Tööl käimine ei aita üldse kaasa, seal on nats nagu lasteaias, et keegi ikka läkastab näkku. Aga mis siis ikka, vähemalt ei saja enam lund ja varsti tuleb suvi. Ja muidu on ju tööl tore! Kui me nüüd kolimisjärgselt oma lauamängude ja muude asjade kogu läbi vaatasime, leidsime laheda komplekti, kus oli plastmassist inimene, kellele sai kleepuvast kummist organeid sisse panna. Kõik asjad õiget värvi ja puha, väga õpetlik. Mitu päeva käidi selle kallal nokitsemas, pidevalt oli terve laud luude ja siseelunditega kaetud. Ükspäev viskas keegi aju lakke kinni, sest nii huvitav oli vaadata, kas kukub alla tagasi või mitte. Ei kukkunud. Komplektiga tulid kaasa ka plastmassist nuga ja käärid, sest paar asja tuli alustuseks üksteise küljest lahti lõigata. Ma tegelikult korra isegi mõtlesin, et viskan need pärast kasutamist minema, aga noh... mõeldud-mõeldud. Ja ei tulnudki kaua oodata kuni ühel heal päeval polnud plastmassist inimesel enam neere ega kopse, küll aga oli igas värvitoonis peeniseid. Sooltevärvi ja maksavärvi ja... Nii palju siis sellest mängust. Läks kogu täiega prügikasti.
Mänguasjadest rääkides - Matt ostis omale mootorratta! Ükspäev tuli mõte, et näe, kevad ja puha, vaata kui tore oleks sõitmas käia! Nädal aega tegi eeltööd ja eelmisel laupäeval käis kiirelt Vancouveris ning tõi oma uue lemmiku koju. Tal ei ole üldse seda mõeldud-mõeldud faasi, mida mul näiteks päris tihti esineb. Tekib mõte ja kohe on teostus taga! Tal oli linnas muidki asju ajada, nii et vargsi ikka lootsin, et äkki ei jää tsiklipoodi minekuks aega või mõtleb siiski ümber või... Kümme minutit pärast seda kui praam pidi Nanaimosse jõudma, kuulsin, et ta ei olnud ümber mõelnud. Kogu naabruskond kuulis. Päris hästi löriseb.
Pühapäeval paistis päike ja plaanisime natukeseks matkama minna. Matt ütles, et teeb tsikliga ümbruskonnas ühe hästi lühikese ringi kuniks mina ennast valmis sean. No ma olin juba tol hetkel valmis, aga see selleks. Tund aega hiljem jõudis tagasi, ise hirmus õnnelik! Järgmisel hommikul saabus Amazonist suur kast. Matt oli juba tööle hiljaks jäämas, aga jooksis sellega magamistuppa tagasi, et näe, mul on sulle kingitus! Ma juba suuruse järgi vaatasin, et oh õudust, see ei tõota head... Oli mulle kiivri tellinud, et saaksime koos sõitma minna.
Ahjaa, matkamas käisime! Autoga. Mulle meeldib autosõit rohkem. Lausa kolm matka tegime, kaks väikest ja ühe pikema. Matkavõimalusi jagub Nanaimo ümbruses enam-vähem lõputult. Näiteks pea igas metsatukas on suured kosed. Täiesti ebareaalne. Seekord tahtsin ühe künka otsa minna, mille kohta netis paljud kirjutasid, et lihtne matk, hästi tähistatud rada ja väga äge vaade. No selle lihtsuse ja tähistatuse osas vaidleks pehmelt öeldes vastu...
Me rühkisime ikka oma tund aega mäest üles enne kui vaateni jõudsime. Vett muidugi kaasa ei võtnud - lihtne matk pidi ju olema! Vaatel polnud iseenesest väga viga.
Selgus, et Nanaimo ööelu on päris omapärane. Kui kodus veel korra kaalusin, et huvitav, kas tennistes ikka lastakse sisse või peaks kingad panema, siis klubis selgus, et julgelt oleks võinud ka püksid panemata jätta. Ühel neiul näiteks polnud pükse, olid hoopis lilled jalgade peale joonistatud. Esimese hooga vaatasin, et retuusid, aga lähemal takseerimisel selgus, et tselluliidi-imitatsiooniga retuuside asemel olid siiski paljad kintsud. Seltskond oli täiesti seinast seina, kõik vanusegrupid esindatud. Ma ei mõtle Eesti stiilis "grupp 18-21" ja "grupp 21-25" jne, vaid ikka vanavanemad ja lapselapsed läbisegi, vahele suure vuntsiga rekkamehi, valge maikaga narkodiilereid, üks siniste kummikutega tädi, kellel olid väga huvitavad tantsusammud ning kolm pesueht politseinikku. Mitte pidutsemas, vaid korda valvamas. Lisaks tavalistele turvameestele. Holy shit! Ma pean hakkama natuke tihemini väljas käima. Matt on siin ikka paar korda sõpradega klubitanud ja ütles, et see eilne koht pidavat kõige meelelahutuslikum olema. Oli tõesti! Nagu stseen mingist vanast ägedast ameerika filmist! Muideks, ma ei tea, millal kõhupluusid jõudsid come back'i teha, küll aga sain selgeks, et kaalulimiiti selle kandmisel ei ole. Rippkõhumood oli muuhulgas viinud selleni, et kui sul ei juhtunud kõhupluusi olema, aga pittu tahtsid siiski minna, ajas ka sportrinnahoidja täiesti vabalt asja ära. Ei, pluusi pole vaja peale panna, ongi hiljem vähem pesu pesta ja palav ka ei hakka. Ja kui veel bänd lavale tuli... appi! Jube kahju, et ei tulnud pähe pilti teha. Aga väga vingelt rokkisid!
No ja tänase päeva magasime suhteliselt ootuspäraselt muidugi maha, ei mingit matkamist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar