Kapsaterror

Reede õhtu! Mõnus onju? Tulin koju, võtsin õhtusöögiks kausitäie jäätist ja sättisin end diivanile filmi vaatama. Mõni hetk hiljem läksin midagi köögist võtma ja ladusin muuseas ka kraanikausis olnud nõud masinasse. Pühkisin kapi pealt pudi ära. Viisin prügi välja. Panin müsli kappi ja koristasin ühtlasi kapi ära.

No ja edasi läks täiesti käest ära... Nüüd, kolm tundi hiljem, istun puhtusest läikivas kodus ja kavatsen filmivaatamist jätkata, sest noh... reede õhtu. Ma olen ilmselt natuke imelik, et ei suuda koristamisele vastu panna. See on emalt päritud. Kui vaibal on üksik puru, võite kindel olla, et mu ema hüppab püsti, korjab puru üles ja viib selle prügikasti. Mina päris nii nobe ei ole. Pigem ootan, kuni purusid on vähemalt kolm. Ja ma ei vii neid ükshaaval prügikasti, vaid toon tolmuimeja ja koristan ühtlasi ülejäänud maja kah ära. Viimase kapinurgani välja. Eriti mõnus on seda teha õhtul hilja kui juba täitsa öö on.

Homme õhtul tulevad meile mu töökaaslased külla, nii et koristamine läks natuke asja ette ka. Tähistame kevadvaheaja lõppu. Vaheaeg on selles mõttes natuke hullumeelne aeg, et kui muidu käib suurem noortekamp ainult pärastlõunati koos, siis vaheajal on juba hommikul kella üheksast pidu ja pillerkaar, mis enne nelja-viit ei vaibu. Meil on nüüd õnneks suuremad ruumid ja see aitab ikka väga palju. Need, kes omavahel päris hästi läbi ei saa, ei pea enam ninapidi koos istuma ja kolimisest saadik ei ole enam mitte ühtegi kraaklust olnud.

Uutes ruumides on üks ilma akendeta tuba, millega ma ausalt öeldes ei osanud midagi head peale hakata. Panin sinna tervet põrandapinda katva vaiba ja viskasin mõned padjad maha, mõtlesin, et võib-olla tahab keegi seal omaette pikutada kui natuke rahu ja vaikust on vaja. Aga kohe esimesel päeval tegin kogemata nalja, et näete, siin on teile padjasõja tuba, mispeale läkski müdinal üksteise tagumiseks ja sellest hetkest alates muutus kõige mõttetum ruum hoobilt kõige populaarsemaks. Uskumatul kombel võivad nad tundide kaupa üksteist klohmida ja hiljem üleni higistena, punaste põskedega koju minna. Täielik revolutsioon! Töötajad ei pea enam üldse vaeva nägema, et neid tegevuses hoida. Istuvad kohvitass käes ja kõlgutavad jalgu. Arutsime täna omanikuga, et kui oleks teadnud, et see nii hästi peale läheb, oleks võinud uute kalliste ruumide rentimise asemel vanast väikesest ruumist mööbli välja visata ja lihtsalt hunniku patju tuua...

Ainus probleem on see, et padjasõja tuba asub täpselt minu kontori kõrval ja see müdin on põhimõtteliselt katkematu! Esmaspäeval kui kool algab, on terve hommikupoolik täielik vaikus ja võib-olla saab isegi natuke tööd tehtud. Viimase kahe nädala jooksul sain ainult siis asjadega veidi järje peale kui kogu seltskond kinno, bowlingusse või matkama läks. Paar korda käisin ikka kaasas ka, minu meelest on nii tore kui sulle kinos käimise eest makstakse. Tere tulemast Kanadasse!

Ükspäev juhtusime mingi künka otsa. Mu uus lemmikvaade Nanaimos! 360 kraadi selline:

Ja ei, sinna jõudmiseks ei pidanud vaeva nägema. Parkla kõrvalt läks trepp ja viis minutit hiljem olimegi kohal.

Uuest nädalast on tööl uued tuuled. Kuna nii grupikodu kui noorteprogramm on väga palju kasvanud, on mul kogu aeg nii palju tööd, et see lihtsalt ei saagi otsa. Tihtipeale teen õhtuti ja nädalavahetusteti veel kodus ka. Noh, mulle muidugi endale hirmsasti meeldib, aga selles mõttes natuke tüütu, et kogu aeg on pikk nimekiri asjadest, mis tegemist ootavad ja umbes pooltega neist on tegelikult kiire. Omanik arvas, et võiksin omale assistendi võtta ja lasta mingid vähem olulised asjad tal ära teha. Nii et alates aprillist ongi mul abiline. Väga äge! Andsin talle leheküljepikkuse ülesannete rea ja eks esimestel nädalatel pean igaks juhuks asju üle kontrollima, aga päris kindlasti hakkab mul nüüd oluliselt vähem kiire olema. Mis on tore.

Võib-olla saan nüüd natuke rohkem aega kanadega veeta. Ai, kanad on vahvad! Eriti kui nad nüüd kõik õues elavad. Kuigi toas ma ilmselt väntsutasin neid veidi rohkem, mis tuleb sotsialiseerimisele kõvasti kasuks. Näe, Poppy on päris sotsiaalne:

Kanafoorumites kirjutati, et hea mõte oleks näiteks kapsas nööriga kuskilt alla riputada, et nad saaks seda nokkimas käia. Pidi mänguasja eest olema, kanad on hiiglama uudishimulikud!

Matt puuris kapsa sisse augu ja riputas selle kanaaeda. Kanad olid šokeeritud! Jooksid kabuhirmus kuuti. Appi, kapsas! Nii jube, noh! Esimene NÄDAL aega käisid suure ringiga mööda. Nuta või naera! Kuna nad nii meeltult banaani armastavad, püüdsin banaanitükke kapsa alla poetada, et neid lähemale meelitada. Ei toiminud! Koguti natuke julgust ja napsati jooksu pealt banaan selle hirmsa kapsa alt ära.

Esimese nädala lõpuks hakkasid siidikanad (kes on muidu teistega võrreldes umbes kümme korda kartlikumad) vähehaaval ikka nokkima. Teistel läks veel mitu head päeva, et julgeks lähemale astuda. Ma ei tea, võib-olla lihtsalt ootasid ja vaatasid, kas siidikana sureb kapsa kätte ära või ei sure. Ei surnud. Kaks päeva hiljem oli kapsast ainult nöör järel. Läks kaubaks küll.