Me saime ju täiesti tühja aia! Ainult üks hädine väike kirsinäss oli, mille kaalusime üldse maha võtta. Terve eelmine suvi sai teda igaks juhuks kastetud, kuigi ta nägi igatepidi haige välja. Ja sel kevadel - ossa raks! Maru tubliks on läinud, marju kasvatas nii palju külge, et ei mahu äragi!
Mulle absoluutselt ei meeldi see plank, mis aia ümber on. Selle ülepeitsimine oleks nii suur töö, et meil kummalgi pole selleks motivatsiooni jagunud. Küll aga oleme nii palju elupuid istutanud, et tulevikus katavad nad vähemalt osa koledast plangust täiesti ära. Juba praegu tegelikult katavad. Mõlemad naabermajad on õnneks meie aia suunas küljega ja otseselt ükski aken otseselt meie poole ei vaata, aga puud istutasime kõik nii, et tulevikus tekiks naabermajade ette kõrge roheline sein ja aed muutuks kohe täiesti privaatseks. Ma ei jõua ära oodata!
Need kollased küpressid, mis keset muruplatsi on, sai eelmisel aastal nii pandud, et nad vasakpoolse naabri rõduvaate ära blokeeriks, sest varjualuse kõrvale tuleb peatselt jacuzzi. Selle paikatõstmine saab üks "tore" ettevõtmine olema. Kõige loogilisem oleks lasta see aia tagumise poole kaudu sisse tõsta, aga seal ei ole teed. Maja kõrval olev värav on aga nii kitsas, et sealt pole kah varianti. Ainus võimalus on see hiiglane kraanaga üle maja tõsta! Ja ma ei tea, mis atribuutika abil ta sealt edasi liigutatakse, aga lihtne ei saa see igatahes olema.
Nii et tööd veel jagub. Aga vähemalt hakkab vaikselt looma...
Vägev. Ma kohe heas mõttes kadestan sind. Ega sealkandis ongi ju need kõrged plangud moes, ma selle Bead and Breakfast Canada saidi pealt näen, et olgu aed kuitahes taskurätisuurune, siis plank on ikka oma kolm meetrit. Minu kodu on minu kindlus! Eestis siin, kõigest introvertsusest hoolimata vaadatakse sind imelikult, kui seokse müüri endale ümber teed. Ma alati vaatan õudusega neid võrkaiakesi kruntide vahel ja tee ääres, kus vahel mingi madal hekinirakas ees on. Ja samasuguse õudusega kujutlen, kuidas ma seal aias töötaksin, taguots taeva poole, ja naabrimees aia najal kõõlub ja mingit konversatsiooni üritab arendada, ja iga möödamineja sisse vahib, et mis sul on või mis sul pole. Ja kõik naabrite elu on samamoodi peo peal. BRRR! Vastik-vastik-vastik. Siin aga - planguke, puukesed, põõsakesed - ja keegi ei pea imelikuks, sest kõikidel on nii ja naabrite privaatsust austatakse.
VastaKustutaAa, ja võrkaiaõudusele lisab oma nüansi mingi 25/8 kiledalt plärtsuv penirakats, kes iga kord, kui sa aeda tuled, annab omapoolse panuse üldisse helipilti. Veelgi halvemal juhul pääseb seesama rakats aia alt su peenraid sonkima ja su elupuudele jalga tõstma ning naabri või hulkuv kass su porgandiliblekesi sirtsutama. Lapsega on veelgi hullem, sellel seisa õue saates alati taignarulliga kõrval, kuna naabrikrants on JÄLLE sisse pugenud ja arvab heaks su last "kasvatada". Ei, olen kõrgete plankude poolt kõigi nelja jalaga.
VastaKustutaOlen Cax Murkaga sama meelt ja lisan oma jalad plankude toetuseks.
