see oli jumalik! Jahuvaba. Tehtud mustadest ubadest ja ma-ei-mäleta-millest veel. Pisikesed mündimaitselised šokolaaditükid sees. Nii hea! Ma pean retsepti küsima. 

Täna oli nii ilus ilm, et lasime tibudel terve päeva õues veeta. Tubane kanapidamine ei kõlba ikka kuhugi. Iga kahe päeva tagant peab kasti puhastama, muidu haiseb terve esimene korrus nagu oleks seal kanala. Noh, ongi ju... 

Ja neil on ilmselgelt kopp ees karbis elamisest. Isegi õrt pole! Ükski kana pole ilma õrreta õnnelik. Ilmad on endiselt natuke liiga külmad, et tibud päriselt õue saaks kolida, aga päikeselise ilmaga võivad seal natuke tšillida küll. Neile väga meeldis! Vanadele kanadele eriti ei meeldinud. Valge kana üritas neid isegi läbi aia mõrvata. Pistis pea läbi võre ja röögatas "bagaak". Ta ilmselt arvab, et toome neid väikseid veidrikke sinna puhtalt tema kiusamiseks. Jõuad ühtedega ära harjuda, juba järgmised platsis... Kaua võib!

Silkie'de osas on meil, muide, kahtlus, et nad hakkasid munele! Või on siis ülejäänud kanad ekstra usinaks muutunud, sest me oleme viimased paar päeva nelja asemel 5-6 muna saanud, millest kaks olid õige veidi pisemad kui muidu kombeks. Samas ei suuda ma uskuda, et tillukesed silkie'd peaaegu sama suuri mune toodavad kui neist kolm korda suuremad vanad kanad. Müsteerium!