VastaKustutaIse olen elanud sellises üürikodus, kus maja ümber oligi mitte midagi varjav udupeen võrkaiake, põlvekõrgune hekike ja ühes küljes polnud üldse midagi. Või noh, piiluv naabrimees siiski oli. Võrkaia taga oli ülijutukas naabrinaine. Räägitakse küll suure suuga, kuidas eestlane on kinnine ja külm ja kehv suhtleja - võib-olla tõesti, aga selles kodus elades ma seda küll ei tundnud. Väga avalik elu oli. Naabrinaine vist otse valvas, millal ma oma nina õue pistan, kohe oli platsis. Naabrimees piilus täiesti avalikult, kui nägi, et ma teda märkasin, siis alati lehvitas rõõmsalt. Suviti toimetasin aias seepärast võimalikult kaetuna, higistasin mis kole ja pruuniks ei saanud kunagi. Koerad-kassid käisid nagu omas hoovis ja õunaraksutajad-lillekorjajad kah. Imelik tõesti, et kinnised eestlased omades aedades nii avalikud on ja suhtlemisega tapma kipuvad.
Nüüd omas kodus on mul kolmveerand hoovi ulatuses kõrge kivimüür ümber, praktiliselt linnasüdames elades on tunne, nagu oleks kuskil asustamata kohas. Ühtegi koera ka ümbruskonnas pole, väga meeldiv. Kõige lähemad naabrid on kahjuks madalavõitu aia taga, nende tehtud aed on, aga õnneks nad ei kipu suhtlust arendama. Noogutame vastamisi, kui teine teisel pool aeda muru niitma juhtume samal ajal. Natuke niru on, et ma kogemata naabrimehe eluga pean nii kursis olema, aga kuna silmi ei saa peast välja võtta, siis paratamatult näen, kuidas tal igal aastal uus pruut on, mis auto ta on ostnud, millal ta liha grillib ja millal kala suitsutab. Oh, oleks ometi seal ka plankaed vahel... Toas olles see mind ei päästa, minu magamistoa aknast avaneb lai vaade tervele tema hoovile. Teen pidevalt pimendust, endal mugavam ja temal privaatsem.
Teie plankaed on minu meelest lihtsalt suurepärane! Kui vahemaa nii suur poleks, siis ma tuleks ja peitsiks selle ise ära, nii mõnus tegevus on!
No tuleb ikka piirkonda ja naabreid valida :) Kui naabrid on sellised, kellega hea meelega iga kell juttu puhud ja ilmaasju arutad ja vahel ka mõnusalt kohvitad, ning naabrikoerad (rääkimata naabrilastest) on igati korraliku kasvatuse ja hea iseloomuga, siis pole mul selle võrkaia vastu küll mitte midagi. Pigem tekitaks kõrge plank vastiku suletuse tunde - igaüks istub oma maalapikesel ja ei tunne, kuule ega näe oma naabreid -, aga võrkaaia puhul on avaram mulje ning naabri kena aed on veits nagu sinu aia jätkuks :) Strateegiliselt paigutatud puud-põõsad tulevad muidugi alati kasuks!
VastaKustutaVeel väike märkus: olles üles kasvanud Mustamäe anonüümses kortermajas, kus naaber ei tunne naabrit, tunnen siiralt puhast rõõmu toredate naabrite, nende laste ja koerte ja ilusate aedade üle. Ja mis sest, et naabri koer plärtsub vahel meie kassi peale, see-eest oskab kass teda väga ülbe pilguga vaadata ja nina ees demonstratiivselt vurru keerutada :) See kõik on elu osa.
VastaKustutaNojah, aga kus sa kolides tead, millised su naabrid on või millisteks suhted kujunevad. Ja tõesti, ma ei taha naabrite elust 24/7 osa saada, ega taha, et jutukas naaber aia najal kõõlub ja minu peal oma suhtlemisvaegust välja elab. Kui planku pole, siis kindlasti istutaksin kõrge heki vahele.
VastaKustutaMeil oli suvila, kus me ka suiti kraapisime kartuli- ja muidu aiamaal, ja tollal liikusid need väikesed bussid nimega "Tunne oma kodunurka". Ja absull iga jumala kord olid näod nagu kleebitud akendele, kui need mööda sõitsid. Kuna mu vanemad olid/on üsna tuntud inimesed oma kodulinnas, siis loomulikult teadis pool valda, kelle suvila see on ja sellepärast nii innustunult vahitigi kasvõi kaelad kõveraks.
Nüüd on isa sinnapoole puid-põõsaid istutanud, aga ma oleks tahtnud, et ta seda juba kohe alguses oleks teinud, oleks see lõputu jõllitamine ja kiibitsemine ära jäänud. Ma ei saa parata, kui see mind niivõrd häirib.
Ja alati vaatasin neid tänavaäärseid eramuid linnas nonde võrkaiakestega ja mõtlesin, et sellises kohas küll elada ei tahaks, eriti kui juhtub veel ristmik olema, kõikidele nagu peo peal. Ma olen muidu suhtleja küll, aga vaat omas kodus ma mingeid jõllitamisi-kiibitsemisi ei talu ja ise samuti ei taha üle aia või läbi akna naabrite pereelust osa saada. Kanadas, nagu ma olen aru saanud, neid plärtsuvaid penisid ei tolereerita, meil aga pead sellist imbetsilsete omanike sama imbetsilsete koerte müraterrorit taluma ja seda peetakse veel normaalsekski. Ärge saage valesti aru, ma olen ülisuur loomasõber, aga kui peni on loll ja kasvatamata, sest tema peremees on loll ja kasvatamata, siis siitmaalt lõpeb ka minu hobusekannatus. Ja seda, st lolle, kasvatamatuid penisid sa paraku maja ostes alati ette näha ei saa. Või ostad maja, paar aastat on kena, siis vahetuvad omanikud ja voila!
Murka, sul ka blogi on 😀?
KustutaEi ole. Kas peaks?
KustutaJutt lippab hästi. Tee proovi :P
KustutaPole aega, Rebaseonu, pole aega, pole aega XD Kalevipoeg tahab suahiili keelde panemist ja raha trükkimist XD XD XD
KustutaNo ei saa eitada, et meite perel on ilmselt vedanud :) Ja kuna see vedamine on kestnud juba pea kaks aastakümmet, siis oleme harjunud seda normaalsuseks pidama. Pealegi elame külas, mis jääb põhiteedest kõrvale, nii et niisama uitajaid ikka naljalt ei leidu, kõik omad inimesed. Nii et päikest teie ellu, kallid kaasteelised!
VastaKustutaOlen see anonüümne 10:51.
VastaKustutaMina valisingi maja ostes naabreid ja piirkonda. Soovisin eraldatust, nii palju kui linnas võimalik. Müüriga piiratud suur krunt oli tugev argument. Väiksema linna asi, uurisin maad ja sain teada, et naabruskond on ka vaikne. Mida ma ette teada ei saanud, oli see, et üks naaber suri ja pärijaks oli joodikust tütar. Aastajagu oli müraterror igapäevane. Just päevane, ööseks nad vist kustusid ära. Ehitasime sinna ka müüri vahele, sest naabrinaise meessõpradedel oli komme põõsastikus urineerimas käia ja nende teatud ihuliikmed paistsid tihtilugu minu aiamaale. Noh, rohenäpuna veedan aiamaal tihti aega ja ei olnud üldse tore. Sõbralikult jutustama kiputi ka, korra küsiti ka tomateid sakuskaks. Müür lahendas selle probleemi, heli jäi, aga vähenes. Naabrinaise joomasurm lõpetas kogu selle asja. Uued naabrid on väga toredad, üldse on mul siin kõik naabrid hästi meeldivad. Aga suurt suhelda ma nendega sellest hoolimata ei taha (õnneks vist ei taha nemad ka).
Mul on töö juba selline, et päev läbi laksuta lõugu ja kuigi muidu olen suur suhtleja, siis päeva lõpuks olen ikkagi üsna läbi. Ja peas on ainult see mõte, et saaks oma koju, oma pesakonnaga aega veetma. Nende jaoks oleks aega rohkemgi vaja. Kohvitassiga naabrinaine või terved naaberperekonnad kohe üldse ei mahu sellesse mustrisse. Üürikodus sai seda piisavalt proovitud ja kuigi naabrinaine oli väga vahva naine, ajas vahel ikka hinge täis küll, kui me lastega solberdasime basseinis, mees kõrval nokitses midagi teha, lapsed rääkisid omi asju meile ja siis naabrinaine äkki ilmub tühjusest, kohvitass näpus ja ei lähegi minema. Sest ta nägi oma aiast, kuidas me oleme õues ja EI TEE MIDAGI. Aga tegime - puhkasime perekonnaga!
Novot.
Kustutahttps://www.youtube.com/watch?v=i-UP6Ayuyvg
VastaKustutahttps://www.youtube.com/watch?v=yxwXozLR2IA
Vaat siis, mis nendest nirakatest võrkaedadest võib välja tulla - kes saksa keelt oskavad. See lugu naisest, kelle naaber vastu nende ühist võrkaeda komposti- ja sõnnikuhunniku tekitas, oli aastaid tagasi kuum skandaal Saksamaal ja lüpsti seda teemat üksjagu. Stefan Raab, kes on üks sakslaste hullemaid lorilõugu ega löö eriti millegi ees risti ette, tegi ka laulu "Maschendrachtzaun", millel päris naljakad sõnad.
Niiet veel üks põhjus planke armastada :D
Oots, tegelt ma küsiks, kuskohas on seedrid? Aia ääres tunduvad olevat püramiidelupuud ja need viis keset muru on kas kuused või tsuugad, aia taga kuused ja männid. Seedermänd on ikka hoopis teistsugune, ngu mänd, aga võimsam, ja kui muidu vahet ei tee, siis selle järgi, et viis pikka okast on ühes pundis - harilikul männil kaks.
VastaKustutaNeil võib eesti keeles tõesti mingi teine nimi olla, ma olen veel nii algaja botaanik, et hea kui kohalikku nimegi tean :) Esimesel pildil (aia ääres) on Emerald Cedar, keset muru need kollased on Monterey Gold Cress Cypress ja teisel pool aia ääres, seal kus vanasti kasvuhoone oli (eelviimasel pildil on need puud näha), on Excelsa Arborvitae. Võid mulle ära tõlkida nüüd, siis saan õiged eestikeelsed vasted teada :)
KustutaExcelsa on üks elupuu sorte (liiginimi Thuja plicata) http://www.naturehills.com/arborvitae-excelsa
KustutaEmerald Cesar on hariliku elupuu Thuja occidentalis sort http://homeguides.sfgate.com/planting-requirements-emerald-cedar-21662.html
Monterey on küpress http://davesgarden.com/guides/pf/go/76495/#b
Ebaküpressid on veel eraldi, aga neil on teine liiginimi.
Novot siis, saingi postituses ära parandada. Aitäh!
KustutaAhjaa, ja seedrist veel niipalju, et see kasvab suureks võimsaks puuks ja kui selle käbi sulle pähe kopsab, siis oled peaaegu et kutu ka. Need on ikka sellised rusikasuurused ja vaigust ning seemnetest rasked, aga seemned ise on väga maitsvad. Siberis kogutakse neid tonnide viisi. Ma olen kunagi saanud maitsta, umbes suure herne suurused pähklikesed, aga hammustades kesta katki ei saa, pead ikka haamriga virutama. Need seemned on siberi vöötoravate ehk burundukkide (mitte ära segada ameerika vöötoravatega) peamine toidus, aga ka karud ja muud loomad armastavad neid. Mul isa istutas kunagi maale paar seedrit, aga kuigi nad on praegu umbes 30-aastased, aga ikka alles umbes mehepikkused, seega poisikesed. Kasvavad äärmiselt aeglaselt.
VastaKustutaElupuu ja küpress on aga suht kiire kasvuga ja seetõttu väga sobivad haljastuses - nt kuusetaimedest ilusa heki saamist oota ka pool eluaega, elupuudest võid saada aga juba mõne aastaga.
Elupuud ja küpressid on siin ülipopulaarsed, peaaegu igas aias. Need vist ei taha eriti külma ilma ja kuna siin ei lähe talvel külmaks, siis kasvavad hästi. No ja vett tahavad palju, selles mõttes on neil siin vihmametsas hea soodus kasvada. Aianduspoest öeldi, et kuskil 30cm viskavad aastas pikkust juurde, aga eks isegi sellise tempoga annab ikka tükk aega oodata, enne kui tulemust on näha.
KustutaSiberi seedrid on muidugi veel täitsa omaette teema, aga üldiselt on seedermänni- ehk piiniaseemned igas toidupoes saadaval. Väga maitsvad ja pestos asendamatud.
KustutaMa olen ka teie plangu peale kade. Meil on ka võrkaed. Naabrid ei sega, sest meie aia ja naabrite vahel on mitu-mitu meetrit aga maja asub tee ääres ning keset aasa seega privaatsust võõraste silmade eest väga pole. Kuna on aga plaanis kolida ja päikest võtan nii kui nii pigem rõdul, siis pole mõtet põõsaid istutada :)
VastaKustutaNaabrid on aga muidu väga-väga toredad. Ämmal-äial, kes elavad meist korrus kõrgemal (Itaalia värk, kahepere majad :)) on nendega väga soojad suhted. Kõik naabrid on enam-vähem nendega samas eas, seega juttu jätkub. Vajadusel aitavad aias, võtavad vastu pakke kui meid kodus pole, hoiavad meie majal silma peal jm. Paaril naabril on isegi meie aia võtmed, et kui midagi peaks juhtuma ja meid kodus pole, saavad kontrollida. Mõned aastad tagasi läks meie maja põlema, abikaasa 80 aastane vanaema oli sees ja siis tuli see küll väga kasuks, sest naaber sai appi minna. Tuleb vaid loota, et kui me kolime siis saame sama vahvad naabrid!
Loen ja imestan, kui keeruliseks suudavad inimesed oma elu elada. Aias tööd tehes tuleb end kinni kannata, sest naabrid näevad! Kui tegu pole just nudistiga, siis milles probleem? Jääb mulje, nagu käiks kirjutaja rannas burkiinaga, sest võõrad ju näevad. Kui ma tahan 100% privaatsust, siis kolin keset paksu padrikut. Mujal tuleb lihtsalt leppida naabrite olemasoluga. Mina tean oma naabreid nimepidi, teretan ja korra aastas räägin pisut pikemalt. Selle nimi on elementaarne viisakus. Ma ei pea nendega suur sõber olema, aga neid märgates ütlen tere ja pilku kõrvale ei pööra. Kui naabrimees hommikumantlis aeda kasvab, siis las kastab. Ise lippan ka aeg-ajalt hommikumantliga postkasti juurde. Aga neid naabrite üle kurtmisi kuuldes tuli meelde ühe eaka sugulase tõdemus - mis see sinu p** torgib, mis teine teeb. Ela oma elu.
VastaKustutaInimeste elukogemused on lihtsalt niivõrd erinevad :) Meil on naabritega välja kujunenud vastastikku kasulik ökosüsteem. Läbi aastate on ikka üksteisele võtmeid usaldatud ja abi palutud/saadud. Kui naabrilapsed olid väiksemad ja koolist koju tulles vahel avastasid, et võti on koju ununenud, siis said ikka meie ukse peale koputades ja võtit küsides oma koju sisse, mitte ei pidanud õhtuni väljas olema. Ja kui meie paariks nädalaks kaugemale reisile läksime ja 85aastane raske liikumisega vanaema üksi koju jäi, astusid naabrid iga paari päeva tagant läbi, et küsida kas vanainimesel on kõik korras ja ehk on poest vaja midagi tuua (sest pood on 6 km kaugusel). Meil oli puhkusel kohe süda rahulikum. Elades sellises keskkonnas ei kujuta teistsuguseid suhteid ausalt öeldes enam ettegi (ja ei tahagi kujutada).
VastaKustuta